Üks aasta jälle läbi..

Uskumatult kiiresti on aeg läinud ja täna ongi käes aasta viimane päev.On olnud sündmusterohke aasta. See aasta on täis olnud nii rõõme kui ka kurbusehetki; õnnestumisi ja läbikukkumist. Kõike mõõdukalt ja mitte grammigi rohkem, kui me kanda jaksame.  

Ja mina.. Liitun uuel aastal kolmekümneste klubiga. 😁💥

See on ikka hullumeelne, kui palju aastaga muutub. On inimesi, kes on minu kõrvalt läinud, kuigi lubasid olla iga hinna eest toeks.. On inimesed, kes on minu ellu tulnud ja end minu jaoks piisavalt tõestanud, et neid usaldada ja kõige tähtsam- inimesed, kes hoolimata kõigest minu kõrval endiselt olemas on. Aitähh teile! 💝
Igast aastast on kaasa võtta mälestusi ja hetki, mis eal ei unune. Arvestades kõiki neid hetki ja mälestusi on uskumatu, et see on juhtunud vaid ühe aastaga!

Kuigi me ajas tagasi minna ei saa, et uuesti alustada, saame me igal aastal alustada puhtalt lehelt ja seda targemana ja kogemuste võrra rikkamana, kui eelmisel aastal! 

Ja homme on aeg võtta oma elus lahti uus 365. leheküljega raamat ja kirjutada sinna taas üks aasta oma elust.  Saagu see raamat sama huvitav ja meeldejääv kui eelmised!  

Ilusat vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat! 🎆🎇

Lase lapsel olla laps.

Vaatasin eile laste pilte ja avastasin, et pooltel piltidel on lapsed musta näo või mustade riietega. See pani mind mõtlema- kui paljud tegelikult hindavad lapse välimuse järgi tervet perekonda?

Täiesti tühja koha pealt tekkis tänase postituse teema. Ma lihtsalt mõtlesin siin, et kas ma olen ainus kes teeb lastest absoluutselt igas olukorras pilte ja siinkohal ei mängi üldse rolli, on ta puhas või must. Olgem ausad- need "muri"pildid on palju ägedamad! 

Kahene Kristjan liivakastis

Nii ma siis tuulasin põhjalikult läbi kõik need fotod, mida ma siiani teinud olen. Oehhh.. Oleks vaja albumitesse ära paigutada, aga selleks pean ma terve päev nendega majandama, sest mulle meeldib, kui fotod on organiseeritud kuupäevade järgi ja noh, mul umbes 1200 fotot praegu paberfotodena ootavad karpides albumitesse paigutamist..  

Igatahes, mis ma avastasin- minu lastel ongi komme mustana pildile jääda! 😂 Ei, tegelikult on see ju päri äge, et kõik pildid pole viimse detailini sätitud ja nö picture perfect. 

Mulle tegelikult kõige rohkem meeldivadki need fotod, kus midagi toimub. Hiljem ka äge meenutada. 😏 Ma sellessuhtes üldse ei põe, mida keegi minu perest arvab. Kuigi veel paar aastat tagasi läks see mulle väga korda, siis nüüd on mul sügavalt savi. Ainult imelikud hindavad lapse välimuse järgi tervet perekonda! Kõigile ei saagi meeldida, aga elu on näidanud, et tavaliselt kipuvad torkima need, kes oma eluga hakkama ei saa.  

2009a. Kristofer

Meil on suvel alati õues põrsakari. Reaalselt! Lapsed lihtsalt määrivad ennast nii palju ja mina ei näe mõtet neid iga pisikese aja tagant puhtaks kraapida. Mulle on väga palju just vanemad inimesed öelnud kiidusõnu, et lasen lapsel laps olla ja iga väikest plekikest näos kohe puhastama ei torma. Samas on ka neid, kes kõnnivad aiast mööda ja väga valjult kommenteerivad lapsi. Neil olen suu kinni pannud, aga no kujutage nüüd ette: kahene möllab õues. Jookseb basseini äärest liivakasti ja vahepeal toimetab muti mullahunnikus. Miks ma peaks endale rohkem tööd tegema ja 10x päevas tema riideid vahetama ja nägu pesema, kui ma tean, et ta on sekundiga samasugune nagu enne? Las toimetab ära oma asjad ja siis läheb pesema. Lihtsam ju. Samas ei riku lapse mängurõõmu ära. Hunt söönud, lambad terved! 😉 Ma Kassandraga reaalselt proovisin seda riiete vahetamist. No ei jaksa mitte last 7x päevas pesta ja samuti ei jaksa ta riideid 7x päevas vahetada! 

5a. Kristjan

Eks me muidugi peseme ja vahetamine riided, kui laps nt. poodi kaasa tahab vms, aga olen ka mullase näoga lapse poodi kaasa võtnud ja ausalt: Need pilgud, mis minu pihta saadeti!!! 😂😂😂 Oli päris naljakas vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Vaadati mind ennast ka pealaest jalatallani üle ja ilmselt mõeldi kõige hullemaid mõtteid..
Samas on üks asi mind kohe väga häirib- "nukud mänguväljakul". No reaalselt tuuakse ka laps mänguväljakule ainult vaatama!? Mänguväljak ei ole kindlasti selline koht, kuhu sa tood oma lapse uhketes riietes. Ei pea ju "kaltsudes" ka olema, aga kindlasti riietes, mida ta tohib määrida. Ja mul tuleb sellega meelde üks aastatetagune seik. 😀 Olime kolmese Kristoferiga  mänguväljakul. Just paar päeva enne seda ostsin talle suveks jube ägeda, kollase, Adidase lühkade ja t-särgi komplekti. Kristofer möllas ringi, mina istusin pingil ja lugesin raamatut. Tuli joostes minu juurde üks nooruke emme ja teatas "Teie laps tegi oma püksid mustaks ja nutab liumäe juures." Läksin vaatama, mis tal juhtus. Poiss endast väljas:"Püksid on mustad! Ma kogemata tegin." Mina muidugi rahustasin ja ütlesin, et kodus peseme ära ja pole hullu, mille peale see teine emme vaatab mulle otsa ja ütleb siis: "See on adidas ju!?" Mina vastu, et jah, ma tean ja läksin tagasi oma raamatut lugema. Ise veel mõtlesin, et ega ma näitamiseks neid riideid ei ostnud. 

Kassandra 2016a.

 

Ja nii tegelikult ongi, mis on päris kurb. Lapsed seisavad uhkete riietega muruplatsi ääres ja vaatavad kurvalt neid lapsi, kes mängivad. Küsisin ise ükskord ühe tüdruku käest, kes pingil istus ja teisi lapsi vaatas, et miks ta ei mängi ja vastuseks sain, et emme ei luba. Küsisin siis, et kus su emme on, mille peale ta vastas, et emme läks poodi ja tuleb kohe tagasi. Nagu päriselt ka? Sa tood oma lapse mänguväljakule, et teised emad tal silma peal hoiaks? Laps tuuakse mänguväljakule mängima! 

Üks omamoodi naljakas situatsioon on see, kui ma jalutan oma mustade lastega mänguväljakult koju. Varem ma ikka seletasin, kui keegi pikemalt vaatama jäi, et tuleme mänguväljakult, aga enam ma seda ei tee. Tegelikult pole see kunagi vajalik olnud, sest ausalt- kelle asi see on?!  Tahan, siis võtan oma mustad lapsed ja kõnnin nendega linna teise otsa! Ja see ei peaks absoluutselt võõra inimese asi olema! 

28.12.17 Vildikatega täis
soditud Kristina.

Niiet jah! Kevadeti ja suveti on mul kodus põrsad, kes pesevad end enne söögikordasid ja enne magama minekut, aga ülejäänud päeva on muri näoga. Ja las nad olla pealegi! Lase lapsel olla laps! 😊 

Päkapikud ja jõuluvana.

Täna on jõululaupäev. Terve facebook on häid soove täis. Sõbrad ja tuttavad saadavad sms'e ja nende hulka mahub ka paar telefonikõne.

Hakkasin siin mõtlema ja seda ühe kristlase blogipostituse pärast.. Igaühe jaoks on jõulud oma tähendusega. Kaubanduskeskused korjavad kuhjaga kasumit, netipoed teevad ülisuurte protsentidega sooduskampaaniaid, ning Jehoova tunnistajad kiruvad kogu seda kommertslikuks muutunud püha. 

Laste jaoks on jõulud imede aeg. Ehitakse kuuske ja enne jõule hakkavad päkapikud käima, ning sussi sisse üllatusi tooma. Päkapikud käivad 24nda detsembrini, kui tuleb jõuluvana või siis on hommikul kingid kuuse all- kuidas kellelgi. Mind aga pahandab see, et juba päris väikestele lastele üritatakse selgeks teha, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Miks seda vaja on? Juba minul, oma lapsepõlves, oli jõuluaeg just see kõige oodatum aeg. Ka siis, kui ma sattusin isale peale, kui ta sussi sisse üllatusmuna pani, ma siiski uskusin päkapikke ja seletasin nähtut sellega, et päkapikul polnud aega ja andis üllatuse isale, et ta selle päkapiku eest sussi sisse paneks. Jõuluvana käest ei saanud me mitte alati kingitusi, aga kommipakk oli alati raudkindel ja selle üle juba iseenesest hea meel. Kuigi meie pidime oma kommipakid avamata kujul ema kätte andma, siis minu lastega on teisiti. Mina neilt pakke käest ära ei korja ja lasen süüa nii palju kui mahub. Just sellepärast, et mina olin oma ema peale alati nii pahane, et pidime oma niigi väikest kommipakki veel õdede-vendadega jagama.
Poisid ja Kassandra said sel aastal kolm kommipakki, Kristina kaks ( tema ei käi lasteaias). Üks pakk tuli mehe töökoha poolt, üks pakk koolist/lasteaiast ja üks pakk onu Reimolt. Mina neile kommipakke sel aastal ei ostnud, sest meil oli lastega kokkulepe. Liiga palju komme süüa pole küll hea, aga olgem nüüd ausad- millal veel on võimalus oksendamiseni komme süüa kui mitte jõuludel?!
Kingid said lapsed sel aastal varem kätte puht praktilistel põhjustel. Asi selles, et ma ostan iga aasta jõulupakki midagi praktilist ja mõne soovitud lelu. Kuna poistel läks elektrilisi hambaharju vaja, siis said kõik lapsed pakid kätte juba 21. detsembril. 😊
Igatahes, laske oma lastel/lastelastel uskuda jõuluvanasse ja päkapikkudesse nii kaua kui nad ise seda tahavad. Küll nad ükskord ise taipavad. Praeguses niigi julmas ühiskonnas olgu igal lapsel see sama salaunistus, et jõuluvana tõesti teab, kes olnud halb või hea ja tuleb külla, kui sa oled eriti hea laps. Et päkapikud käivad akna taga piilumas ja sussi sisse üllatusi toomas. Unistustega laps on rõõmus laps!

Häid jõule kõigile! 🎄🎅❄🌟

Kristina ja jõuluvana

Riia ja Laima šokolaadimuuseum 2. osa

Riiga sisse sõites oli pea laiali otsas ja ainus lause, mis pidevalt tekkis oli, et ma ei näe midagi! Bussi aknad olid küll suured, aga mitte piisavalt, et sõidu pealt kogu seda ilu tabada. Arhidektuur on lihtsalt nii lummav! Iga poe kohal oli plafoon, ning vaateaknad olid lihtsalt nii kaunilks tehtud.. Kui buss lõpuks seisma jäi ma esimest korda seda Riia õhku ninna tõmbasin, siis ... Seal oli nii soe!Sel hetkel oli vast ainult 2-3 kraadi sooja, aga õues oli tõesti soe.
Meid majutas Radisson Park Inn ja sinna poole me ka oma sammud seadsime, et asjad maha panna ja siis edasi šokolaadimuuseumisse jalutada. Hotell oli ka väga kaunis! Personal oli sõbralik ja kuigi inglise keelega said nad läbi raskuste hakkama, saime me suheldud täpselt nii palju kui vaja. Saime toa kaardid kätte ja liikusime lifti poole. Isa muidugi tahtis trepist minna, aga kuna ma teadsin, et me käime palju, siis sain ta ikka nõusse, et liftiga saab kiiremini ja kergemini 7ndale korrusele. Numbritoas 705 me peatusime ja toa kirjelduseks sobivad pildid paremini, nii et pikalt ma sellel ei peatu.

Teel muuseumi
Kohe, hotelli juures üle tee minna soovides, pidin ma peaaegu auto alla jääma! Ei, viga polnud üldse minus. Fooris süttis roheline tuli ja samal ajal kui mina teed ületada soovisin, tuli ümber nurga sõiduauto, mis täpselt minu jalgade ees peatus. See oli alles ehmatus, aga.. Pikemalt liiklust jälginud, pidin tõdema, et Riias ei ole mingit liikluskultuuri. Kõik sõidavad sealt kust tahavad ja foore ei jälgi seal ilmselt keegi. Paras segapundar. Politsei oli küll praktiliselt iga 100m taga valvamas, aga no mina ei tea. Vist oli see nende jaoks ka normaalne. Ma imestan üldse, et autod kokku ei põrganud! Reaalselt oligi pood poe küljes kinni. Ma nägin vähese ajaga väga palju just neid nelja ettevõtet: Maxima, Fenikss kasiino, Hesburger ja Lombard (Pandimaja). Ülekäigurajad on tegelikult päris nutikalt tehtud. Ilmselt sellepärast,et värv kulub ära,aga kivi mitte. Üllatav oli ka see, et kesklinnas on wifi putkad. Istud sisse, keerad ukse lukku ja naudid tasuta internetti.

Laima šokolaadimuuseum

Muuseum on ehitatud šokolaadivabriku külge. Väljast väga kaunis, seest veel kaunim. Uksest sisse minnes astud trepist üles mööda punast vaipa. Laes on imitatsioon, justkui tilguks šokolaad pähe. Teenindaja algul arvas, et soovime piletit osta. Pilet iseenesest ei ole kallis: täiskasvanu 7€, laps (3-6a) 3€ ja õpilased/pensionärid 5€. Täpsem info siit. Ma siis seletasin, et on võit ja jälle- inglise keeles oli neil väga raske suhelda. Pakuti mitu korda venekeelset suhtlust, aga mina ei oska nii palju ja isa on ka juba ära unustanud. 

Isa šokolaadimuuseumi ees

Kõigepealt saime proovida 80% vedelat šokolaadi. Oi,see oli hea! Siis vaatasime lühifilme sellest,kuidas tehakse šokolaadi, kuidas ise kodus komme teha ja loomulikult ka Laima ajalugu. Viimases masinas sai teha enda soovitud kirjaga šokolaadi. Läksime üle klaassilla ja seal veel põnevam. Kakaoubadest tehtud sein, jõulunurk pildistamiseks, natuke pikem film Laima ajaloost, Maailma kaart millelt sainäha kõikineidkohti kus Laima tooteid osta saab, kommikabe ja muuseumi kõige vanem eksponaat. Väga põnev oli. 

Kakaoubadest sein

Kui kõik see oli omal käel üle vaadatud, tuli šokolaadimeister ja palus käed puhtaks pesta. Läksime töötuppa. Muidugi käsi pestes oliomaette vaatepilt see tualeti sein, mis naiste tualetis oli punane, meeste tualetis sinine.

Šokolaadi töötuba oli nii lahe. Tegime ise šokolaadikomme ja hiljem said need kenasti karbikesse pakitud. Töö vahele rääkis meister šokolaadi ajaloost ja pärast küsis veel üle. Näitas meile suurest vitriinaknast tehasepoolt ka. Kahjuks selleks ajaks (16:30) oli tööpäev juba läbi ja näha oli ainult masinaid, mis segavad šokolaadi ja mida seisma ei panda. Pärast töötuba oli luba süüa nii palju šokolaadi, kui sisse mahub,aga noh.. Palju sa ikka süüa jõuad? Mõttes oli küll, et ohnüüd ma söön, aga reaalsus oli hoopis see,et peale 100g topsiku tühjendamist oli süda paha! 😁 
Valvelauast saime hiljem kätte oma printkirjaga šokolaadid ja kodustele ostsime kaasa ka meeneid. 
 Isal läks vist hammas verele, sest hotellis hakkas ta plaani pidama,et tuleb tagasi tulla. Et peaks hakkama raha koguma ja suvel selle käigu taas ette võtma. Täitsa mõeldav ja isegi tehtav, sest meie küll bussi eest ei maksnud, aga hinnad jubedad ei ole. Võid isegi kohe omale pileti riiga broneerida. Hinnakiri ja vajalik info on leitav Lux Expressi kodulehelt luxexpress.eu. 😉

Riia linn
Peale muuseumi külastust käisime niisama ringi. Astusime väga paljudesse poodidesse sisse,uudistasime hindasid ja ostsime kaasa eriti just neid asju, mida Eestist ei saa. Peaaegu kõikides toidupoodides (v.a suuremad kaupluseketid) on sees kohviautomaadid, nii et eraldi kuskile tanklasse minna pole vaja, kui kohvi või teed kaasa osta tahad. Kella 18 paiku käisime ka turul. Kui ma kuskilt lugesin, et soodsat kaupa saad turult, siis mulle jäi küll teine mulje. Hinnad olid nii kallid! Laste villane tuukrimüts 10€! Puidust lusikad, lõikelauad jne 20€ tükk! Läti teemalised meened (ruumilised magnetid, kruusid, rätikud jne) 10€ tükk  !? Kust otsast see odav on? Mina ostsin sealt kaasa ainult kaks 250g. kummelimee purki, kuigi üks purk maksis 6€. Kauplusest sain ma palju odavamalt- külmikumagnet 1€, Üllatusmunad 40 eurosenti tükk, vilkuva tallaga tossud Kristjanile 18€, Adidas Outletis olid T-särgid 4.90€ tk, Spinnerid 3€ tk, Barona keskusest sain üliilusa võtmehoidja (Lipuvärvides Eesti,Läti Leedu riikide kuju ja pealinnadega) hinnaga vaid 90 eurosenti. Lisaks veel šokolaadipiima kõrred 50 eurosenti pk. Hinnad on poodides küllkõvasti odavamad,kui Eestis. Isa ostis sigarette, 2.90€ pakk, Eestis 3.35.- Alkoholime muidugi osta ei plaaninud, aga hindu vaatasime ikka. Noon odavam. Leib ja sai on poole euro ringi üks päts.. Ja mänguasjad! Niivõrd odavad! Interaktiivne Super Mario maksis vaid 29€, Darth Vader, 100 cm pikkune robot, maksis näiteks 89€.. Käisin ühest poest teise jamuudkui imestasin,et ostetud palju,aga raha läks vähe. 😃 

Inimesed tundusid küll sõbralikud ja abivalmid. Kui küsisin juhiseid, siis kohe aidati. Üks neiu ei saanud inglisekeelest aru ja nii ma siis kirjutasin tema telefonis google translate'i oma probleemi ja tema siis omakorda lahenduse. Vot see oli äge. Kui me liiga pikalt ühe poe nurgal kaarti vaatama jäime,astus ligi vanem meesterahvas ja küsis inglisekeeles, kas me vajame abi. Tänasime,aga saime ise hakkama.
Õhtul tahtsin hotelli allolevast Tokyo restoranist sushit kaasa osta, aga järjekord oli niiiiiiii pikk! Ütlesin siis oma ette: "Minge metsa,maküllei viitsi oodata!" mille peale tuli üks teenindaja minu juurde ja ütles sulaselges eestikeeles: "Kahjuks nii on igal õhtul." 😁😁 Kui sa kuulad terve päev läti keelt ja räägid inglisekeeles, siis oi kui hea on vahelduseks võõrast eesti keeles kõnelemas kuulda. 👌

Kella 22 paiku sättisime end juba magama, aga öösel oli nii palav, et enamuse ajast jälgisin rõdult tühja linna. Reede õhtu,aga reaalselt tühi linn. Aegajalt astus keegi kuskile baari sisse või tuli sealt välja, aga ei mingit lällamist. 

Inimesed liikusid omasoodu, politseiauto valvas baari juures ja kõik oli jumala rahulik. Kell 24.00 pandi kinni ka hesburger ja siis tuli suurem seltskond korraga tänavale, aga see hajus laiali kibekiirelt. Taevas polnud pilves ja kuu paistis. Väga soe öö oli. Läksin sisse tagasi, et telekat vaadata. Isa norskas niikõvasti. Ime,et naabrid koputama ei tulnud!
Hommikul,kui äratuskell helises, olin juba üleval ja tegin kohvi. Tunnike hiljem oli vaja hakata tagasisõidu bussile minema. Muljetasime kohvitasside ääres ja ma nägin,et isa on rahul. Ta oli kohe väga rahul ja arvestades seda, et ta koguaeg on öelnud, et tal Eestiski hea, siis kuulsin tema jutust paar korda lauset "siin võiks isegi elada" 😊
Hotellist checkouti tehes, öeldi meile eesti keeles "ilusat päeva!" 
Oiiii, kui külm oli välja minnes! Tuul oli lihtsalt kohutav ja külm tuli läbi jope! Hakkasime bussipeatuse poole minema. 
Ma teadsin,et RadissonBlu nurga taga pidi olema bussipeatus, aga seda me sealt ei leidnud. Läksin hotelli sisse, et vastuvõtust küsida, aga neiu ei osanud mulle seletada, sest ta ei saanud minust aru. Huvitav, kuidas nad ei oska suhtlustasemel inglisekeelt? Peaks ju.. Igatahes, kõrval lauas oli meesterahvas, kes kenasti ära seletas ja kui me sinna uuesti jõudsime, siis ootasid seal juba ühed mehed bussi. Küsisin üle ja sain kinnituse, et nad tõesti ootavad bussi.  
Buss tuli ja mul oli hea meel koju tagasi minna. Isa oleks vast nädalakese veel olnud. Ta üldse ei tahtnud sinna bussi astuda. 😂 Seekord sõitsime Lounge bussis ja see oli megamugav! Bussi minnes saime pudeli vett ja müslibatoonid. Ja siis:  Veel pehmemed ja mugavamad istmed, jalatugi, ülisuured vahed kahe istme vahel.. Ja loomulikult kõrvaklapid, et filme vaadata saaks. Lounge klassis läks sõit veel kiiremini ja ma ei saanud arugi, millal Eestis tagasi olime, sest ma ei pannud piiripunkti üldse tähele. 😆 

Lõppkokkuvõttes olime me mõlemad väga rahul. Kui ma hotellist lahkudes isa käest küsisin, et kuidas ta rahule jäi,siis tema vastus oli selline: 👍

Riia ja Laima šokolaadimuuseum 1.osa

Tänast postitust teen ma suure ärevusega. Kirjutada on niiii palju ja mõttes on pikk tekst juba valmis, aga näpud ei jõua nii kiirelt kirjutada! 😁 Sellepärast tuleb sama teemaga mitu  postitust ja ma alustan kohe päris algusest: 

Juhtus selline õnnelik lugu, et minu isa võitis Lux Expressi facebooki lehe loosis reisi Riiga- Laima šokolaadimuuseumisse. Oh seda rõõmu! Ma oleks nagu ise võitnud! Kuna isa märkis mind oma kommentaaris, siis sain ma temaga kaasa minna. Hakkasime siis planeerima ja isa võttis Lux Expressiga ühendust. Koos leiti sobiv kuupäev ja täpsustati üle kõik vajalik. Miina- inimene, kes isaga suhtles, oli väga viisakas ja abivalmis. Mitte ühtegi negatiivset sõna ei tulnud- ka siis mitte,kui isa tahtis teada, kas ta saab kell 7 hotellist välja registreerida. 😊

 8nda detsembri hommikul, kell 4 oli äratus. Üks tass kohvi, viimased õpetussõnad lapsehoidjale ja minek. Kuna Türil oli lumi maas ja meeletult libe, siis läksime isaga  varem välja, et rongist mitte maha jääda. Vaja oli jõuda 6:08 Türi-Tallinn rongile, et jõuda Tallinnast kell 9 väljuvale Riia bussile.
 Tallinnasse jõudes oli juba ootusärevus päris suur. Kuna mina absoluutselt ei kannata bussisõitu, siis ma kartsin päris palju seda, et ma öögin selle 4,5 tunni jooksul, kui buss sõidab, oma sisikonna välja. 

 Igatahes, helistasin Euro taksosse ja soovisin ühte taksot. Algul öeldi, et läheb 15 min. aega. Kuna meil oli vaja hommikul kell 8:15 sõita Balti jaamast bussijaama, siis 15 min. ootamist tundus liiga pikk aeg. Leppisime dispetšeriga  kokku, et helistab mulle tagasi, kui takso vabaneb ja siis küsib uuesti üle, kas on taksot vaja. Võtsin telefonis interneti lahti, et uus takso kiirelt otsida, kui mulle juba tagasi helistati ja lubati Schnelli hotelli ette 3min. pärast taksot. Ootama pidi küll rohkem, aga vähemalt sain ma takso!

Saime muretult bussijaama, kuigi palju pidi punaste fooride taga istuma ja isa muudkui küsis: "Ega me hiljaks jää?"

Tallinn-Riia

Astusime bussi, esitasime piletid ja dokumendid ja istusime oma kohtadele. Kui mugavad istmed!! Lausa lust oli istuda. Minul oli Tallinnast kaasa ostetud 2 pakki Mynthonit, sest ilma nendeta ei ela ma ühtegi bussisõitu üle.
KINNITASIME TURVAVÖÖD ja isa jäi magama. Mina hakkasin uurima seda tahvelarvutit, mis minu ees olevale istmele kinnitatud oli. Seal on võimalik käia netis, vaadata filme, mängida mänge, kuulata muusikat. Couch bussis peavad sul loomulikult endal kõrvaklapid kaasas olema, et mingitki häält tahvlist välja saada

4,5h sõitu,mille jooksul sai bussis juua tasuta kohvi (jube hea!), vaadata filme ja  magada, läks mööda ülikiirelt ja teate mis: mul ei läinud mitte ühtegi korda süda pahaks! Ma armastan Lux expressi!! 😄😄 

Reaalselt kõige mugavam buss üldse! 

Kohe, peale piiripunkti ületust, märkasin ma, Eestiga võrreldes, mitmeid erinevusi. Vihma oli vast rohkem sadanud, kui Eestis, sest põllud ujutasid üle ja noh.. Metsaalused olid väga koledad. Neil vist seda "Teeme ära!" aktsiooni pole..? No oleks vaja. Hädasti! Siiski polnud see ainuke negatiivne kogemus..

Jõulukingid..

Iga aasta enne jõule on ilmselt kõigil pea pulki täis- mida kinkida lapsele, mehele, emale, sõbrannale jne. Ei erine ka mina nendest inimestest ja juba oktoobris/novembris hakkan mõtlema ja vaikselt uurima, mida keegi sooviks.

Alustasin oma lastega. Küsisin Kassandralt, mida tema jõuludeks soovib. Preili vastas: "Lapsi ei taha, ainult mänguasju!" 😀 Pikema pinnimise peale lõpuks ütles, et tahaks laulvat Elsa nukku. Kristina, nagu te juba teate, on "titemamma". Tema tahab uut nukukäru. Sellist, kus tita saaks sees pikutada. 

Poiste soovid enam nii lihtsad ei ole.. Nemad kirjutasid lausa nimekirja mida kõike nad oma jõulupaki seest leida soovivad.  Lugesin seda nimekirja ja juhe jooksis kokku, kui internetist järgi vaatasin, mis need asjad maksavad! 🙈Üldse on hullumeelne, et mänguasjad maksavad nii palju. Lauamängud, Nerfi püssid, igasugused multikate tegelased ja mida kõike veel..
Ega teema polegi niivõrd rahas, kui selles, kui palju nad nende asjadega reaalselt mängivad. Heal juhul 2 nädalat ja mänguasjad ununevad kasti põhja.
Eelmisel aastal soovisid poisid puldiga autosid- said. Erinevat värvi ja sellised uhked masinad kohe. Nädal aega oli põnev, siis enam mitte ja nüüd on autod mänguasja kastis, kust tüdrukud need aeg-ajalt välja korjavad. Samas mängib Kristina oma häälitseva beebiga iga päev ja võtab isegi kaissu.
Niisiis, mul on valikus Lego Duplo, erinevad pusled, mõned lauamängud, nukuvanker, Frozeni teemalised mänguasjad, mõned Maša ja Karu mänguasjad, tahvelarvuti, nutitelefon ja arvutimängud. Mida keegi oma jõulupakist leiab see selgub jõululaupäeval. 😊

Isale olen ma igal aastal teinud vajalikke kingitusi. Näiteks eelmisel aastal kinkisin talle lambavillaga saapad, aasta enne seda soojad kindad ja mütsi, aasta enne seda sooja pesu jne. Temale meeldibki saada selliseid asju, mida ta reaalselt kasutada saab. Eelistatult siis soojad riided ja jalatsid. Ega ta muidugi ütle, kui küsida, mida ta soovib. Pigem ütleb ta koguaeg, et talle pole midagi vaja. Aga see on vast tüüpilise pensionäri jutt. 😁 Mina olen endale jõulukinke saanud läbi facebooki. Olen need ise omale võitnud. 😊 Mehega on olnud vaikne kokkulepe, et üksteisele kinke ei tee- ainult lastele, aga aegajalt olen ikka midagi vajalikku talle kinkinud. Lihtsalt näen midagi, mida tal raudselt vaja läheb ja siis ununeb korraks kokulepe ja lihtsalt ostan ära. Eelmine aasta sai ta uued telefonikaaned ja akupanga.
Minu kõige ägedam ja ühtlasi ka kõige kallim kingitus, Annr Klein'i kuldkell, seisab kenasti karbis, sest igapäevaselt ma seda kanda ei raatsi. Võidetud on see eelmisel aastal Glanz&Glamour lehe jõululoosis ja olin megaüllatunud, kui auhinnavõitjate nimekirjas oma nime nägin. Aga see facebookis võitmise teema on eraldi lugu. 😉
Samas on ju kingitustega selline lugu, et teatud asju niisama osta ei raatsi ja siis saavadki need asjad pakki sünnipäevaks või jõuludeks. Kuigi ma olen ka seda tähele pannud, et ihaldatud asi polegi enam nii äge, kui ta reaalselt sul käes on. Poeletil tundub ta ägedam ja huvitavam. Ja see on just lastel nii.
Igatahes, mida teie sel aastal põnevat leidnud olete, mida lastele kingipakki sokutada? Jagage ideid, mida ägedat võiks 7a ja 9a poistele kinkida? 

Detsember!

Täna hommikul lastega õue minnes tabas mind tõeline jõulutunne! 😍 Lumi on maas, jõulutuled põlevad linnas ja kätte on lõpuks jõudnud detsember. ❄🎄

 Aasta viimane kuu on meie jaoks põnev ja elamusterohke. Suurepärane viis lõpetada aastat ja minna vastu uuele. 😊
Juba 8ndal detsembril saan ma poolteist päeva lasteta puhkust- lähen Riiga, Laima šokolaadimuseumisse. 🍫🍬 Esimest korda elus külastan lõunanaabreid ja vaatan, kuidas Läti pealinnas jõuludeks valmistutakse. Sellest üritan teha laivi ja kindlasti tuleb ka postitus. 😉 Kassandral on sel aastal lausa kaks jõulupidu. Esimene lasteaias, teine Kati Spordiklubis- ta käib meil 2x nädalas võimlemas. ☺ Tulemas on ka poiste jõulupeod ja päris detsembri lõppu jääb ka veel üht-teist põnevat. Loomulikult loosime välja ka MTÜ Perekondade Kaitseks ja Aivi pluss neli ühisebjõululoosi auhinnad- võitjaid on seekord lausa kaks! 👏😊 Nii, et tuleb põnev ja tegus kuu. 

Soovin kõigile meie sõpradele ilusat jõuluaega, palju palju südamesoojust ja kingitusi. Piparkoogilõhna igasse kööki ja kuuselõhna igasse elutuppa! ❤🎄 Et kõik need soovid, mida soovinud olete, läheksid täide ja südames oleks aasta viimasel päeval rahu ja harmoonia! TEGUSAT DETSEMBRIT! 🌟

"...Emme peaks ometi teadama, mis juhtub, kui külmaga õues jäätist süüa!" Teadsingi. Kuni selle ajani, mil ma ise lapsed sain.

Käisime eile Kristinaga poes. Tohutust kommi- ja küpsisevalikust hoolimata otsustas tema siiski küsida jäätist. Õues tegin selle talle kohe ka lahti. Olime umbes poolel teel koju, kui meie juures jäi seisma üks vanem naisterahvas, kes vaatas esmalt Kristinat, siis mind ja ütles: "Armsas laps, nii külma ilmaga sööd jäätist! Emme peaks ometi teadama, mis juhtub, kui külmaga õues jäätist süüa!" 

Teadsingi. Kuni selle ajani, mil ma ise lapsed sain. Ma teadsin, et kui külmaga õues jäätist süüa, siis jääd sa haigeks. Kui sa õunaseemneid sööd, siis hakkab õunapuu kõhus kasvama (??). Kui sa sööd suhkrut palju, siis hakkavad sul suus ussikesed elama ja palju muid (pisut tobedaid)) uskumusi on tegelikult nii palju räägitud, aga kõik ei ole praegu meeles. Neid vanaaegseid tõekspidamisi üritatakse ikka ja jälle järgnevatele põlvedele sisse juurutada. Aga tänapäeva ühiskond on palju teadlikum ja selliste uskumuste aeg lihtsalt on ära olnud.
Meditsiin on arenenud ja inimesed on palju teadlikumad.
Seepärast pole ma kunagi oma lastel õues jäätist süüa keelanud. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb see sellest, et tal on vähe riideid seljas, ei kanna mütsi vms. mitte sellepärast, et ta sööb novembrikuus õues jäätist! Nii on ka õunaseemnete söömisega. Sul ei hakka kõhus mingi puu kasvama, vaid õunaseemned tekitavad gaase ja sellepärast sul kõht (võibolla) valutabki. Kui sa sööd palju suhkrut, ei hakka sul suus ussikesed elama, vaid su hambad lähevad katki ja hakkavad valutama.


Jagage: milliseid uskumatuna tunduvaid uskumusi teie olete kuulnud?

"Pole hullu, verd ei jookse."

Kassandra jooksis täna Kristinale sedasi otsa, et nina sai haiget. Vaatasin üle, puhkusin peale ja ütlesin: "Pole hullu, verd ei jookse." Tema läks rõõmsalt mängima ja mina tabasinj end mõttelt: Nelja lapse emana ei tee ma sellest suurt numbrit, kui lapsed kokku jooksevad, kukuvad vms, kui vigastusi ei teki ja verd ei nirise, aga oleks ma tütrele sama asja öelnud ka siis, kui ta oleks olnud minu ainuke laps.. ?

Ilmselt mitte. Ma oleks temaga kohe kindlasti emosse jooksnud, või siis perearsti liinile helistanud. Kust ma seda tean? Noh, ka mina olen olnud esmaemme ja seda mitte kaua aega tagasi. Olen kuulnud inimesi rääkimas, et siis läheb lihtsamaks kui laps hakkab kõndima. No ei! Minu jaoks oli see periood, kui Kristofer oli just käima õppinud, äärmiselt stressirohke. ma põhimõtteliselt jooksin tal järel, käed selja juurde välja sirutadud, et ta jumala eest ei kukuks! Ütleme nii, et praegu seda siia kirjutades võttis kerge muige suule, aga sel hetkel olin ma ähmi täis ja kuigi ma teadsin, et väiksed vopsud ja kukkumised ja mahaveeremised ja näppude igale poole vahele jätmine on üks osa kasvamisest ja avastamisest, siis käsi püsti, kes oma lapsega selliseid asju kogeda tahab? 😄 Pealegi on esmakordsetele vanematele iga kogemus (ka negatiivne) esmakordne ja paljud ei teagi kuidas käituma peab ja siis jooksevad EMOsse. Ja ma olen tuttavalt, kes töötab EMOs,  kuulnud ikka päris mitut "huvitavat" olukorda. No näiteks: Laps lõikas näppu ja ema ei saanud plaastrit peale panna, sest ta ei teadnud, millega seda haava puhastada; Laps kõrvetas keele ära ja ema ei teadnud, mida sinna peale panna tohib; Laps lõi lihahaamriga vastu näppe ja ei saamud kätt liigutada. (Hiljem muidugi selgus, et käsi oli terve).

Küsimus pole siin isegi selles, kuidas sa oma last aidata saad vaid ka selles, et esmaemmesid tambitakse igas valdkonnas, sest millegi pärast arvavad paljud 2-3-4 lapsega emad, et nad on paremad ja nende "kohus" ongi "targutada".

Ja mul on äärmiselt kahju nendest noortest emadest, kes käivad erinevatest foorumitest ja gruppidest abi küsimas ja peavad taluma mõnitamist. Keegi ei ole ju sündinud meister! Lihtsalt ongi nii, et kogemused tulevad töö käigus. Ka eksimused õpetavad ja kuigi sa võid end mõnda aega süüdi tundi, see tunne läheb üle. Täislikku vanemat, kes suudaks oma last kõige selle eest kaitsta, mis talle haiget võib teha, lihtsalt ei ole, sest absoluutselt kõik siin ilmas võib haiget teha.  Ajaga sa õpid lihtsalt eristama valust tekkinud nutte (jah, on erinevad nutud); Sa õpid aru saama, milliste vopsudega tasub emosse minna, milliseid saab kodus pai ja musiga ravida. Ja kõige tähtsam: sa õpid aru saama sellest, millal laps on päriselt haiget saanud ja millal ta simuleerib. 😆

Ja sama on ka nende abipalvetega. Lõpuks õpivad kõik vanemad, kas abi tasuks saada Dr. Google'i käest, Facebookist, Perekoolist (kuigi sinna ei läheks ma vist viimases hädas ka), perearsti nõuandetelefonilt või Erakorralise meditsiini osakonnast. Üsna lihtne on ju hukka mõista, aga aidata suudavad vähesed. Pigem tasuks kohe numbrile 1220 või 112 helistada, kui kuskilt grupist abi küsida, sest kui suur see tõenäosus ikka on, et mõni arst sulle vastab/nõu annab? 

Ja erinevates gruppides olen mina tähele pannud, et kõige suuremad "targutajad" on just nimelt mitme lapsega emad. Siis on küll mul päris mitu korda peast mõte läbi käinud, et huvitav kas tema pole kunagi siis esmaemme olnud? Lihtsalt mõnes kohas olen ise neile tarkadele vastu kirjutanud, et küsiti arvamust/nõu mitte luba. Ja eks see paraku nii ongi,et kui pole usaldusisikut, kelle käest lastega seotu kohta abi/infot küsida, siis on targem oma perearstiga rääkida.

Kui Kassandra sündis, olid poisid juba nii suured, et beebimajandus oli meelest läinud ja eks ma ikka jäin mõne asjaga veidi hätta. Igakuisel beebi ülevaatusel rääkisime juttu, küsisin ja sain vastused.  

Ja koolilastega on tegelikult samamoodi. Kuidas ma saan aru, kas laps mängib simulanti või ta on päriselt haige? Eks see vahet tegemine tuleb ka ajapikku. Kristofer on näiteks ise mulle öelnud, et eelmine aasta jätsin ma teda paar korda koju, kui tal tegelikult midagi viga polnud vaid ta lihtsalt tahtis magada. 😅 No pettis ära, sest mina olen jätnud teda koju ainult siis kui ma olen aru saanud, et ta on haige või tunneb end halvasti. Vot aga sel aastal need naljad enam läbi ei lähe. Nüüd ma saan juba päris hästi aru, kas laps ikka tõsiselt puhkepäeva vajab või ainult poppi tahab visata. 

Jah, ka mul on selline tunne mõnel hommikul, et jätaks lapsed koolist ja lasteaiast koju ja, lihtsalt magaks sisse, aga kui ma mõtlen sellele, mis trall siin päeval pihta hakkab, ajan end püsti ja vean kohvitassiäärde. 😅😅

Kuidas Teie hakkama saite esimese lapsega ja järgmistega võrreldes?

Saate salvestus ja taksosekeldus.

Käisime poistega eile saate "Suur Komöödiaõhtu" finaalosa salvestusel. Ilmselt poleks me sinna muidu läinudki, sest päev oli laste jaoks tohutult väsitav, aga kuna ma võitsin piletid, siis käisime ja vaatasime üle, kuidas see saade valmib. 😊 

Umbes poolteist tundi enne rongile minekut hakkas Kristofer kurtma, et tal on paha olla. Ütlesin talle, et peab kindlalt otsustama, kas tuleb või mitte, sest facebookis võitsin ma 2 piletit, aga Kristoferile ostsin ma osta.ee-st pileti ja sel juhul oleks saanud pileti kiirmüügi hinnaga maha müüa. Huvitav tähelepanek oli see, et nädal varem vaatasin hindu, siis oli finaalsaate pileti hind 12€, aga 8ndal ostes oli pilet 15€. Samas ma tean, et kui ta on ootusärev ja ei tea, mis teda ees ootab, siis tal lähebki süda pahaks. Igatahes. Kell 12.15 ta lõpuks otsustas, et tuleb ikka kaasa. Panime riide ja läksime rongile. Kristjani jaoks on rongisõit kohutavalt raske, sest ta lihtsalt ei oska paigal istuda! Tal on ko-gu-aeg vaja joosta, askeldada, niheleda ja mis iganes veel. 75% sõidule kuuluvast ajast istus ta reaalselt rongi wc-s ja mängis veega.. Lõpuks, kui ta välja tuli, siis ütlesin kurjal häälel "Istu paigal!". Selle peale ilmselt ehmatas ja jäi ülejäänud ajaks oma toolile istuma. Tallinnas käisime läbi Cirkle K tanklapoest ja poisid said pirukaid. Minul oli hädasti üht kohvi vaja. Seisime väljas, mina jõin kohvi, lapsed sõid pirukaid.. Siis otsustasin, et paras aeg takso kutsuda. Ma sõidan Tallinnas alati Euro taksoga, sest mulle meeldib nende teeninduskvaliteet ja muidugi hinnakiri. Ooteaeg oli 5 min, aga põhimõtteliselt peale helistamist oli auto nina all. Ütlesin aadressi ja läksime. Takso sõitis Viimsi keskuse ette ja juht küsis tugeva venekeelse aktsendiga: "Sjia tjahtsite?" Mina: "Ei, rohuneeme 1/7" Taksojuht võttis oma iPadi ja hakkas kaarti vaatama, ise pomises: "Tak, sjuda, sjuda, sdes. " Pani oma kaardi kinni ja sõitis edasi. Jõudis lõpuks sihtpunkti, tasusin, tänasime ja läksime sisse. Salvestus algas paar minutit peale kella 16, aga soovituslikult pidi 15 min. varem kohal olema. Kristoferi pilet skänniti telefonist ja mina sain dokumendi esitamisel enda ja Kristjani nimed kirja. Seisime siis rahva sekka ja hakkasime ootama, millal stuudiosse lastakse. Ühel hetkel ütles Kristofer, et tal on väga paha olla ja iiveldab. Palusin tal 10 palli süsteemis oma enesetunnet hinnata, tema vastus oli 11. Jooksime uksest välja, poiss hoidis samal ajal suud kätega kinni, ning ühe prügikasti juurde jõudnuna, pani keti maha. Pühkis suu ära, loputas veega ja läksime sisse tagasi. Ütles, et on natuke parem, aga jooksis siis uuesti välja. Sel hetkel enam midagi ei tulnud- tal oli lihtsalt värsket õhku vaja. Ta ei kannata autosõitu ja Mynthonid said meil poole tee peal otsa. 

Inimesed lubati stuudiosse ja selleks hetkeks, kui meie kord oli kardinate vahelt stuudiosse astuda, polnud istekohta enam valida ja istuda tuli suure kaamera varju, kus eriti miskit näha polnud ja enamus sellest salvestusest sai meil vaadatud selle sama kaamera ekraani pealt. Aga ikkagi oli lahe!

Sai nalja ja tantsu ja kõige olulisem oli ju see, et lapsed nägid, kuidas üks saade valmib ja oma lemmikuid nähti reaalselt. Kes saate võidab, seda ei teagi, kuna finaalsaates toimub rahvahääletus.

Kes finaalis omavahel mõõtu võtavad, selle jätan üllatuseks, aga filmiti kaks võimalikku lõppu. Võitja selgumisel pannakse õige lõpp saatele otsa. 😉 

Salvestus lõppes kella 18 paiku ja siis sai pilte ning autogramme oma lemmiku(te)ga. Poisid olid väga põnevil ja algne plaan, saada ainult kahe oma lemmiku autogramm/pilt, ei pidanud paika ja küsiti kõigilt, kes kohal olid. Tegime pilte, rääkisime näitlejatega juttu ja lapsed olid väga rahul. See oli see osa, mille nimel nad tervelt 2 tundi tohutut lärmi kannatasid. Tasus ära. 😉

Kell 18.18 olime lõpuks maja ees ja mina hakkasin taksot kutsuma, et 19:30 rongile jõuda. No see oli paras teater!! Euro takso pani mind 15min (!!!) ootele ja kui uuesti kuuldavad olime, siis tädi teatas, et vabasid autosid pole. Tühja kah! Tänasin ja võtsin uue numbri- sama jutt, aga ootama kaua ei pidanud. Kolmanda numbriga oli täpselt sama olukord-vabasid autosid pole! No mida kuradit!? 😒 Helistasin kokku 7me (!!!!) erineva numbri peale ja viiel numbril võttis vastu sama dispetšer ja teatas: "Te juba helistasite, MEIL EI OLE VABA AUTOT!" No sel hetkel olin ma juba nii vihane, sest 19:30 rongist olime selleks hetkeks juba maha jäänud. Lastel oli külm ja tuul oli megatugev. Minu enda sõrmed olid jäätumas ja numbrite valimine üha keerulisem. Helistasin siis uuele numbrile (I.R Takso). Võttis vastu noor naine ja teatas:" Kaua te helistate, meil pole vaba autot! ILUSAT ÕHTUT!" Ja siis oli mu mõõt täis ning ma käratasin: "Kurat küll, nalja teete või!? Kuradi Tallinna linn ja mitte ühtegi vaba autot?? Minge pe**e oma ilusa õhtuga!!" No ei olnud just kõige õnnestunum sõnade valik, aga ma olin lihtsalt nii vihane!
Et viimasele, 22:02, rongile jõuda, võtsin poistel käest kinni ja kõndisime Viimsi keskuse bussipeatusesse. Kuna mina ei oska Tallinna bussiplaane lugeda, siis küsisin ühe naisterahva käest, kes ära seletas ja 2min hiljem istusime A1 peal suunaga Hobujaama. Viru keskuse juures läksime maha ja jalutasime vanalinna poole. Poisid tahtsid küll taksot, aga mina olin taksofirmade peale juba nii vihane, et rohkem ma ei tahtnud helistada ja nii rikas ma pole, et Tulika taksoga sõita. 😂 Õhtupimeduses polnud lapsed nagunii Tallinnas olnud ja sel ajal, kui me kõndisime, imetlesid nad kõiki neid tulesid, mis jõulude eel välja on pandud. Astusime MacDonaldsist ka läbi, lapsed said lasteeined ja siis kõndisime rahulikult  Balti jaama. Tee peal rääkis Kristofer, et tal on nii kahju, et Põlva purustajaga (Kait Kall) pilti ei saanud. Lohutasin teda, et vähemalt sai teiste lemmikutega pilte ja pole hullu- küll tekib teine võimalus. Jaamas ootasime rongi kuskil üle tunni aja ja kui poisid lõpuks rongi sisse läksid, siis oli meil kõigil kergendus. Lõpp hea, kõik hea! Lapsed arvasid, et me magame viimase rongi ka maha ja jäämegi Tallinna. 😂
Kui rong oli Männikult juba läi sõitnud, kadus Kristjan jälle ära. Oli kohe päris tükk aega ära ja mina hakkasin muretsema, sest mul on koguaeg selline tunne, et laps läheb võibolla valesa kohas maha. Vahetult enne Kohila peatust läksin vaatama, kus ta on ja mis ma näen: tema rääkis Kait Kalliga juttu! Rong jäi seisma, "Põlva purustaja" lõi poisile plaksu, noogutas mulle ja astus rongist välja. No mis asja!? Ütlesin Kristjanile, et oleks võinud Kristoferile ütlema tulla- ehk oleks poiss oma igatsetud pildi saanud.. 😃

Aga jahh- kuidas on see võimalik, et terves Tallinna linnas ei ole seitsmel taksofirmal mulle Viimsisse ühte autot anda või mängis rolli pigem asukoht, kuhu ma taksot soovisin?!?!

Suur komöödiaõhtu on eetris neljapäeviti kell 20.00 Kanal 2-s 😉

Helkur: vajalik moevidin

Igal aastal, kui hakkab vara pimedaks minema, siis tuleb kasutada helkureid. Kuigi meie peres sellega probleeme pole, siis on lastele üldiselt helkuri kandmine vastumeelne. 
Nädala alguses kontrolliti ka meie algkooli garderoobis hommikul helkurite olemasolu. Vaatepilt oli üsna kurb.. Praktiliselt iga kolmas laps ütles, et temal pole ja ei tahagi. Siinkohal ei teagi, kelle peale näpuga näidata, sest ilmselgelt on teavitustööd vähe tehtud ja helkuriga juba on kord nii, et tahad või ei taha, aga pead kandma. Seda eelkõige ikka enda turvalisuse huvides. Pean ära veel mainima ühe asja mis mind tõsiselt häirib. Nimelt see, et igalpool räägitakse, et kinnita helkur paremale poole, põlve kõrgusele ja siis tuleb vastu erinevas vanuses inimesi, kelle helkurid on kinnitatud võimalikult lühikese paelaga või koguni võtmerõngaga esimese tasku külge. Ma ei saa midagi teha, et sre mind häirib..
Tänapäeval on ju väga palju ägedaid viise enda nähtavaks tegemiseks. Eelmine aasta oli Kristoferiö näiteks helkurlõngaga kootud müts, mis oli pimedas ikka väga äge! Kullapai lutikettide facebooki lehelt saab tellida ka näiteks nimelisi helkureid. 

Meie oleme mitmeid kordi kaotatud helkurid just tänu sellele kätte saanud, et leidjad on teadnud, kellele need kuuluvad. Ja sellised, omapärased, helkurid sobivad ju väga hästi ka kingituseks. 😉  

Üks väga huvitav leid, mille avastasin eelmisel aastal, on koolikoti vihmakile. Võitsin Büromaailma koolialguse loosiga 50€ kinkekaardi ja asusin siis Kristoferile asju valima. Silm jäi peale ja kuna ma polnud sellisest asjast midagi varem lugenud või kuulnud, siis otsustasin prooviks tellida. No super asi! Peal on suur helkur ja meie ilmade juures ka väga vajalik. Koolikott ei saa märjaks ja hämaras on laps autojuhile ka ikka väga nähtav. Eelmisel nädalal jäi Kristoferil see vihmakile koju ja siis oli kott märg ja paberid esimeses sahtlis lainelised vihmast. Öeldakse küll, et sa ei saa puudust tunda sellest, mida sul pole, aga no mina ei kujutaks ettegi, et selline asi minu poistel puuduks. Pealegi on Kristjan selline tuulepea, et isegi praeguste ilmadega viskab koolikoti keset mänguväljaku märga muruplatsi, aga kui vihmakile on peal, siis kott ei saa mustaks ega märjaks. Selle vihmakile, mis Kristoferile soetatud sai, saab siit. Teise vihmakile, Kristjanile, võitsin Seesam kindlustuse facebooki lehel ja poleks ma seda võitnud, siis oleks ostnud samasuguse, nagu Kristoferil. Kristjani oma on tegelikult erk oranz, aga ka suurte helkuritega ja mulle väga meeldib, et poisid kumbki ei keeldu neid kandmast. Tegin täna hommikul ka pildi. Välguga ja välguta: 

Üks teine helkur, mida ma plaanin laste jõulupakkidesse panna on ExtraWize. Sellel on helendav ümbris ja keskel tavaline helkur. Värvivalikut on ka piisavalt ja kinnitusnöör on ka piisavalt tugev, et mitte seda ära kaotada. Samuti huvitab mind jopedele mõeldud helkursprei ja selle proovin ka kindlasti ära. Minul endal on jope seljale õmmeldud helkurriba, parema tasku küljes rippuv helkur ja rinnatasku luku küljes on lukuhelkur. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan liikuda ilma helkurita ja eelmine aasta, kui õhtusel ajal poe juures helkuri ära kaotasin, siis ei julgenud koju minna, kuna ma kartsin, et pole nähtav. 😄 

Kuidas teie lapsed helkuritesse suhtuvad?

Lutist vabaks.

Ma pole kunagi näpuga järge ajanud, mis on see õige vanus, millal on õige aeg laps lutist võõrutada ja seetõttu olen kõikidel oma lastel lasknud selle suure otsuse ise teha. Kristina (2a2k) on nüüd ka täiesti lutivaba, aga seda hoopiski mitte enda vabal tahtel. Kuidas see meil õnnestus, seda saad lugeda järgnevas postituses.

Juhtus nii, et mõned päevad tagasi kadus ära Kristina lutt. Tegelikult on see nii palju kordi ära kadunud, aga alati on ta mingi aja peale taas üles leitud või olen lihtsalt uue ostnud. Seekord nii ei läinud. Olime reaalselt maja pea peale pööranud ja minu hirm läks aina suuremaks, mida rohkem õhtu poole liikus kell. Ainus mida polnud, oli lutt. Jäljetult kadunud! Ja siis mõtlesin ma "aitab!" Ma olen väsinud sellest meeletust luti otsimisest ja otsustasin, et nüüd on selle perioodi lõpp. 

Päeval ta lutti ei küsinudki, vaid magama minekuga oli trall. Lihtsalt istus voodis ja karjus monotoonsel häälel: "Emme anna könnu!" 

Mina ütlesin talle, et kui ta soovib lutti, siis peab ta selle ise üles otsima. Kuna ta pole eriline otsija ja loodab pigem teistele, siis rahunes suhteliselt kiiresti maha ja jäi magama.
27nda öösel oli kõik ideaalne: Jõi õhtul oma tavapärase piima ära, pani ise pidzhaama selga ja ronis voodisse. Praktiliselt kohe ka uinus ja kui mina magama läksin, siis norskas. Kella 3-e paiku koputas ta mulle vastu pead ja siis ma mõtlesin, et nüüd hakkab pihta.. Ei hakanud! Ütles hoopis, et käis pissil ja soovib kaissu. Mässis end minu teki sisse ja jäi kohe magama tagasi. Ei mingit luti küsimist, ega jauramist! 👏👏👏 Hommikul ärkas hea tujuga ja terve päeva jooksul ei teinud lutist juttugi. Kui vanaisa küsis, et kus lutt on, siis vastas nii muuseas: "kadunud". 

Tänaseks on Kristina lutivaba olnud terve nädala ja enam juttu ei tee. Ei küsi tuttu minnes ja öösel jonniga ei ärka. 

Olgugi, et soovitatakse beebile lutti üldse mitte anda, olen mina seda meelt, et iga lapsevanem ise otsustab. Minu kogemused on kõik ühtmoodi tooniga: lutist võõrutamine ei ole õudusunenägu, kui laps selleks vaimselt valmis on. 

Mis kogemused teil luti andmisega ja sellest võõrutamisega on ja kui vana oli laps, kui ta lutist võõrdus? 

Kas koolivaheaegadel peab tingimata reisima?

Lugesin pühapäeval emmede klubi Liisi kooliblogi, mille teema mindki kõnetas ja sellega seoses tekkis mul küsimus: kas koolivaheaegadel peab tingimata reisima?
Lisaks panen lühidalt kirja, mida meie tegime vabal nädalal.

Liisi postitus asub siin 👈😊

Siinkohal ei ole, minu arust, küsimus isegi selles,kas pere saab seda endale lubada või mitte. Küsimus on põhiliselt ikkagi selles, kas peab? 

Jah, mina ei ole ise koolivaheaegadel mitte kuskil käinud, sest meil polnud selliseid võimalusi. Tegelikult polnud ma isegi kurb, sest ma ei osanud tahta midagi sellist, mida ma nagunii ilmselt ei saaks. Vaheajad olid minu jaoks piisavalt ägedad ka ilma väljasõitudeta ja parim asi oli ju ikka see, et ei pidanud vara ärkama. 

Mina oma lastele saaks ikka mõnda väljasõitu lubada, aga ma põhimõtteliselt ei ole teinud seda. Miks? Mitte sellepärast, et ma ei tahaks või poleks kohti kuhu minna. On ikka! Eestis on väga palju põnevat teha nii koolivaheaegadel kui ka nädalavahetustel. Ma olen lihtsalt seda meelt, et koolivaheaeg on puhkamiseks. Just- PUHKAMISEKS. Väljasõidud ei ole kohe kindlasti puhkamine. Pigem on see lõbus ajaveetmise viis väljaspool kodu, isegi teises linnas/riigis. Aeg-ajalt muidugi on tore minna ja avastada ja saada see nn. õhuvahetus, aga minu meelest mitte koolivaheajal. Tahaksin siinkohal muidugi mõtiskleda selle üle, mis väsimust peaks kannatama 1.klassi laps, kes peab koolis olema VAID 4 tundi päevas, aga ma seda ei tee, sest nii uskumatu, kui see minu jaoks ka pole, siis esimese klassi lapse on jaoks on 4 tundi ikka päris väsitav. Kristjani klassis oli enne vaheaega keskuste päev*. Olin selle päeva Kristjaniga koolis ja päris ära väsitas! Koju jõudes olin niivõrd väsinud, et läksin Kristinaga koos lõunaunne. Ja ma võin vaid ette kujutada,kui väsinud üks esimese klassi laps peale koolipäeva on.

Mida me siis vaheajal tegime?

Kassandra käis lasteaias. Tahtsin ka teda koju jätta, aga tema tahtis lasteaeda minna ja minul sellega probleeme polnud. 

Kui koolipäevadel on meil äratus 6-6.30, siis terve nädala vältel ärkasid poisid kella 8-9 paiku. Esmaspäeval helistas Kristoferile sõber ja kella poole 9 paiku pakkisid nad Kristjaniga ennast riidesse ja läksid välja. Telefoni Kristofer kaasa võtta ei tahtnud, mis oli üllatav, sest tavaliselt ta ilma selleta vetsu ka ei lähe, aga palusin tal seda teha, et talle meelde tuletada, kui nad liiga hilja peale jäävad.Kristjan tuli koju kella 13 paiku, Kristofer kella 19 paiku. Siis oli ta ikka täitsa läbi! Sõi ja läks magama. Kristjan luges Kristinale Sipsikut, ehitas õega legoehitisi ja mängisid "kodu". Teisipäeva hommikul Läks Kristofer taas välja ja jättis seekord telefoni koju, sest unustas õhtul selle laadima panna ja hommikul ka seda teha ei viitsinud. Koju tuli kella 10 paiku, pani telefoni laadima ja läks Kristinaga joonistama. Kell 12 olime me esindatud Türi valla sünnipäeva perespordi päeval ja see oli nii vahva! Ma ise ei mäletagi, millal viimati võistkondlikult kuskil võistlesin.. Individuaalvõistlusel discgolfis jäin naiste arvestuses jagama esimest kohta ja sain ülivinge auhinna: discgolfi ketaste kott ja üks ketas. Pool päeva läks lennates ja õhtul jäid ilma vaevata täitsa ise magama. 👏👏 

Kolmapäeva hommikul tahtis ta pidžaama päeva ja vedeles teki all. Neljapäeval otsustasid nad Kristjaniga, et lähevad koduõue mängima ja palusid, et ma Kristina riidesse paneks ja nendega õue saadaks. Oi, kui hea meel tüdrukul oli! Reede hommik algas üllatavalt. Ärkasin kell 6.55 kohvi lõhna peale ja kui silmad lahti tegin, siis seisis Kristjan minu voodi ees ja ütles: "Tule kohvitama, tegin sulle hommikusööki." Kui kööki jõudsin, siis oli laual kuum kohv kahe röstsaiaga, mille peale oli määritud või. Endale ja vennale oli valmis teinud tee. Küsisin ka, miks ta nii vara ärkas, aga ta ei näinud selles probleemi ja ütles, et on nüüd end välja puhanud ja saab jälle vara ärgata. tegelikult tahtis ta arvutisse, aga ootas kuni ma ärkan, et luba küsida. 😂 

Ohh, kui hea tunde see hommikune üllatus tegi! Kristjan on varem ka mind sedasi üllatanud, aga ma olen iga kord nii liigutatud tema härrasmehelikest žestidest. 💖

Igatahes.. Terve nädal möödus nii mõnusalt. Lapsed mängisid õues, mina kütsin pliiti/ahju, toimetasin kodus ja lihtsalt nautisin ka ise seda aega. Kuhugi reisile minna poleks soovinudki. Täiesti ideaalne kodune puhkus! 

Eile õhtul siis võtsime nädala kokku ja küsisin poistelt, kuidas nad vaheajaga rahule jäid ja Kristofer vastas mulle: "Kõige parem puhkus on kodus lihtsalt niisama olla. Saab jõudu koguda." 

Ja tegelikult olen ma temaga ühel nõul. 

Mida teie arvate koolivaheaja väljasõitudest ja mida huvitavat teie eelmisel nädalal tegite? 

*Keskuste päev: lauad on jagatud klassiruumis neljaks keskuseks (nt. eestikeel, matemaatika, kunst ja loodusõpetus). Igas keskuses on 1 lapsevanem või siis klassijuhataja. Laual on vastava teemaga töölehed, mida lapsed täidavad soovi korral täiskasvanu abiga. Kui laps on ühes keskuses töölehe valmis saanud, siis märgib ta oma nime juurde, tahvlile kinnitatud, tabelisse ristikese ja liigub edasi järgmisesse keskusesse.