"Mina tahan!"

Kui ma käin oma lastega poes ja mõni laps oma tahtmise läbisurumiseks jonni lahti lööb, siis minu lapsed alati vaatavad mulle küsivalt otsa. Olen neile seletanud, et osad lapsed lihtsalt on sellised, sest nad on harjunud kisaga asju saama. Kuidas teha nii, et lastega poeskäik oleks võimalikult jonnivaba?

foto on internetist

Mingi aeg ringles facebookis video, kus lapse jonni peale lasi ema ennast poe põrandale pikali, et jonnivale lapsele "koht kätte näidata". Minu jaoks oli see liiga äärmuslik, sest tegelikult on palju lihtsamaid viise. Umbes pool aastat tagasi juhtusin meie kohalikus Konsumis pealt nägema olukorda, kus umbes viiene poiss tahtis Lego, aga isa ei ostnud, sest nad läksid ostma vaid seda, mis on nimekirjas. Poiss karjus üle poe "Ma tahan!" mitu korda ja mida siis isa tegi? Esiteks see, et ta oli täiesti rahulik! 👍 Ta ladus kõik selle, mis korvis juba oli, omadele kohtadele tagasi, võttis poisi kaenlasse ja jalutas ukse poole, ise rääkis: "Kui sina ei oska ilusti käituda, siis meie lähme lihtsalt ära ja ei osta mitte midagi." Poiss muidugi palus, et nad ei läheks, aga isa ei vastanud midagi.. 

Kristjan vaatas kogu seda olukorda imestusega pealt ja küsis siis: "Mis sel lapsel viga on?"
Ja tegelikult, kui aus olla, siis lapsel ei olegi midagi viga. Teatud vanuses on see täiesti normaalne arenguetapp. Siit jõuamegi asja tuumani: kui sa annad ühe korra, võib-olla isegi teist korda jonnivale lapsele selle, mida ta normaalsel toonil küsides ei saanud, siis hakkab laps seda ära kasutama. Mul üks näide ka:  Kristofer ja Kristjan ei ole mul kunagi poes asju nõudnud. Enne poodi minekut oleme teinud koos nimekirja ja sinna sisse on kirjutatud ka kummalegi lapsele üks vabalt valitud asi. Kaasa oleme võtnud umbes vajamineva raha ja poes on lapsed aidanud küll käru lükkamisega, aga ka asjade korvi tõstmisega. Oleme ilusasti hakkama saanud. Kassandra proovis alguses poes nutma hakata. Ilmselt sellepärast, et näha kuidas mina reageerin, sest ta oli näinud piisavalt olukordi, kus laps lõi kisa lahti ja sai selle mida tahtis. Osadel vanematel on kindlasti ka piinlik, kui ümbritsevad inimesed sind ühtäkki pilkudega tapma hakkavad, aga  minule ei lähe see põrmugi korda. Las aga vaatavad! Oma lapsi kasvatan mina ise ja seda teen ma omade meetoditega.
Olen Kassandrale ka mõnel korral öelnud, et kui ta poes jonnima hakkab, siis murran kokkulepet ja ei osta üldse midagi. Sellest on ta päris hästi aru saanud. Kristina on mul paras pähkel! Tema jonnid lähevad ikka nii kaugele, et tõmbab end pulgaks ja vajub põrandale/maha pikali, väänleb ja lõugab. Alles hiljuti käisime koos poes ja preili tahtis üllatusmuna. Kuna meil oli juba jäätis korvis, siis ütlesin talle konkreetse ei ja tahtsin edasi minna. Preilil hakkas peale tema tavapärane jonn ja karjus:"Tahaaaaan!" Ja siis tuli minu juurde üks tädike, kes pakkus välja, et kui ma seda muna osta ei jõua, siis ta võib seda ise teha. 💥😒 Ah sa pagan, kus ma vihastasin!! Käratasin vastu:"Jõuan küll ise ka osta, minu lapsed jonniga asju ei saa!" Tädike kadus hirmus kiiresti mahlariiulisse ja rohkem ma poes teda ei näinud..
Aga preiliga tekkis meil kogu see jama sellest ajast, kui ta hakkas aru saama, et jonniga saab mida tahab. Ja nii oligi: mina ütlesin ei, aga teised andsid, et ainult vait jääks. Õnneks on nüüd seda tublisti vähemaks jäänud ja hea ongi! Kohe kohe on tal käes see "kohutava kahese" periood ja juba praegu ta näitab oma iseloomu. Katsetab piire ja inimesi. Mina olen selles suhtes konkreetne ja järgi ei anna- Ei on Ei! Pigem on meil need järgiandjad issi ja vanaisa. 😊

Panen teile kirja (minu jaoks) 5 kõige tähtsamat punkti, kuidas poeskäike vähem jonnisemaks teha: 

• Koostage ostunimekiri koos ja võimalusel lisage nimekirja midagi,
  mida laps endale soovib. See näitab lapsele, et ka tema arvamus on oluline.
• Ära võta lapsega ette liiga pikki poeskäike. Kui laps on väsinud või kui tal läheb kõht tühjaks, siis on ta pahur ja jonnine.
• Lase lapsel ennast aidata: Kui laps aitab nimekirja ette lugeda või
  selles olevaid asju otsida, ei jää tal aega maiustuste- või mänguasjariiulis draama korraldamiseks
• Vali poes käimiseks hommikune või lõunane aeg, sest pikad kassajärjekorrad ja poetäis inimesi (kes peale tööd poodi tulevad) võivad lapsele stressi ja närvilisust tekitada.
• Kui laps on siiski viimase piiri peal, siis tasuks teha ostlemises paus. Kõige mõistlikum on öelda talle, et hakkad poeskäigust väsima ja soovid väljas natuke värsket õhku hingata. Eriti hea oleks, kui selleks hetkeks oleks asjad juba välja valitud ja saaks kohe maksma minna.

Koolikud e. gaasivalud

Täna räägin beebide gaasivaludest ehk koolikutest ja kuidas mina neid oma lastel leevendasin.

Kui Kristofer sündis, siis olin ma koolikutest kuulnud, aga ma ei kujutanud ealeski ette, kui jubedad need minu beebil olema saavad. Algas see siis, kui poiss oli umbes kuu vanune. Algul virises ja tõmbas end kronksu iga kord, kui söömise lõpetas, aga paari päevaga kasvasid need nii suureks, et söömine oli ka häiritud. Esimese asjana ütles perearst, et ma ei krooksuta last peale sööki, kuigi ma tegin seda iga kord. Siis pakkus ta välja, et sõin ise midagi sellist, mis lapsele koolikuid tekitas. Kuna ma imetamise ajal vihtusin burgereid süüa, siis arvasin ise ka, et ehk oli kapsas see, mis lapse sooltele halvasti mõjus. Hiljem olen ma muidugi lugenud, et ema toidulaud on ainult üks osa sellest. Ka ema närvilisus on see, mis võib beebile vaevuseid põhjustada.

Kuna ma olin kogemusteta, esmakordne ema, ning guugeldamisest ei teadnud midagi, võtsin omaks kõik, mida arst mulle ette heitis- ikkagi arst ju! Tekkis stress ja samal ajal kasvasid ka beebi vaevused (kokkusattumus?).
Lõpuks jõudsime olukorda, kus beebi ärkamisest alates kisas ja lõpetas siis, kui suurest jõuetusest taas uinus. Proovisin Espumisani tilkasid, aga need meil ei aidanud. Panin kõhule soojavee koti, aga see leevendas valu vaid hetkeks. Masseerisin kõhtu, tõstsin teda kõhuli enda peale ja tegin sada muud imet veel, aga miski ei aidanud.. Käisime õues jalutamas (ka öösel) et ehk magab vankris paremini, aga nii kui vankrist välja võtsin, ta jälle kisas! Olin sellises stressis ja omadega nii puntras, et nutsin vannis või vetsus käies, et keegi mu murdumist ei näeks. Sel perioodil magasime vahetustega. Algul oli mehega nii, et kõigepealt magas tema pool tundi, siis mina ja niimoodi 2 nädalat. Kuna mees käis sel ajal ka tööl, siis tegime seda sama süsteemi emaga. Öösel olid gaasivalud kohe eriti jubedad ja siis ta lõugas ikka kohutavalt ja minu süda oli nii murtud, sest ma ei osanud teda aidata. Selle suure stressirikka perioodi ajal ununes mul mingi hetk pojale D-vitamiin andmata ja sellest hetkest hakkasid ka gaasivalud taanduma. Rääkisin ka perearstiga, kes kinnitas, et tõepoolest D-vitamiin võib olla koolikute põhjuseks ja ütles, et prooviksime neid tilku muude vastu välja vahetada. Seda ma tegingi. Jätsin Apovit D-vitamiini tilgad ära ja hakkasin andma Minisun'i tilkasid. Gaasid said läbi! Mäletan seda õhtut nii hästi: Tammusin mööda tube ringi, lõugav laps õlal, ning üritasin teda kussutada. Jõudsin omadega kööki, kui ükshetk oli vaikus ja ma tundsin, et õlale vajus raskus ja nutt jäi kinni. Esmalt arvasin et midagi juhtus ja hüüdsin ema, kes kööki jooksis, poissi vaatas ja siis vaikselt ütles, et laps norskab. Milline pingelangus, ausalt! Panin ta vaikselt voodisse ja sel ööl magas ta 9h tundi jutti, mis oli esmakordne.
Teisel pojal väga suuri gaasivalusid polnud. hakkasin talle kohe Minisun vitamiini andma ja enda toidulaualt jätsin ka välja kõik selle, mis lapsele vaevusi võiks põhjustada. Püüdsin olla rahulik ja tasakaalukas, aga mingid koolikud tal siiski tulid. Söögi ajal tõmbas jalad kõhu ligi ja virises. Kuna ma selleks hetkeks olin juba uurinud erinevate vitamiinide ja gaasirohtude kohta infot, siis kõige kiidetum oli Sab Simplex ja seda ma andma hakkasingi. Tema väiksed gaasivalud hakkasid siis, kui ta oli kahe kuune ja lõppesin kuskil nädalajagu hiljem.
Kolmanda lapse sünnitus oli meeletult raske ja see oli arvatavasti üks põhjus, miks Kassandral gaasivalud tulid. Need ei kestnud üldse kaua, kuskil paar nädalat, olin juba raseduse ajal koju varunud palju kiidetud probiootikumi tilgad Gefilus, mis sisaldas ka D-vitamiini, ning seda eraldi juurde andma ei pidanud.
Kristinast ei mäletagi, et tal oleks gaase olnud. Kõik sujus juba esimesest päevast peale. Andsin ka talle Gefiluse tilkasid ja võib-olla sellepärast, et kohe päris algusest neid andma hakkasin, ei tekkinudki ühtegi probleemi.

Milliseid sööke ja jooke tasuks siis beebi imetamisel vältida:

• Kofeiini ja alkoholi sisaldavad joogid
• Pähklid
• Tsitrusviljad 
• Gaase tekitavad köögiviljad (brokoli, kapsas, küüslauk,
  sibul, kaalikas, kartul ja kaunviljad)
• Soovitatakse ka võimalikult vähe süüa nisutooteid (nt. makaron ja sai) ja piimatooteid. Gaase tekitavad ka naturaalselt kääritatud leib ja peenleib.

Meelde tuleks jätta, et toitumine on vaid üks pisike osa sellest ja eelkõige peaks ema olema rahulik ja pingevaba. 

Materiaalsus vs. inimsuhted

Hakkasin täna hommikul juba mõtlema, millest täna kirjutan, sest teemasid, millest tahan ja saan kirjutada, on palju. Kui pakiautomaadist poiste spinnerid ära tõin ja Kristofer mulle hüüdis: "Jeeee, ma saan nüüd ka koolis teistega koos spinnerdada!", siis oli mulle kohe selge: Kirjutan täna asjadest ja inimsuhetest.

Juba lasteaiast peale hakkavad lapsed jälgima seda, millised mänguasjad kellelgi on või missuguseid riideid ta kannab. Mäletan ühte konkreetset seika kui Kristofer oli kuskil neljane. Läksin lapsele õhtul lasteaeda vastu ja kui riidesse panema hakkasime, siis teatas ta, et tema SEDA jopet enam selga ei pane. Olin üllatunud, sest see oli tema lemmikjope: monstertruckidega ja külge õmmeldud helkuritega. Küsisin siis, et milles asi, mille peale ta teatas, et keegi lastest oli talle lõunal õues pahasti öelnud. Kui ma küsisin, mida talle öeldi, langetas ta pea ja ütles kurvalt: "mind ei võetud mängu, sest mul ei ole Lenne jopet." Ausalt, ma olin šokis! Kuidas teab üks neljane, mis asi on Lenne?! Tema paneb lihtsalt riided selga ja vaevalt ta teab, mis sel hetkel need kõige popimad riidetrendid on. Palusin lapsel riietumisega jätkata ja läksin kasvatajalt koheselt aru pärima. Tema ütles ka, et mingi vastasseis neil (Kristofer, kaks poissi ja tüdruk) varju all oli, aga ta ei kuulnud, milles asi oli. Tema nägi lihtsalt, et Kristofer hakkas nutma ja jooksis minema. Kui ta ise Kristoferi käest küsis, siis poiss oli öelnud, et räägib ainult oma emmele.. Heakene küll. Rääkisin siis ise õpetajale, mida laps mulle hetk tagasi rääkis, ning tema oli ka imestunud. Küllaga tõdes ta fakti, et osad lapsed teadvat liigagi hästi, mis hetkel moes on ja vanemad olevat ka öelnud, et konkreetse riideesemega õue minna ei või.
Ei teagi, kas sellise asja peale nutta või naerda. Ühest küljest on ju tore, et laps teab, mis riietega võib õue ja millistega mitte- on kasvatajatel ka lihtsam, sest lapsi on rühmas palju ja kõik ei pruugi meelde jääda, aga.. Teisalt ma lihtsalt ei saa aru, millises keskkonnas need lapsed kasvavad, kes arvavad, et riided teevad inimesest inimese. Et see inimene ise ei ole midagi väärt, kui tal pole teatud marki riideid seljas.. Ja kes üldse on see inimene, kes õpetab oma nelja aastasele, et materiaalsus on tähtsam kui miski muu?
Sellel samal päeval, kui mu laps seda juttu rääkis, läksime kohalikku kaubamajja ja ostsin talle ühe Lenne jope. Sellega võib ka lapsi valedele arusaamadele eksitada, aga mul oli teda nii kurb vaadata. Hiljem, kui ta jope selga sai, ta silmad särasid ja ta ütles: "Nüüd võetakse mind ka mängu." Ja ma ikka ei suuda uskuda, et selline asi aset leidis. Olen rääkinud sellest ka teiste kasvatajatega ja mitte kellelegi ei mahu pähe, missugune mõistusega inimene õpetab lapsele materiaalseid väärtuseid.

Edaspidi on ka olnud olukordi, kui olen "sunnitud" ostma lapsele midagi poppi, et teised teda eemale ei tõukaks. Ma lubasin endale, et ma ei tee seda mitte kunagi, aga mõne koha peal olen ikka järgi andnud. Päris sellist asja ka ei taha, et laps oleks kurb ja seltskonnast välja tõrjutud.

Kui Kristofer hakkas koolis käima, siis hakkasime arutama, millist telefoni ta endale soovib. Põhiline asi, mida ta mulle koguaeg rõhutas, oli see, et see peab olema iPhone, kuna nii paljudel klassikaaslastel on see telefon. Mina muidugi ei teadnud sellest margist eriti midagi, et milline valida jne, sest olen olnud androidi usku ja tuline Sony austaja. Ostsin siis iPhone 4ja ja sellega tekkis uus probleem. Algul oli probleemiks see, et telefon on jama. Et teistel on suurema ekraani ja rohkema mäluga versioonid... See meeeeeeletu jauramine iga jumala päev, peale kooli, ajas mind lihtsalt hulluks!! Siis ma lõpuks ütlesin ka: Kui tahad paremat ja kallimat telefoni, siis teenid selle jaoks raha ise! Kohe oli virin otsas ja moka otsast siis mainis, et keegi nagunii tema sõber pole, kui tal selline luts on.
Võtsin ta enda kõrvale istuma ja hakkasime siis rääkima. Rääkisin talle sellest, kui palju olulisemad on inimesed ja kui vähemoluline on see, mis asjad neil on. Sa saad asendada asju, aga inimesi/sõpru mitte kunagi. Ma loodan, et kui mitte praegu, siis veidikese aja pärast saab ta sellest aru ja seab prioriteedid ise paika. 

Töökasvatus või midagi sellist.

Kõik meie pere lapsed armastavad tööd teha. Kõiksugu pisitöödel on nad alati abiks. Mõnikord, kui laps tõesti aidata ei saa, siis on meil jama majas, sest ta kiusab, on pahane ja turtsub. Sellepärast on mul kõigile alati mingi töö varuks, kui ise toimetan, et nad oma paha tujuga teiste päevi untsu ei keeraks.

Kõige tavalisem töö poistel on puude lõhkumine. On inimesi, kes mind imelikult vaatavad ja ei tolereeri seda, et laps teeb tööd, aga mina sellest aru ei saa. Miks ei või laps oma kodu juures tööd teha? Kas see on etem, et ta istub hommikust õhtuni arvutis ja tapmismänge mängib? Meil on niigi see arvutimängude needus juba kodus sees ja sellepärast kasutan ma absoluutselt iga võimalust, et lapsed õue meelitada.
Kristjanile väga meeldib puid lõhkuda. Ta ise ütleb, et see on sellepärast äge, et kui ta tavaliselt saab millegi lõhkumise eest pahandada, siis puudega sellist asja pole.😄 Lehtede riisumisel teeme natuke lehesõda ja töö kulgeb endal ka lõbusamalt, kui lapsed juures toimetavad. Puude saagimisel saavad poisid omale väikesed oksasaed, millega väiksemaid oksi kenasti saagida ja seni pole veel öeldud, et neile see ei sobi. Muru niitmine on muidugi kõige suurem töö, sest maad mida niita on tohult, ning siis me teeme seda kordamööda. Minu arust ongi lapsel vaja osata elementaarseid asju. Puude lõhkumine, lehtede riisumine, okste saagimine, muru niitmine... Need on vaid mõned asjad, mida mu poistele teha meeldib. Ma leian, et laps ei tohi tööd karta, sest see annab aluse hilisemale töökultuurile.
Tüdrukutel tuleb see abistamisoskus iseenesest, vanemate laste eeskujul. Käivad oma pisikeste rehadega hunnikusse paar korda lehti tõmbamas või tõstavad paar peenemat halgu riita.. Ja mina kiidan alati. Kuskilt lugesin, et iga pisiasja eest pole vaja kiita, sest see annab lapsele mingisuguse vale signaali, aga päris ausalt: missugune see "vale signaal" on?? Last peab kiitma, sest tegelikult ei ole tema kohus (teatud vanuseni muidugi) aidata. Tema kohus on mängida- see on väikese inimese töö. 

1a11k. Kassandra aitab puid kärru tõsta, et need kuuri saaks viia

Kui ma ise laps olin, siis käisin isal palju abiks. Kui isa käis puid saagimas, siis olin mina see, kes neid riita ladus. Lõhkuma õppisin ka nii, et vedasime jäätise peale kihla. Temalt olen saanud ka oskuse puupakk ühe löögiga pooleks lüüa. 😀 Isa kõrvalt õppisin kasutama mootorsaagi ja trimmerit. Eks ma algul feilisin ka- pidin näpu peaaegu maha saagima ja trimmerdasin omal tenniste tallad katki, aga ega ma alla ei andnud. Ikka läksin jälle appi, kui haavad paranesid. Kui tööandja oli niitmisel juures, siis trimmerdada ma ei saanud, aga siis oli muruniiduk see, millega aitasin. 
Koolivaheaegadel, kui isa oli laudas öövalves, käisin ka ise abiks. Päeval pesime sõbrannaga lauda seinu ja aknaid ja öösel aitasin isal valvata, et rebased lauta sisse ei saaks. Sain palka ja kuhjaga mälestusi.
Kõige ägedam oli põllul kivide korjamine ja hiljem kartulivõtt. Õppisin isa kõrvalt traktori juhtimise selgeks ja ma olen täna nii rahul kui oma lastele räägin sellest, mida põnevat meie oma suvepuhkustel tegime. Aga tänapäeva lapsed... Mnjah. Alla 12.a lehti müüa ei või, põllul keegi vastu ei pea ja lauda ligi ammugi ei lähe! Mis nendest lastest ükskord saab?
Käisin oma poistega paar nädalat tagasi Tartus ja siis käisime sõbrannaga jäneseid toomas. Ja kui siis minu poisid lauda uksel seisid, siis oli küll naljakas: Kristofer pani nina kinni ja Kristjan ütles: "Mis ma pean SIIA sisse astuma? Oma jalanõudega?! Kilesusse pole siin?" 😅😅😅 Oh jah, linnalapsed!
Tänapäeva lapsed oleks justkui vati sees kasvatatud. Ühtegi tööriist näppida ei lubata. Kui laps lõikab näppu, siis joostakse EMOsse.. Kes meie ajal EMOs käis? Plaaster või side peale ja töö läks edasi.. Praegu on seaduseid juba nii palju, et last ei tohigi tööle rakendada. Ma mäletan, mingi aeg, kui mu poisid väiksemad olid ja vanaemal külas käisime. Poisid hakkasid ise omale võileiba tegema ja kui siis vanaema seda nägi! Pistis köögi poole ajama, ise karjus: "Kus sa annad lapsele noa kätte!?" Ma siis seletasin talle, et meie peres teevadki lapsed ise omale võikusid ja et teisiti sa võileiba teha ei saagi, kui noaga.
Aga selles mõttes olen ma rahul, et meie peres on töö au sees ja mingit seanaha vedamist või viilimist ei toimu. Kui on ülesanne kätte antud, tehakse see ära ja mitte keegi ei vingu. 😊 

Laps on kodu peegel?

Kõik inimesed on kuulnud ütlust "Laps on kodu peegel", onju? Kui laps ropedas ja/või käitus halvasti, siis vaadati vanemate pihta justkui poleks nemad lapse kasvatamisega hakkama saanud. Tänapäeval on teisiti ja kindlasti see ütlus 100% paika ei pea.
Mul endal ka näiteid tuua: Kui Kristofer lasteaias käima hakkas, siis kasutas ta ise ka üht päris vürtsikat väljendit.
(Kasutan sõnas tärne, kuna mul on piinlik seda sõna isegi kirjutada)
Lasteaias midagi ei meeldinud, siis ütles kasvatajale "mine vi**u!" Esimest korda, kui kasvataja seda mulle mainis, pidin häbi pärast maa alla vajuma. Tõsiselt piinlik oli! 😔 Praegu on ka piinlik, kuigi see oli ammu.

Teine kord oli umbes paar päeva hiljem ja siis ta küsis veel, kas meil kodus räägitakse nii. Kindlalt ütlesin, et meil selliseid väljendeid ei kasutata ja ma teadsin, või noh, nägin kasvatajas ebausku. Õnneks saime sellest ruttu lahti, aga minule ütles tuttav sel ajal ikka, et tegelikult on väljend "laps on kodu peegel" ikka õige küll.

Tegelikult mitte!
Ma ei pea end selles osas küll välja vabandama või midagi, aga ma tahan et te aru saaks, et see on iganenud ütlus.

Minu poistel on väga hea omadus: nad kuulevad ja jätavad kohe meelde. Selle kohta on kiitused tulnud ka koolist ja lasteaiast. See jälle tähendab seda, et paratamatult hakkab kõrva ka kõik ebameeldiv.  Ei ole just väga tore kuulda, kui laps ema kassajärjekorras perse saadab ja veelvähem meeldiks kellelegi meist seda kogeda. Või siis, kõnnib sinust ja su lapsest mööda inimene, kes räägib telefoniga ja omast arust on vaimukas,kui roppustegavastab.. Olen ise neid suure suuga noorukeid ka korrale kutsunud, eriti kui lähedal on väiksed lapsed, aga ilmselgelt keegi ei pööra tähelepanu "vanamuti" jutule. Mõni täiskasvanugi vaatab, et mis see tema asi on? Aga on!
Ja ega noored väga ei kontrolli oma kõnepruuki. Oleme järve ääres sattunud enda asjadega mitmeid kordi mõne noorte seltskonna kõrvale ja siis oleme mingi hetk ikka pidanud kohta vahetama, sest see ropendamine ja sülitamine lihtsalt nii kohutavalt häirib mind! Ja noh, millest me üldse räägime, kui ma lasega mänguväljakul käies roppuseid kuulen?

Praegu on Kristofer see, keda pean ikka päris palju korrale kutsuma. Kuna mul tüdrukud alles väiksed, siis ei tahaks, et nemad ka rumalasti räägiks. Kuigi ega ma sinna väga parata ei saa. Kui laps rumalasti räägib, siis keelamine paneb ta seda rohkem tegema ja mina ei ole suuremasi "lase ühest kõrvast sisse, teisest  välja" inimene. Mul lihtsalt ei ole kannatust mitte välja teha ja siis olengi nagu katkine grammofon, mis ainult "Lõpeta" ütleb. 😄
Tahest tahtmata hakkavad lapsed "neid sõnu" kasutama, sest mida suuremaks nad saavad, seda vähem ma nendega koos olen. Tekivad oma sõbrad ja käimised, ning sealt ilmselt see käitumine tulebki. Tahetakse olla in ja siis ei huvita kedagi, kas mingi asi on õige või mitte.

Samas pered on erinevad ja kasvatusmeetodid nendes samuti. 

Mida teie arvate? 

 

Uus või kasutatud?

Kunagi, enne emaks saamist, ma mõtlesin, et kõik minu lapsed saavad omale kõik asjad ja riided uued. Et mina olen nii uhke küll, et neile kasutatud riideid selga ei pane. Ma arvasin, et kui lapsel on kasutatud riided seljas või toas kasutatud voodi, siis vaatavad inimesed mind, et "näe, see ei jõua oma lapsele uusi riideid osta!"

Kui sündis Kristofer, minu esimene laps, siis saigi ta omale kõik asjad uued: vanker, voodi, riided jms. Järgisin seda sama mõtet, mida sõbrannale ammu enne last rääkinud olin. Ma sain küll tohutult kasutatud riideid poistele, aga oma rumala põhimõtte pärast pojale neid selga ei pannud. Lapsed teatavasti kasvavad jube kiirelt ja sellepärast oli vaja koguaeg midagi juurde osta ja järgi jäi väga palju ilusaid asju. Mingi sisetunde ajel ma need kokku pakkisin ja kapipõhja oma aega ootama jätsin. Kui Kristofer oli 1a8k vanune sündis meie perre teine poiss, Kristjan. Temale sai ostetud uuena vaid käru ja beebitarbed (lutt, pudel, pesuvahend jne.). Voodi sain kasutatult perekoolist ja riided olid vennast juba ees ootamas. Sel hetkel olin ma juba aru saanud, et ei ole mõtet tühja seda raha loopida ja ühe lapse poolt kasutatud asju lihtsalt niisama ära anda või veel hullem, ära visata. Kõik, mis suuremast pojast alles jäi ja korralik oli, see väiksemale pojale kappi sai pandud. Samas ostsin mõlemale ka uusi asju, et oleks ka neid nö. linnariideid. Mida vanemaks pojad on saanud, seda enam olen pidanud uusi asju ostma, sest nende kasvu/kaalu erinevused on nii suured. Südamehaiguse tõttu oli Kristofer väga pikka aega pontsakas ja riiete ostmisega oli ikka jama küll: Kui pikkus sobib, on kitsas; kui ümbermõõt sobib, on liiga pikk.. Praegu on tal paksus kasvu läinud ja nüüd ta on pikk ja peenike. Ikka on jama- just pükste leidmisega. 😀
Sama oli (on siiani) noorema poisiga: lühike ja peenike. Väga vähestest kohtadest leian õige mõõduga riideid.
Kui keegi on pakkunud, et ei raatsi ära visata, siis olen teadagi vastu võtnud. Mul endal hakkab ka kahju ära visata, kui ma laste kappidest riided välja sorteerin. Eelistan anda edasi.
Kuhu ma nüüd jäingi..
Aaa, kui sündis esimene tütar, kolmas laps, Kassandra, siis oli vanem poeg 6 ja noorem 4. Nende asjadest oli mul veel üht-teist järgi, mis sobivad nii poistele kui ka tüdrukutele.

3-kuuse Kassandra seljas on, sel hetkel,
6a tagasi ostetud body.

Vankrikomplekti ostsin kasutatult, aga voodi sai uue. Uuena ostsin ka selliseid riideid, mis vaid tüdrukutele mõeldud.
11 kuud ja 20 päeva peale Kassandra sündi, sündis meie üllatusmuna Kristina. Riideid väga järgi ei jäänud, sest Kassandrast ei jäänud midagi järgi. Ta lihtsalt oli selline trööbeldis, et enamus asju läksid katki. Kuna Kristina oli meil üllatusbeebi ja mul polnud aega valmistuda tema sünniks, siis sain voodi sõbranna käest laenuks, kuni preili omale isikliku voodi saab. Riideid andis ka sõbranna juurde, kelle preili on Kassandra vanune laps. Vankriga oli alguses selline asi, et kuna mul oli kaks 11. kuuse vahega kärulast, siis võtsin vastu otsuse, et ostan kaksikute käru. Saingi superhea hinnaga mitmike grupist käru, aga vaja meil seda eriti ei läinud, sest niipea, kui vanem tütar käima hakkas, ei soovinud ta enam kärus istuda.
Nüüd kasutan Kristinal Kassandrale ostetud käru ja kohe-kohe on ka tema jalamees, kuna vankris istub paigal vaid pikkade käikude ajal.
Jalanõudega on hoopis teine lugu. Jalanõud peaks olema igal lapsel omad ja uued, aga see on teoorias lihtsam, kui praktikas. Meil on lastel palju ühesuguseid jalanõusid. Poistel jalanumbrid 33 ja 34, Tüdrukutel 26 ja 25. Ega nad väga ei vaata, kelle jalanõud jalga lähevad, kui hämaras esikus omale tenniseid jalga aetakse. Ja kodustes tingimustes ei raatsi ma last uute jalanõudega mängima lubada. Selleks puhuks on tiba vanemad jalanõud, sest kui need katki lähevad, siis pole kahju.

Sai nüüd pikalt kirjutatud, aga mu jutu mõttest saite te loodetavasti aru. 😁
On täiesti normaalne osta kasutatud asju või saada lastele midagi tasuta. Kellel ikka on seda raha üle? Häbi peaks olema neil, kes näpuga näitavad. Mina olen oma valearusaamadest üle saanud ja uusi asju ostan vastavalt vajadusele.

Kas vanemad lapsed peavad hoidma oma nooremaid õdesid-vendasid või mitte?

Kui minu lapsed koos mängivad, siis on see pigem reegel kui erand. Mind teeb väga rõõmsaks, et minu vanem poeg õed õue kaasa võtab ja nendega mängida soovib.

Koguaeg räägitakse sellest, kuidas suure pere lapsed saavad omavahel nii hästi läbi ja toetavad üksteist jne. Mina ise olen ka suurest perest pärit ja meil küll sellist asja polnud. Jah, me mängisime palju koos ja päris karvupidi koos ei olnud (vähemasti mitte koguaeg), aga sellist "tule siia ma pühin su nina puhtaks" asja meil ei olnud. Oma asju me ka nii lahkelt ei jaganud, nagu mõnes peres ja põhiline lause oligi vist meie peres "See on minu oma!"
Kui mõnes peres viivad suuremad lapsed rõõmuga väiksema(d) õue mängima, siis minu jaoks oli see tüütu. Ma ei saanud teha seda, mida laps tegema peab- nautida lapsepõlve. Kohati oli mul tunne, et ema meelega lükkas väikevenna õueajad sellele ajale, kui mina välja läksin. Eks ma mõnes mõttes olin selle ka ära teeninud, sest ma ei rääkinud kunagi vastu ja võtsin venna kaasa, aga tegelikult oleks ema pidanud seda ise teadma, et venna hoidmine  ei ole minu kohustus. Sellepärast juhtus üsna tihti nii, et samal ajal, kui ema venda riietas, hiilisin uksest välja. Sel ajal lastel telefone polnud ja nii ei saanud ema mind tagasi kutsuda.
Aga kuidas sellega siis on: kas vanemad lapsed PEAVAD hoidma oma  nooremaid õdesid-vendi või mitte? 
Minu arvamus on EI. Me saame lapsed teadmises ja veendumuses, et saame ise hakkama. Kui abi vaja, palkame lapsehoidja või maksame tuttavale/sugulasele, et ta last valvaks. Miks siis kasutada omaenda vanemaid lapsi tasuta tööjõuna? Muidugi, on olukordi, kus on vaja, et vanem laps nooremat paariks minutiks jälgiks, aga lasta lapsel lapsevanema töö ära teha..? Ja ma tean seda, et osad vanemad maksavad lastele selle eest ja ma arvan, et see on õige.
Minu pojad valvavad rõõmuga õdesid ja teevad seda täitsa ise, ilma mingi surveta. Ma pole neid kunagi sundinud ja olen öelnud ka, et mitte midagi ei juhtu, kui nad keelduvad. Ma lihtsalt ei taha, et nad teevad seda ainult sellepärast, et nad "peavad". Ma tahan, et neil oleks vabadust otsustada ja kõige rohkem tahan ma seda, et nad saaksid olla lapsed.

Kui lapsel on öö ja päev vahetusse läinud..

 Tavaliselt vahetavad öö ja päeva ära beebid, aga praegu oleme kimpus meie kahese preiliga, kel puudub kindel unerežiim.  

Postitus tuleb lühike- midagi väga pikalt siin rääkida pole, sest neljast lapsest kolmel pole sellega probleeme polnud.
Kassandra ärkab hommikul kella 10-11 vahel, lõunaunele ma teda ei pane. Uinub ise umbes kella nelja-viie paiku õhtul ja kui siis kella seitsme paiku ärkab, on öö "muretu". Tavaliselt vajub ta ära hommikul kella nelja paiku ja siis ärkab taas 10-11 vahel. Käime iga päev, iga ilmaga, õues, teeme koos kõiksugu toimetusi..
Ausalt- ma olen nii kurnatud! Olen üle vaadanud kõik need asjad, mis pärsivad und. Sööb normaalselt, maiustusi saab minimaalselt, õhtune möllamine.. Eeee.. Seesamune, et.. Jah!! Tunnistan, et see on ainus asi, mida ta pea iga õhtu teeb. See on väga imelik, kuidas kõige tavalisematest mängudest saavad möllutrallid. Ma tavaliselt ütlen 2 korda, et võtku vaiksemaks, muidu peab ära  lõpetama, aga lubadused unustatakse ja läheb otsast peale. Ega ma rohkem neid ei keela ka, sest ma tean, et kui mäng pööraseks muutub, saab keegi haiget ja siis lõpetavad nagunii ära. Nii see iga kord läheb ka..
Kassandra on kohe eriline möllaja, usun, et tema eestvedamisel tavaliselt kõik mängud mölluks muutuvadki. Ta on üldse selline, kes pudeliski paigal ei püsi. Koguaeg on tal midagi teoksil. Mina tahaks mõnikord neile enne magamist mõnda raamatut lugeda või õhtujutu äpist unejutte lasta, aga neid ei huvita..
Nii ma siis istun i-g-a öö (viimased kolm nädalat) preili Kassandraga üleval. Aktiivseid mänge ei toimu ja toast välja minna ei tohi, et teised saas magada. Mida me teeme? Vaatame paar Peppa lühimultikat ära (telefonist), siis joob sooja piima. Peale seda heidab pikali ja siis me räägime maailma asjadest. Rääkimisega on selline asi, et kui ma lasen Kassandral rääkida, siis ta jääb kiiremini magama . Ma praegu ei teagi, mida ma tahaks rohkem: tassi kohvi või grammijagu und.. (haigutan) Tundub, et siiski und on vaja. 🙈😴

Jagage nippe, kuidas teie oma lapsel unerežiimi korda saite?

Lasterikkus ja raha

Tänast postitust ajendas mind kirjutama mitmed facebookis loetud arutelud. See ammune inimestevahelise nääklemise põhjus- raha. Täpsemalt öeldes, 1.juulist jõustuv suurperetoetus.

 

1. juulist 2017 hakkavad kolme ja enama lapsega pered iga kuu saama 300€ rohkem kui seni

 Põhilised kommentaarid, mida ma selle toetuse kohta lugenud olen, on täis põlgust ja kadedust. Näide: "Mille poolest kolmas laps nii eriline on? Kas kaks esimest last ei ole midagi väärt?" Ma tahan öelda teile, kes te arvate, et see raha on kolmandale lapsele: Te olete valesti aru saanud! See raha EI ole kolmanda lapse toetusraha, see on SUURPERE TOETUS. See raha on mõeldud peredele, kus kasvab 3 ja enam last, terve pere lastele, mitte ainult kolmandale. See toetus on nö. julgustus peredele saama rohkem lapsi, et iive oleks positiivne ja ma nüüd ei usu, et 300€ Eestisse tohutu titebuumi tooks. Pigem annab see väike märkamine oluliselt kindlustunnet juurde. 
Mis mind eriti pahaseks ajab, on need kommentaaride ülesehitused. No kuidas sina reageerid sellele, kui keegi kirjutab "kolmas laps maksab riigi meelest rohkem" ...? Ma tahaks teada, armas inimene, kui kõrgelt sa kukkusid??!! Laps ei ole sul mingisugune rikastumise allikas. Jõudu tööle kõigile, kes arvavad, et laste sünnitamisega saab rikkaks! 
Kummaline on see, et need inimesed, kes vinguvad, ei saa aru (või ei taha aru saada), et kolme lapsega pere kulutab rohkem, kui kahe lapsega pere. Täiesti igapäevased asjad: vesi, elekter, toit, küte.. Kõigele kulub rohkem.Ja mitte kolmas laps ei kuluta rohkem, vaid pere üldised kulud on suuremad. On peresid, kes peavad suuremasse korterisse või siis üldse majja kolima. On peresid, kus vahetatakse auto välja, sest lapsed lihtsalt ei mahu enam autosse..  Peale selle on üldjuhul perepiletite süsteem 2+2, mis tähendab, et kolmandale lapsele ei saa sooduspiletit ja tuleb osta täispilet. Lisaks tuleb rohkem riideid osta. Minu arust ei pea kolmas kandma ainult vanemate laste poolt kasutatud riideid ja mõnel juhul pole see isegi võimalik (nt. kaks vanemat õde ja noorem vend, ning vastupidi).

Tegelikult olen ma positiivselt üllatunud, et riigijuhid üldse sellise toetuse peale tulid. Ma usun, et paljud mäletavad ka seda aega, kui lasteraha oli vaid 300 krooni (19.17€). See on ju väga hästi, et esimene ja teine saavad 50€ ja kolmas saab 100€. Õelutsejaid on küll iga teema juures, aga kirevase pärast- miks on vaja hakata lapsi mingisuguste rahatähtedega võrrdlema?

Mis puudutab nüüd konkreetselt minu perekonda, siis mina ei ole selline ema, kes lastetoetuste najal elada kavatseb. Kuna ma praegu tööl ei käi, siis on äärmiselt oluline raha ära arvestada ja terve kuu peale ära jagada. Esimese asjana maksan alati arved. See on reegel. Poes käin ma juba väga ammusest ajast kalkulaatori ja nimekirjaga. Ei oskagi enam muudmoodi poes käia. 😊 Eks ikka vaadatakse vahepeal viltu, kui kõigi nelja lapsega poes olen ja kaupa kokku arvutan, aga see ei ole minu jaoks probleem.
Probleem on see, kui vestluse käigus öeldakse: "Issand, sul nii palju lapsi, kuidas sa hakkama saad?" või "Varsti hakkad sina ka seda suurt raha saama ja siis saad vist päris palju." Mis värk üldse selle teiste rahakottidesse vahtimisega on? Ära topi oma nina sinna, kuhu koer oma tagumenti ei pane!
Saame keskmiselt hakkama ja ma tõesti ei saa miljonäriks suurpere toetusega. Kindlasti lähen ma tööle tagasi, kui väike preili lõpuks lasteaeda saab. Ma pole selline inimene, kes istuks kodus. Ma ei saa tegevusetult istuda. Lihtsalt mandud ära, kui õhkkonna vahetust pole. Tööl käies ma reaalselt puhkasin. Puhkasin kodustest toimetustest ja laste kisast. Kõik inimesed vajavad vaheldust. Mina ka. Ja kindlasti pole ma sündinud kodukanaks.

Mida teie arvate suurperetoetusest ja nendest inimestest, kes lasterikkaid peresid siunavad?

Erilise südamega laps.

5 aastat tagasi läksin ma lapsega arsti juurde lasteaiatõendit saama. Siis aga muutus meie elu..

Kogu lugu algas siis, kui läksime pojaga arsti juurde tavakontrolli, et saada tõend lasteaeda.
Tol hetkel oli meie perearst puhkusel ja meid suunati teise arsti ukse taha. Kutsuti sisse, mõõdeti, kaaluti ja siis kuulati. Peale kahte korda kuulamist muutus Dr. Roosilehe nägu imelikuks ja ta lubas kohe tagasi tulla, et staažikam arst kutsuda. Tulid siis mõne aja pärast koos tagasi. Dr. Tamm võttis stetoskoobi ja kuulas väga põhjalikult. Sosistas Dr. Roosilehele miskit kõrva, kuulasid veel koos ja siis ta läks minema. Ja siis oli esimene ehmatus: lapsel on südames tugevad kahinad.. Julgustas veel, et enamikel lastel mingis vanuses need kahinad kaovad, aga targem on saata kardioloogile, kui hakata ootama. Mõeldud tehtud. Saime konsultatsiooni aja Paidesse, kus paar korda nädalas käis Tartust lastekardioloog Dr. Kristel Köbas.
Käisime esimest korda Paides ära, kutsus teist korda tagasi. Kui teist korda olime Paides ära käinud, tuli šokk: Lapsel on aordiklapi patoloogia (link). Sel hetkel ma tundsin, et ei suuda positiivne olla. Hinge puges tohutu kurbus ja hoidsin ennast tagasi, et mitte seal samas nutma hakata. Arst muidugi lohutas, et tänapäeval saab peaaegu kõike ravida ja laps on alles väike veel. Ainus millest mina mõelda suutsin oli see, et lapsel on elu läbi.
Loomulikult määrati meile saatekiri Tartusse, sest seal on kaasaegsed aparaadid ja saab korralikud uuringud teha, et siis täpselt selgust saada, mis lapsel täpsemalt viga on.
Poiss oli muidugi väga rahulik ja rõõmus, et esimest korda elus saab Tartusse. Mina olin nii õnnetu ja tujust ära kogu selle aja, mil me ootasime arsti visiiti.
Saime kõik uuringud ja siis pidime ukse taga ootama.
Umbes 15. minuti pärast kutsus arst meid sisse ja sealt edasi mäletan häguselt, sest sellel hetkel, kui ma kuulsin, et laps vajab tulevikus kirurgilist sekkumist, hakkas kõrvus vilisema ja ma tundsin, et vajun sinna samasse, arsti kabinetti, ära...
Arst kirjutas pojale rohtusid ja loomulikult hakkasime neid koheselt ka võtma. Ega talle alguses väga ei meeldinud aga pikapeale harjus ära.
Aastal 2014, isadepäeval, läks mu laps Tartu haiglasse, kus pidi 2 päeva hiljem aset leidma südameoperatsioon. Kõige hullem oli see, et olin paarikuuse beebiga kodus ja arst soovitas beebiga haiglasse mitte minna. Sel korral aitas meid hädast välja vanaisa Tõnu, kes hea meelega lapsega haiglasse läks. Need piinarikkad 9 päeva! No ei suuda uskuda, kui raske on oma lapsest eemal olla, eriti, kui ta teises Eesti otsas haiglas on! Helistasime palju ja nutsime koos, kui igatsus keset vestlust peale lõi. Hetkel, kui ta poolnutuse häälega ütles: "Emme ma igatsen sind!" mu süda murdus ja ma lihtsalt ei suutnud enam rääkida. Soovisin head ööd, lõpetasime kõne ja puhkesin nutma. Sellel ööl nutsin end magama.
Venna haiglasolek mõjutas ka teisi lapsi. Noorem poeg ei söönud korralikult, pissis voodisse, nuttis unes ja muidu super unega beebil tekkisid uneraskused. Suure stressi tagajärjel jäi mul rinnapiim kinni ja hakkasin suitsetama. Ega see suits eriti ei aidanud ja tänaseni ei tea, mis see oli, mis ajendas mind kätt sigaretipaki järgi haarama, aga nii see kahjuks oli..

Seda päeva, kui laps koju tuli, ma sõnadesse panna ei oska, aga see tunne oli umbes sama, mis näha peale sünnitust oma last esmakordselt. 💕Täna olen ma nii tohutult tänulik, et see operatsioon lõpuks aset leidis ja minu laps saab elada täisväärtuslikku elu. Tõsi- tippsportlast temast ei saa, aga sportimine pole keelatud. Rohtusid võtab ta endiselt ja ilmselt teeb ta seda veel väga pikka aega. Kord aastas käime ka Tartus kontrollis, aga viimased näitajad on head. Laps paraneb ja arst on rahul. 

• Järva teataja poolt südamenädala raames tehtud artikkel

Kokkuvõtteks võin öelda, et kogu see olukord on mind kahe jalaga maa peal hoidnud. Jah, muretsemist on olnud rohkem kui küll, aga ma oskan paremini hinnata inimelu väärtust. Ma väärtustan rohkem ka seda aega, kui ma saan olla koos oma lastega ja ma tahangi jätta kodutööd tegemata, et lastega mängida. Mul on ükskõik, et toad on segamini ja kraanikauss ajab üle, kui lapsed mind õue kutsuvad. Ma tahangi jätta pesuhunnikud sorteerimata ja tolmuimeja nurka, kui laps kutsub pallikulli mängima. Teate, ma tean küll, et need tööd tuleb ära teha, aga eelkõige olen ma ema! Oma laste ema ja minu kõige suurem soov on see, et nad oleksid õnnelikud ja head inimesed. Lapse jaoks on see tohutult suur asi kui tänapäevases kiires elutempos vanemad tema jaoks mänguaega leiavad.

Minu vaprake samal päeval, kui haiglast koju sai. 💙

 FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Potitreeninguga alustamine: Millal?

Tänaseks võin julgelt väita, et meie pere pesamuna on mähkmevaba! Sellega seoses tahaks jagada teiega kogemusi, kui kergelt/raskelt olen oma neli last potile saanud.

Kõik pered, kus kasvavad lapsed, on mingi hetk pidanud rinda pistma potiteemaga. Mõnel läheb see väga lihtsalt. Mõni kakub juuksed peast, aga laps potile ei lähe. Nagu ka lapsed, on ka vanemad erinevad ja erinevad on ka meie kannatuste karikad. Siinkohal aga ongi kõige tähtsam olla kannatlik. Suured asjad ei juhtu üle öö. Lapse jaoks on potil käimise oskus sama suure tähtsusega kui käima hakkamine või isesöömise oskus. On vaja palju aega ja kannatust, et laps harjuks ja tunneks end kindlalt. Kõige tähtsam on teda julgustada ja tunnustada ka siis, kui potile on istunud, aga sinna midagi teinud ei ole. Järgnevalt kirjeldan kokkuvõtvalt, kuidas mina lapsed potile sain:

Esimese poja potiteema tuli päevakorda siis, kui tekkis mõte laps lasteaeda panna. Sel ajal oli meil lasteaias üheks kindlaks reegliks, et laps peab käima potil. Kui juunis helistati, et laps sai lasteaia koha, siis tekkis kerge paanika. Minu poiss oli sel ajal alles mähkmega ja siis mõtlesin, et äkki ei saagi õigeks ajaks potile.
Tegime potitamisega algust, kui laps oli 2,8a. Minu suur hirm oli asjatu! Esimesest päevast peale sai ta aru, milleks pott on. Püksi ei pissinud kordagi. Kui ise potile ei saanud, siis karjus appi ja alati oli keegi, kes sai teda aidata. Samal päeval, kui mähkmed ära jätsime, otsustasin, et mingit öösel mähkmete alla toppimist ka ei ole. Kohe 100% mähkmevabaks. Minu suureks üllatuseks ei olnud ka see probleem ja esimesest ööst alates oli voodi kuiv. Mähkmeprii elu saavutasime nädalaga.
Teise poja potitamisega nii lihtsalt ei läinud. Temaga hakkasime ka potitama siis, kui saime lasteaiakoha. Suvel on hea ja lihtne last potile harjutada, sest õues on enamasti soe ja väiksed lapsed tahavad nagunii koguaeg palja pepuga joosta.
Sel ajal, kui potitamisega algust tegin, oli laps 2,1a. Põhiliseks takistuseks oli see, et laps kartis potti. Nii, kui potti nägi, oli kisa lahti ja pistis jooksu. Kuna ma tean seda, et last potile sundida ei tohi, siis jätsime asja katki ja pidasime 2 nädalat pausi. Tundub, et see tema jaoks töötas, sest kaks nädalat hiljem oli ta lahkelt nõus potile istuma ja proovima.
Kaks esimest ööd ilma mähkmeta viis selleni, et hommikul voodi "lainetas" ja siis otsustasin, et vähemalt öösel mähet veel ära jätta ei saa. Detsembri paiku saime täiesti mähkmepriiks.
Esimese tütrega on siiani kõige raskemalt läinud. Ta teadis, mis pott on on ja mida sinna tehakse, aga ise sellel istuma nõus polnud. Sellessuhtes, et survet ma neile kellelegi avaldanud pole, sest laps hakkab ju potil käima siis, kui ta ise selleks valmis on.
Tütrele sain lasteaiakoha ka juunis ja kuna ta mul sel hetkel samuti alles mähkmetes oli, siis olin taas paanika-jaanika. Hakkasin siis vaikselt uurima, kas sellega on probleem, kui laps on alles mähkmetes, ning tuli välja, et sõimerühmas on mähkmed lubatud. See oli ikka tohutu kergendus ja pingelangus. Hakkasime vaikselt ikka harjutama, samal ajal käis preili ka lasteaias. Õpetajad aitasid lasteaias, meie aitasime kodus. Sama aasta novembris oli laps juba mähkmevaba- ainult lasteaias pandi veel igaks juhuks mähe alla kui uneaeg oli.
Lõunaunest ärkas ta üldjuhul kuiva mähkmega ja see andis mõtte, et hakkan kodus ka proovima öine mähe ära jätta. Esimesel kahel ööl oli voodi märg ja siis panin mähkme tagasi. Päeval ta enam mähet ei kasutanud, aga öösel oli ikka vaja. Lõpuks jätsin öise mähkme ära siis, kui see meil u. nädal aega jutti kuivaks jäi. Praeguseks on esimene preili 2,10a ja täiesti mähkmeprii juba 7 kuud.
Teine tütar on praegu 1,10a ja kaks nädalat tagasi saime täiesti mähkmevabaks. Lasteaeda ta veel ei lähe, nii et sealtpoolt survet ei tulnud. Mis siis ajendas last potile panema? Ütlen ausalt- laiskus!
Kuna ta on juba nii suur laps, siis varuga enam mähkmeid koju ei ostnud, vaid iga kolme päeva tagant käisin säästumarketis oranzi pakiga protsendimähkmeid ostmas, sest need sobisid meile kõige rohkem.
Juhtuski nii, et mähkmed said otsa ja siis otsustasin, et aitab! Meil on säästumarketisse päris pikk maa ja üldse ei viitsi ainult mähkmete pärast teise linna otsa konnata, kui muud midagi vaja pole. vanemaid lapsi ma jooksutada ei taha ja sellega saigi asi otsustatud. Ütlesin preilile ka, et mässud said otsa ja emme uusi ei osta. temal polnud selle vastu midagi ja oli rõõmsalt nõus ainult aluspükste väel ringi jooksma.
Potile hakkasin teda esialgu panema peale magamist ja peale sööki. Ise istusin juures ja kõrva rääkisin samal ajal "salajuttu", et ta poti pealt plehku ei paneks. Kui miskit potti tegi, siis lehvitasime poti sisule ja viisime koos poti tühjaks. Umbes kolme päevaga sai talle asi selgeks.
Nüüd läheb potile ise, aga enne tuleb mulle "salajuttu" rääkima. 😊 Sedasi tean, et ta tahab potile minna ja kutsub mind enda juurde istuma. Kui potti midagi tuleb, lehvitab potile ja näitab näpuga, et ma selle välja viiks.
Praeguseks olen ma väga rahul ja õnnelik. Ma arvan, et tegelikult on õige aeg potitamiseks siis, kui laps ise on valmis- kindlasti ära sunni! Kogu protsess peab lapse jaoks olema võimalikult pingevaba, sest see on juba iseenesest pingeline, kui temalt oodatakse midagi ja ta ei saa päris täpselt aru, mida.
Olgem siis kannatlikud ja küll kõik tuleb omal ajal. 😉 

Ühe kummalise tähelepaneku tegin ka: prügikast saab palju aeglasemalt täis! 😀😀


Jagage oma kogemusi! Kui kerge/raske oli teil laps(ed) potile saada?

Taskuraha: Kui vanalt? Kui palju?

Minu 8 aastane poeg avaldas täna arvamust, et võiksin uue kooliaasta alguses tõsta tema taskuraha. Millal on üldse õige aeg taskuraha andmisega algust teha ja kui suur see summa peaks olema?

Minu lapsed on hakanud taskuraha saama päris varakult. Vanem poeg sai esimest korda taskuraha umbes viie aastaselt. Mulle on öeldud ka, et viiene ei peaks veel taskuraha saama, aga ma küsiks kohe vastu: miks?
Igas peres on vanemad mingi hetk selle sama dilemma ees. Kui palju siis ikka on õige anda lapsele taskuraha ja millal sellega algust teha. Ühest vastust siin ilmselt polegi. See on iga perekonna siseasi ja ühine otsus. Samas tuleb arvestada veel sellega, et kui üks saab, siis teised tahavad ka.
Jääb veel küsimus, et kui palju? 
Esialgu sai minu vanem poeg 2€ ja kuna meil oli samal ajal ka aastajagu noorem vend, siis oli kindel, et ka temale anname sama summa. Aasta aastalt on see summa kasvanud ja hetkel saavad nad 5€ kuus. Jah, KUUS, mitte NÄDALAS. Minu arust ei ole lapsel vaja kahtekümmet eurot (või rohkemgi) kuus, et osta maiustusi ja rämpstoitu, aga see on minu arvamus.
Samas arvan ma, et koolilapsele enam viiekas ka ei sobi. Tekivad sõbrad ja tahetakse välja teha jne. Seega lubasin pojale, et hakkab saama 10 eurot, kui teise klassi läheb ja seda summat ma iga aasta tõsta ei kavatse.
Aga mis selle rahaga siis tehakse?
Minu pojad on rahaga majandamisel nagu öö ja päev. Vanem poeg jagab oma viieka kuu aja peale ära ja pole üldse harv nähtus, et uue taskuraha saamisel on tal veel vanast ka midagi järel. Samas noorem poeg käib kalkulaatoriga poes ja arvutab, kuni summa täis on ja siis suundub kassasse. :D
Olen küll öelnud, et mõelgu ka homse ja ülehomse peale, aga tema on meil see "ühe päeva peremees". 
Minu tütred on veel nii väikesed, et neile ma raha kätte ei anna. Ostan neile ise ja tavaliselt soovivad nad mõnda puslet või värviraamatut. Ma ei kannata seda, kui lastel tehakse vahet ja olgugi, et väiksemad raha kätte ei saa, nas siiski saavad midagi uut.


Mida teie arvate? Millal on õige aeg taskurahaga algust teha ja kui suur see summa olema peaks?

Kui on aeg lasteaias käima hakata.

Sügiseni on veel veidi aega, aga üks teema, millest kindlasti kirjutada olen mõelnud, on lasteaed ja sellega harjumine. Seega otsustasin kirjutada sellest, kuidas minu lapsed on lasteaiaga harjunud. 

Teada on, et lasteaeda minek on suur elumuutus nii emale kui ka lapsele. Minu jaoks on iga kord olnud emotsionaalselt nii kurnav olgugi, et iga kord ma mõtlen, et järgmine kord läheb kergemini. No ei lähe! Ikka on uksest välja minnes silmad märjad ja süda tilgub verd. See mõte, et keegi teine hakkab olema minu lapsega, minu asemel, terve päeva, on lihtsalt nii ebanormaalne. Ega tegelikult ei peagi ju last kahe aastaselt lasteaeda viima, pigem soovitataksegi seda teha hiljem- nii umbes 3-4 aastaselt, aga mina olen oma kolm last ikka varem viinud. Esiteks eelkõige sellepärast, et ma näen, et lapsel on vaja omavanuseid mängukaaslasi. Kaua sa ikka ilastava beebiga tõtt vahid või vanemate vendade legode otsas istud, et nad sind märkaks?
Tööle asumise tõttu läks esimene poeg lasteaeda 2a10k vanuselt ja harjus imekiirelt! Olin lapsega rühmas olnud vaid 10 minutit, kui ta minu juurde tuli ja uhkelt teatas: “Mine koju, tahan mängida.” Olin šokis (kui nii võib öelda), sest ikkagi esimene laps ja hirmujutud laste harjutamisest olid mu aju juba pehmeks teinud. Olime emaga isegi varuplaani valmis mõelnud. Plaanis oli ema lapsega lasteaeda harjuma saata, kui minu vabad päevad läbi saavad, aga õnneks seda ei läinudki vaja.
Teine laps läks lasteaeda 2a4k vanuselt. Ka üks ülilihtne harjutamine! Esimesel päeval oli kohustus laps poolest päevast ära tuua, aga teisest päevast jäi juba pikka päeva, ning käis lasteaias hea meelega. Temaga oli see “tore” lugu, et ma ei saanud kunagi teda õhtuti koju. Oli kaks varianti: a) ma läksin liiga vara ja b) ma läksin liiga hilja. Lihtsalt peitis end ära ja keeldus, sest mängud olid pooleli ja sõbrad ootasid.
Kolmanda lapsega on meil harjutamine veidi pikemalt läinud. Algas see saaga mul juba poolest suvest, kuna varasemalt on olnud kriteeriumid (mis vist on igas lasteaias), et laps peab olema luti- ja mähkmevaba, ning kindlasti peab ta ise sööma. No sööb ise küll, aga need kaks esimest punkti.. Khmm.. Ütleme nii, et proovisin mõlemat, aga loobusin. Beebi kõrvalt lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda (olgem ausad, ega ei viitsinud ka). Hakkasin siis uurima lasteaiast, kas see on probleem ja tuli välja, et sõimerühmas on luba mähkmetega tulla.
Tüdruk sai 19ndal augustil 2 ja 22-st augustist hakkasime lasteaias käima. Kõik läks hoopis teistmoodi kui poistega. Esiteks see, et tütart oli kordades raskem lasteaeda jätta (kummaline, aga tõsi). Proovisin esialgu veidi olla ja siis minema minna, aga laps keeldus mind ära lubamast. Siis otsustasin, et ei taha talle lasteaiast mälestusi a la emme läks ära ja jättis mind karjuma (enda algusaastatest just seda mäletan). Algul olin nii kaua, kui hommikusöök söödud sai ja siis üritasin sujuvalt eemalduda, hiljem hakkasin juba kätepesu ajal ära minema. Järgi läksin lõunaks. Kodune lõunauni paranes totaalselt! Ei mingit vingerdamist ega jonni. Nii, kui pea patja puudutas, laps magas- koheselt! Unetunde oli ka rohkem. Varasema pooleteise tunni asemel oli und nüüd 2,5-3h.
Saime esimesel nädalal 4 päeva lasteaias käia ja ühel lõunal õpetaja moka otsast  mainis, et oli lapse nina vahetpidamata pühkinud. Leppisime siis kokku, et vaatan ise järgmisel hommikul, kuidas lapse tervis on ja kui hullu pole, siis läheb lasteaeda.
Seda aga ei juhtunud, sest järgmisel hommikul oli ka palavik platsis.  Tegelikult ongi ta mul terve möödunud õppeaasta väga harva lasteaias käinud ja tean ju väga hästi, et esimesel aastal on laps palju haige ja see ongi normaalne, sest immuunsus alles areneb ja tugevneb, aga ... No ajab nii kuradima pahaseks, kui ma viin oma terve lapse lasteaeda, aga kellegi haige mudilane seal juba pisikuid lahkelt laiali jagab.  Õpetaja ei tohi ju ka nii "väikse asjaga",  nagu nohu ja köha, ukselt tagasi saata. Siis ongi nokk kinni saba lahti olukord.
Õpetajatega olen ma samas väga rahul ja näen, et ka lapsele meeldivad nad väga, mis ongi ju peamine. Rõõmuga läheb lasteaeda, õpib ja areneb silmnähtavalt ja selles suhtes on minu süda väga rahul, et ma tean, et minu lapse eest hoolitsevad parimad õpetajad.
Jagage ka oma kogemusi! Kuidas lasteaiaga harjutamine on teil läinud?

Ja nii see algabki...

Juba päris pikka aega on mul aegajalt käinud peast läbi mõte, et alustaks ka oma blogiga. Mitte sellepärast, et see praegu nii popp tundub, vaid pigem ikka sellepärast, et mulle endale tundub, et mul on millest kirjutada.

Üsna kummaline tegelikult, et mul tõesti on sellist vaba aega, mida kirjutamisele kulutada arvestades, et meie peres kasvab neli last, aga nii see tõesti on. Minu lapsed on lihtsalt nii tublid ja iseseisvad. Vaid väiksemad soovivad, et neid aidatakse. Suuremad tahavad ja tegelikult saavadki kõigega juba ammu ise hakkama. Seda on nii armas vaadata. Just seda, kuidas nad püüavad. :)

Millest Te siin blogis lugeda saate?
Põhiliselt hakkavadki teemad olema lastest. Meie pere muredest ja rõõmudest, meie laste tegemistest ja kindlasti ka paljust muust toredast. Ükski vanem pole sündinud parimaks. Kogemused omandatakse nö. töö käigus ja nagu öeldakse “mis halvasti see uuesti”. :)

Kes me siis lõpuks oleme?
Meie suures ja toredas peres kasvab (nagu juba eelpool mainitud) 4 vahvat last: 2 poega (8a ja 7a) ning 2 tütart (1a ja 2a), minu elukaaslane, minu isa ja kolm kassi. Elame täiesti rahulikku elu väikses eramajas ühes Eesti väikelinnas. Mina olen 29a. klienditeenindaja, aga hetkel olen kõige väiksema lapsega kodune. 

Päris pikaks esimest postitust ajada ei tahaks. Kui tekkis küsimusi või on pakkuda huvitavaid teemasid, millest kirjutada, siis andke aga julgelt teada!

Ja olgem siis leebed, eks mina ka arenen töö käigus ja tunnistan, et ei soovi olla kõige parem. Pigem soovin, et minu lugejatel oleks palju selliseid äratuntavaid hetki, kus saab kindlalt öelda, et issand meil ka nii ja et oleks huvitav lugeda- see ju siiski esmatähtis!