Vanavanematest

Plaanime augustis minu vanaema juurde külla sõita ja siis minu ema hauale ka küünal ja lilled viia, kellel 27.ndal augustil on sünniaastapäev. Sellega seoses hakkasin siin mõtlema: minu lastel ei olnud vanaemaga sellist suhet, nagu minul oma vanaemaga. Poistel tegi ta vahet ja tüdrukud ei ole teda näinudki. Aga ma olen siiski õnnelik, et neil on vanavanaema, kelle juures külas käia.

Igaühel meist on (olnud) vanavanemad. Pikad suvepäevad täis seiklusrohkeid päevi, natuke lolluseid, huvitavad tegemised ja avastused sugulastega- see kõik on mul veel üsna värskelt meeles. 😌 Minu vanaema on lihtsalt Maailma toredam ja lahkem vanaema. Tema kapipealses kausis oli alati kommi või küpsist ja tema riiulites olid (on) kõige huvitavamad raamatud. Ta suudab olla korraga kõigi jaoks olemas ka siis, kui maja on lapsi täis, aga samas suudab ta end ainult sinule pühendada, kui miski hinge vaevab või muu oluline jutt rääkida on. Ma ei kujutaks ettegi enda elu ilma vanaemata ja sellepärast on mul vedanud! 😊 Minu vanaema elas alevi lõpus ja nii sai lausa iga päev sinna jalutada. Ta on küll karm, aga õiglane ja ma arvan, et see mulle tema juures kõige rohkem sümpatiseerinud ongi. Mulle pole mitte alati meeldinud tema jutt ja oleme korra ka väga tõsiselt riidu läinud, aga siis tuli ta ise minuga rääkima, sest sai lõpuks aru, et käitus ülekohtuselt. Jah, ta on kange naine. Tohutult kange ja kergekäeliselt oma arvamusest või tõekspidamisest ei loobu. Ma arvan, et selle omaduse olen ma oma vanaemalt pärinud. 😄

Samas pole see kõigil nii hästi ja ilmselt on palju neid, kes ei saanudki oma vanaema tundma ja ilmselt on ka neid, kes ei tahagi teda tunda.. Kahjuks võivad osad neist ikka parajad nuhtlused olla. Ei taha küll nõnda öelda, aga mis teha, sest osade jaoks on see tõsi. Ja selle eest hukka mõista ei saa, sest iga lugu on erinev.
Kui minu ema sai vanaemaks, siis ta muutus. Heasüdamlikust ja lahkest inimesest sai "virisev vanainimene", kes  a l a t i  leidis midagi mille üle vinguda. Varem sain ma temaga tohutult hästi läbi ja võisin teda oma sõbrannaks pidada, aga kõik muutus siis, kui minul sündis laps. Igal võimalusel üritas ta mind maha teha, öeldes, et minu kasvatusviisid pole õiged või siis olen ma saamatu. Ta lihtsalt oli võtnud nõuks hakata mu esiklast enda "pilli järgi" kasvatama. Minu vahemärkused ja keelud polnud tõsiselt võetavad ja nii kuulsin ma üsna mitmel korral lauset: "Sina ju ei oska!". 

11.11.11 vanaemaga- Kristjan on vankris ja Kristofer kükitab

Ja kuidas ma oleksin pidanud oskamagi, kui ta kohe sekkus ja targutama hakkas, kui midagi teisiti tegin? Kuigi tol hetkel olin ma ise juba ema ja tahtsin oma last ise kasvatada ja võib-olla ka oma vigade kaudu õppida, siis arvas mu ema, et teen ehk vigu liiga palju ja selletõttu panen lapse kannatama, nii et parem on ikka ise sama malli pidi lapselaps üles kasvatada, nagu ta seda oma lastega oli teinud.. 

Ükskord, kui meil jälle tõsisem jagelemine oli, ütlesin lõpuks mida ma tema survestamisest ja domineerimisest arvan. Loomulikult ta solvus ja mitu päeva minuga ei rääkinud. Ei teagi, mis see oli, mis mind suud lahti tegema sundis, sest üldiselt olen ma vaikne, aga ju siis oli see karjuv ebaõiglus, mis ajas kaane pealt. Ma üldiselt ju kannatasin kõk ära, mida minu pihta loobiti, olgu need siis sõnad või esemed, aga seda mu kannatuste karikas lihtsalt enam kannatada ei suutnud.. Olgu olgu. Ei taha üldse surnust pahasti rääkida, aga mulle tundus, et vanaemaks saamine andis talle võimaluse oma unistusi lapselapse peol teoks teha. Mina ju ka õppisin kokaks, kuigi ema surus peale, et läheksin õmblejaks, kuna see oli tema eluunistus. Mind aga õmblemine ei huvitanud ja seepärast ma kutsekooli sisseastumisele minnes ei öelnudki talle, mis ameti ma valin..

Aga tegelikult olen ma tänulik kõigi nende õppetdide eest, mida mu ema ja vanaema mulle õpetanud on. Ma tean, et südames tahtis mu ema ikka kõige paremat, aga tol hetkel lihtsalt ei paistnud see välja. 

Kuidas teil? Millised suhted olid/on teil oma emade/vanaemadega peale lapse/laste sündi?

Vetelpäästjad meie rannas- kellele neid vaja on?

Esiplaanil tüdrukud, tagaplaanil poisid

Käisime lastega täna rannas. Plaanisime minna juba hommikul, kuid arvasin, et vesi ehk jahe ja pakkusin välja, et läheme peale lõunat, siis on vesi kindlasti soe. Helistasin ka vennale, et tulgu appi lapsi vaatama, sest üksi nelja hullumeelsega on paras katsumus ja kaks pead on ikka kaks pead. 😊 Jõudsime randa. Inimesi oli vähe: Paar täiskasvanut, kes end suurte puude varjus vihma eest kaitsta üritasid ja samal ajal oma vees hullavaid lapsi jälgisid. Vihma kergelt tibutas, aga meie sellest välja ei teinud, sest mis see väike vihm siis ikka ära ei ole? Pole me keegi suhkrust tehtud ja nii saidki lapsed end kibekiirelt riidest lahti ja tormijooks vee poole algas. 
Lugesin poistele veel sõnad peale, sest nad kipuvad väiksemate juuresolekul oma jõu- ja ilunumbreid näitama ja siis hakkavad väiksemad järgi proovima, kes paraku esimesel korral edu ei saavuta.
Vesi oli ikka megasoe! Läksin ise ka vette ja no tõesti- nagu supp! Kassandra tahtis mulle järgi tulla ja hüüdsin talle, et emme tuleb lähemale, aga juba oli ta puusadeni vees ja hakkas "ujuma" nagu ta seda koduaias, basseinis, teeb. No ei läinud hästi. Väljas oli tuul, vihma sadas ja vesi lainetas Kassandra sattus segadusse ja hakkas rahmeldama, ning vajus korraks vee alla. Olin selleks hetkeks juba tema juures ja vend, kes, kaldalt vette tormanud oli, tõstis ta veest välja ja andis mulle sülle. Preili oli krutsikeid täis ja tahtis veel. Mina seevastu sain mega ehmatuse osaliseks, AGA!!! Selles loos on üks suur AGA!
Tulime Kassandraga veest välja, kes muidugi jonnis, kuna ta tahtis veel "ujuda", aga kuna mina sain ikkagi mega ehmatuse, siis otsustasin, et kogun end kaldal. Palusin vennal poiste järgi vaadata ning uurisin tüdrukutega ümbrust. Vetelpäästjad (vist 2 või 3 inimest) jalutasid oma tavaariga (vihma eest?) peitu eemal asuvasse "putkasse", mis nende tornist päris mitmeid meetreid eemal asus. Minu teada peab üks neist  v ä h e m a l t  olema koguaeg valves ja nähtaval ja kohvi ning pissipausid toimuvad vahetustega.. Või teab keegi teisiti? Peale selle peaks konkreetselt Türi tehisjärve ääres vetelpääste tööaeg kella 18 paiku lõppema, kui samad tööajad on nagu eelmisel aastal. Nemad aga istusid seal putkas oma tassikestega ja korraks astus üks neist ukse peale, kiikas ringi ja istus tagasi sinna, kust püsti oli tõusnud..

Mind hakkas huvitama, kellele neid vetelpäästjaid õieti vaja on? Ja ma ei räägi praegu sellest, et meil oleks võib-olla nende abi vaja läinud. Ei, meil ei olnud üldse hull see asi, kuigi uppumisoht tekib sekunditega ja kogu see protsess toimub megakiirelt ja pead olema tohutult kiire reageerimisega, et inimene veele oma elu ei kaotaks. Mina sain ise hakkama. Kassandra tohutult suur pluss on see, et ta oskab vee all hinge kinni hoida ja ei hakka vett sisse ahmima. Kuigi me tegelikult ei tea, kuidas inimene hädaolukorras käituda võib, aga tema on vähemasti basseinis selle selgeks õppinud, et kui on pea vee all, siis suu on kinni ja hingata ei tohi. Bassein on meil suur ja seal sees on ta ujumise selgeks saanud. 👍😉
Aga tagasi teema juurde: ma märkasin, et sel hetkel, kui meie minema hakkasime (umbes kella 16.50-17.00 paiku) tuli järve äärde lasteseltskond, kellest osadel olid kaasas ujumiseks vajalikud abivahedid (rõngas, musklid). Vetelpääste istus ikka oma pisikeses putkas, eemal veest ja piiratud vaateväljaga. Laste juures ma täiskasvanuid ei märganud (kuigi võin ka eksida nüüd), ning siin ongi see aga: Kes vastutab, kui lapsed tulevad omapäi randa ja satuvad, oma ujumisoskusi üle hinnates, uppumisohtu, AGA vetelpääste on nii kaugel, et ei jõua õigel hetkel? Kes võtab süü? Mille jaoks on meil vaja selliseid vetelpäästjaid, kes valivad endale ise töökorralduste täitmiseks sobivaid istumiskohti, tööaegu ja hullemal juhul ka päästetavaid? See on ju ilmselge iga laps oma vanema vastutusel, kui randa minna ja nutitelefonid tuleks kindlasti autosse/koju jätta, ning lapsi tuleb konkreetselt kullipilguga jälgida. Aga uppumisohtu ei satu vaid lapsed. Kes siis aitab, kui mõni täiskasvanu satub sellisesse olukorda? Näiteks, kojamees peab tööd tegema iga ilmaga. Tema ei saa valida, mis ilmaga ta hoone esist korrastab. Mille poolest vetelpääste nüüd teistmoodi on? Kui rannas lehvib roheline lipp, seal on inimesed (kasvõi 2!), aga vihma sajab, siis temal ei ole õigust otsustada, et nüüd on kõik ja siis minema minna.
Eelmisel aastal oli meil pidevalt probleem sellega, et vetelpäästjad ei suutnud oma silmi nutitelefonidest eemal hoida..
Tööle tuleks võtta ikka inimene, kes on sellel alal pädev, sest minule tundub, et käiakse ja "tiksutakse" oma tunnid täis, et lihtsalt palk jookseks. Kellele selliseid vetelpäästjaid vaja on?

Pildilt puudub Kristina, kes sel hetkel
enam vette tulla ei soovinud.

Hoolimata meie väiksest insidendist oli meil ikka lõbus ja tore. Päike küll ei paistnud ja vihma sadas, aga see ei teinud kellegi meelt kurvaks. Kristofer ja Kassandra magavad, teised vaatavad rahulikult multikaid. Lapsed on väsinud, aga rahul ja see ongi kõige tähtsam. 💓 

Sünnipäev!

Iga lapsevanem teab, kui kulukas on lapse sünnipäeva pidamine. Mõni pidu korraldatakse mõnes mängutoas või teemapargis ja siis on kulutused veel,  tavalise aiapeoga võrreldes, kohati isegi mitu korda kallimad.

Kuna kohe-kohe on käes minu tüdrukute sünnipäevad, siis otsustasin, et teeme aia/grillipeo. Kristina saab 9ndal augustil kaheseks ja Kassandra saab 19ndal augustil kolmeseks. Ja ma pean koos. Just sellepärast, et praegu on nad veel väikesed ja eraldi sünnipäevapidusid pole vaja. Lisaks veel see, et kui nad saavad kingitused erinevatel aegadel, siis tehakse draama. Kes saab liiga vara ja kes saab liiga hilja.. 😁
Mis mul siis plaanis on: Kõige tähtsam on tort! Ilma tordita lihtsalt ei saa ja ilma tordita pole sünnipäev päris õige. 😃 Meil, Türil, on üks üliandekas tordimeister, kes teeb täpselt selliseid torte, nagu sa ise tahad ja hinnad on mõnusad. (Tehtud tortidega saad tutvuda siin). Jagan siin ka mõndasid meile tehtud
torte.

Tort Kristjani 4.ndaks sünnipäevaks

Isa sai 59 ja Kassandra sai samal päeval 5. kuuseks.
Tegime ühistordi

Kristoferi 6.nda sünnipäeva tort

Šokolaaditort Kristoferile

Kohupiima-puuviljatort tüdrukutele

Niisiis, tellisin ma juba eelmisel nädalal ära ühe mõnusa, paari kilose, kohupiimatordi, mille peal ilutsevad Elsa&Anna- väga popp teema praegu. Saatsin ainult pildi ja kirjeldasin värvivalikut, aga kõik muu olen jätnud meistri hooleks ja mitte kunagi pole pidanud pettuma.
Nüüd otsin ma Elsa&Anna teemalisi pidunõusid (topsid, mütsid, taldrikud, lauakate jne). Ehk keegi teab, kust saaks hea hinnaga? 😉
Tahan veel aeda üles panna õhupalle ja kuuri seinale mingisuguse suure õnnesoovi kaunistuse. Neid pean ka veel otsima. Sünnipäevad on ukse all ja nii palju on veel teha... 🙏

Vahepeal, kui ma kuskil grupis olen näinud kuulutusi stiilis "lapse sünnipäev juunis, vaja on.." aga ema hakkab seda korraldama aprillis/mais, siis olen mõelnud küll, et miks nii vara? Aga tegelikult ei ole vara. Kui sa tahad korraldada meeldejäävat sünnipäeva, siis lähebki aega. Checklist on pikk: tort, küünlad, nõud, kaunistused, külalised, toitlustus jne jne. ja kõiki asju ei saa ju ühest kohast. Kui korraldada mängutoas, siis vaja broneerida ja seda peab tegema mõnikord mitu kuud enne sünnipäeva. Ma vaatasin paar aastat tagasi meie, lillelinna mängumaa graafikut, siis kui Kristjan tahtis, et tema 5. sünnipäev oleks just seal. Veebruaris uurisin ja siis oli juba 24. mai broneeritud. Ja täna seal ringi vaadates tuli ka välja, et 9. august, kui mul on plaanis tüdrukutele üks vägev pidu teha, on mängumaa kinni.

Suvelastel on üldse hea sünnipäeva pidada. Eriti veel siis, kui on oma aed. Lööd aeda toolid-lauad püsti, võibolla ka peotelk ja seda teed sa täiesti tasuta, ilma mingisuguse rendirahata. Lapsed saavad vabalt joosta ja mängida ilma, et täiskasvanud neil koguaeg kukil istuks, et nad autoteele ei jookseks. Ja sellepärast mulle meeldibki eramajas elada. Lastel on ruumi! Mina oma nelja lapsega ei kujutaks elu üldse kortermajas ette, aga see on hoopis teine teema. 😁

Igatahes! Mulle tuli nüüd meelde veel üks väga oluline teema: kingitused! No mida sa kingid kahesele või kolmesele tüdrukule, kui kõik huvipakkuv on olemas? Üks võimalus on muidugi raha mõne suurema asja tarbeks (jalgratas, tõukeratas nt) Iseasi on see, kuidas laps sellele vaatab, et ta asja ei saa, vaid kupüür kätte topitakse. Laps ju ootab ikka mänguasju. Olgugi, et ta nendega ilmselt kunagi ei mängi..
Aga minu tüdrukutest konkreetselt rääkida, siis igasugused pusled ja tähed/numbrid on kindlapeale minek. Meil puslede hunnik aina kasvab, sest taskuraha eest ostetakse ka puslesid (jah, mu tüdrukud saavad ka, võrdselt suurtega, taskuraha) või tähemagneteid. Värviraamatud on ka teemas, aga seda rohkem Kassandral kui Kristinal. Kristina ei saa veel päris hästi värviraamatu mõttest aru, aga (Kassandra) Mammu maalib oma pilte ikka ülikorralikult. 😌
Ka kõik see, mis puudutab Elsat&Annat, põrsas Peppat või Maša ja karu on teemas. Olgu siis sokid, pluused või pliiatsid. Elsa&Anna teemaline pidu tuleb ka Kassandra soovil. Kui küsisin, mis pildiga tort tuleb, siis tegi tema oma valiku Elsa&Anna kasuks. Kuigi.. Star Wars meeldib talle ka kohe üliväga! 😀

Eks näis, kuna ma lõpuks kõik vajaliku kokku saan ja missugused kingid välja valin. Ühte ma luban- nende sünnipäev tuleb väga lahe ja sellest kunagi ka eraldi (pildi)postitus! 😍

Hiinakate tellimine

Tüdrukutel seljas 1.29€ t-särgid aliexpressist 

Ma olen juba päris pikka aega tellinud lastele riideid ja tarbeesemeid Hiinast, täpsemalt aliexpressist. Nende asjade kvaliteet ei ole just kõige parem ja olen saanud ka paar sellist T-särki, mis peale esimest pesu ära lagunevad, aga mõni asi kestab üllatavalt kaua ja need asjad on lihtsalt kordi odavamad, kui näiteks Eestis. Viimaste päevade valguses on tekkinud vahendajaid, kes lihtsalt "lüpsavad" kliente ja/või petavad raha välja. Seepärast ongi turvalisem ise tellida. Loomulikult kaasneb ka otse aliexpressist tellimisega tohutu risk. Esiteks see, et sa võid lihtsalt ülelennu saada või saadetakse vale suurus; vale värv või mis iganes mu toode. Samas saab otse müüjaga suheldes asja kiiremini korda ja selle kõige juures ei pea maksma neid vahendustasusid, millega kaupadele omavoliline juurdehindlus tehakse. Kuigi ma olen ka ise teistele tellinud. Aga minu puhul võib olla 100% kindel, et juurdehindlusi pole ja kaup on täpselt nii odav või kallis, kui antud toote juures kirjas on. 
Kõige esimene tellimus alist tuli siis, kui avastasin ühe tuttava müügilehe kommentaariumis aadressi, millega inimene pööras tähelepanu sellele, et võibolla teeb müüja tellijatele tünga ja tellib kauba hoopis Hiinast, tehes sellega enda jaoks meeletult suure juurdehindluse. Nii see üldiselt ikka ei ole. Aliexpressist saab absoluutselt kõike (ka nt. ühe tuntud firma turvatoole, mille ümber ka viimasel ajal suur arutelu on olnud, sest sellel firmal pole ette näidata turvateste. On sertifikaadid, aga need omaette ei näita midagi), millele su mõte üldse uitada võib. alustades kirjaklambrist, lõpetades näiteks jalgrattaga.
Minu sihtmärk on eelkõige olnud ikka riided. Jalanõusid pole enam julgenud tellida, sest sain natuke vastu pükse. Tellisin tookord poistele lasteaiaks sisejalanõud: crocsilaadsed "kotad". Panin suurused kenasti kirja ja samuti värvid (roheline ja sinine). Esmalt kirjutas müüja mulle, et roheline on otsa saanud ja pakkus välja, et asendab rohelised roosadega. Kirjutasin talle tagasi, et ei soovi roosasid ja soovin siis ainult ühe paari siniseid ja teise paari eest raha tagasi (üks paar maksis 5.71€). Umbes kuu aega hiljem tuli mulle postkontorist pakiteade, aga kuna olin sel ajal päris palju tellinud, siis ei teadnud täpsemalt, mis kaup saabus. Käisin siis postkontoris ja võtsin paki ära. Kohe postkontori ees avasin paki ja mida ma nägin: pakis oli kaks paari siniseid kotasid ja numbit kontrollides selgus, et ka samade jalanumbritega! Võtsin kohe telefonis äpi lahti, et müüjaga ühendust võtta, aga müüja lehel oli kirjas, et antud müüja tegevus on lõpetatud seoses kahtlase tegevusega. Nojah.. Kristofer sai siis kaks paari jalanõusid. Kodus proovis neid jalga, aga ütles kohe, et tema nendega käima ei hakka. Jalanõud olid rasked, haisesid ja liimijäljed olid üle jalanõude, nagu keegi oleks neile liimi peale kallanud... Pakkisin kotad koti sisse ja viisin veel samal päeval tasuta "kaltsukasse".

Üleval Kristina, all Kassandra. Lutid aliexpressist, ühe
hind 90 eurosenti.

Peale seda ma mõtlesin küll, et enam ei telli mitte ühtegi paari jalanõusid, aga mingi aeg, peale Kassandra sündi, leidsin ülinunnud Hello Kitty pehmed papud. Hind ka väga suur ei olnud ja meeletu riski võtsin juba sellega, et varem polnud neid mitte keegi tellinud. Sain kenasti kolme nädalaga papud kätte. Kvaliteet oli ikka väga hea. Käisid korduvalt ja korduvalt pesus, neid kandsid nii Kassandra kui ka Kristina ja siis andsin sõbrannale, kes tõenäoliselt on leidnud inimese, kelle lapse jalas need papud väga ilusad välja näevad. 😉 Ma üldiselt ei müü järelturul ali kaupa. Olen niisama edasi andnud, sest ma pole ise nende eest ka teab mis suurt summat maksnud. See paar euri ei tee mind rikkamaks ka, mis ma nende eest saada võin, nii et parem on siis juba niisama kellelegi anda (kui muidugi kannatab. 😊

Poiste CAP'id mõlemad tellitud aliexpressist.
Ühe CAP'i hind 2.9€

Eks see ongi üks paras rulett- kas saad kauba ja jääd rahule, või siis mitte. Oleneb täiesti müüjast ja tagasisidest, kuigi...
Tagasiside järgi müüja usaldusväärsust hinnates võib ka naha üle kõrvade saada. Mul isiklik kogemus: Tellisin ühelt müüjalt päris mitu riideeset, kuna tagasiside oli ülihea ja tellijaid ka kõvasti üle 800. Sain kauba umbes kuu aega hiljem kätte ja kui paki avasin, siis sain ikka pahaseks küll. Esiteks oli see, et kaup haises. Väga ebaloomulik aroom, mida ma ei oskaks isegi mitte võrrelda millegagi. Teiseks see, et kahest tellitud t-särgist ühel olid niidid jumala lahti! Oli vist õmblusmasina otsast poole õmblemise pealt ära rebitud.. Lisaks veel printpildiga sokid, mis olid üksteise küljes megakinni ja pidin neid sooja veega lahti leotama. Kirjutasin siis tagaisidesse ka kogu selle jutu, kuidas ma pole rahul jne. ja andsin ainult ühe tärni. Müüja kirjutas vähemalt kümne minuti jooksul mulle tagasi, sõimas ebatsensuursete sõnadega ja "sundis" mind viite tärni panema, muidu otsib mu üles ja tapab ära. 😂😂😂 Loomulikult ma isegi ei vastanud talle ja paar päeva hiljem oli taas tema leht kahtlase tegevuse tõttu suletud.
Nii et jah. Otseselt rahaga tünga pole saanud, see on ilusti tagasi kantud, kui kaubaga või tarnega on olnud probleem. Ja üldiselt olen ma ikka rahul olnud, kui miski on liiga täiuslik, on see vale. 😉
Praegu ootan preilidele sünnipäevaks tellitud tutuseelikuid ja t-särke. Tellimuse tegin umbes kaks nädalat tagasi ja eks ma siis jagan oma lehel emotsiooni, kui 
kaup käes. Kristoferi iPhone'ile tellisin samal ajal ka USB LED juhtme, mis töötab suurepäraselt! Kätte saime selle üleeile, mis teeb tellimuse täitmise ajaks veidi rohkem kui nädal, mis aliexpressi kohta on ikka megakiire aeg. 

Jagage kogemusi: kuidas on teil aliexpressiga lood? Olete kauba ilusti kätte saanud või mitte? Olete kvaliteediga rahul olnud?

"Mis sul viga, sa kodune!"

Kõik emad teavad seda tunnet, kui nende tööd ja panust kodu korrashoiul ei hinnata. Eriti inetuks võib nii mõnigi inimene minna siis, kui oled kodune ema ja palgatööl ei käi. Seda kulunud ütlust "mis sul viga, sa kodune!" on ilmselt nii mõnelegi teist öeldud. 

Enne põhiteemat ka minu töötamise eellugu, ilma milleta ma ei saa jõuda sinna, kuhu ma tegelikult tahan:

Läksin tööle, kui teine poeg oli 1a6k. Kuna vanemapalk oli kohe-kohe läbi saamas ja esimene laps käis juba lasteaias, oli vaja kuidagi lasteaia eest ka edaspidi tasuda. 39€ lasteraha ei katnud isegi poolt seda summat. Rääkisin siis emale töökuulutusest, mille CV keskusest leidsin. Kuna ema ja isa elasid minu juures, pakkuski ema välja, et tema võib niikaua poisse vaadata, kui mina tööl olen. Minule see väga sobis ja seetõttu kandideerisingi müüjaks Türil avatavasse Maxima kauplusesse (mis on ülihea stardiplatvorm töökogemuseta inimesele). Käisin vestlusel ja sain kassapidaja-müüja ametikohale. Kuna Türil sel ajal kauplust alles ehitati, siis hakkasin tööl käima Paides. Töö oli vahetustega ja tööpäevad 12. tunnised. Peaaegu kaks kuud käisin niimoodi tööl, et kui hommikul bussile läksin, siis lapsed magasid ja kui õhtul töölt tulin, siis lapsed juba magasid. See oli kurnav nii minule kui ka lastele ja noorem poeg, kes polnud veel kahenegi, hakkas klammerduma. Vabadel päevadel jooksis mulle järgi ja nõudis sülle. Kui olin sunnitud teda maha panema, siis röökis. Mõtlesin mitu korda töölt ära tulla, aga oli vaja käia ja surusin selle ahastuse tunde alla. Kui meie kodupood valmis sai, siis tulin üle Türile. Sel ajal käis juba Kristjan ka lasteaias ja oli pisut kergem. Õhtuti, kui vanemad poistega lasteaiast poodi tulid, tahtsid poisid küll mitmeid kordi end kassa alla peita ja täitsa kuss olla- peaasi, et emmega saaks olla, aga siis seletasin, miks see lubatud pole. Üsna pea ammendas maxima end minu jaoks ja tulin ära. Olin lastega kodus. Võtsin poistele lasteaiast puhkuse ja lihtsalt veetsin nendega aega. Seda kvaliteetaega, millest ka mina tohutult puudust tundsin. Osake kevadest, terve suvi ja siis veel mõned päevad, olin ma oma laste päralt. Tahtsin iga hetke nendega koos olla, sest ma tundsin ennast süüdi. Süüdi selles, et ma Kristjani nii noores eas kellegi teise hoolde andsin (olgugi, et hoidja oli vanaema). Süüdi selles, et Kristoferile lasteaeda viimisega "jalust ära" tunde tekitada võisin.
Ja nii ma mõtlesin iga päev (veel tänagi), et ehk oleks Kristjani emotsionaalne areng teistmoodi kujunenud, kui ma poleks liiga vara tööle läinud..

Kui poisid uuesti lasteaeda läksid, olin ma taas motiveeritud tööle minema. Lapsed mõlemad käisid lasteaias ja emal oli vaja neile ainult õhtul järgi minna, et siis paar tunnikest mind oodata. Tööle sain Türi Grossi. Super kollektiiv, positiivselt üllatav palk ja suur tahe tööl käia tegid minu jaoks tööl käimise pigem puhkuseks kodust kui kohustuseks. Tööpäevad olid küll rasked ja pingelised, aga mulle meeldis mu töö. Ühel hetkel hakkas Kristjan palju haige olema ja haiguslehti võtsin pea iga kuu. Kui lapsed parasjagu terved olid, istusin ise alaseljavaludega "sinisel lehel". 

Loomulikult ajas see töökaaslased pahaseks. Vahetusevanema arvates ei tahtvat ma tööl käia ja sellepärast lehtedel istusingi. Mina ei lasknud enda kallal närida ja viisin lahkumisavalduse. Järgmisel päeval aga tegin mingi sisetunde ajel rasedustesti ja sain teada, miks mul alaseljavalud olid. 🙈
Olin tööl käinud ja rabalenud nii palju kui võimalik ja ei võinud ealeski arvata, et seljavalude põhjus võib olla nii armas. Ei tulnudki pähe sellist mõtet mõelda, kuna võtsin pille ja raseduse võimalus oli väike (ent mitte olematu!).
Peale Kassandra sündi plaanisin kodus olla paar aastat ja siis uuesti tööle minna, aga saime veel ühe üllatusmuna- Kristina. Arsti juurde minnes oli rasedus peaaegu poole peal ja analüüse järgi teha oli tohutult. Olin üks tunnete sasipundar ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et selline asi jälle juhtus ja kuna abort oli selleks hetkeks juba arsti poolt välistatud, siis polnudki muud, kui sünnitada oma neljas laps. Nutsin palju ja kartsin hirmsalt, mismoodi ma nelja lapsega hakkama saan, aga hirm oli asjata. Ja samasid pille ma ka enam ei võta. 😅

Praegu olen kodune. Just! Istun kodus ja tööl ei käi. Väikeste laste kõrvalt lihtsalt ei jõua korraga tööl käia, kodu korras hoida ja laste eest hoolitseda. Kristina saab augustis juba 2, aga lasteaeda veel ei lähe. Tundub, et tema ei ole selleks eluetapiks veel valmis. Ühesõnaga, ma jään veel vähemalt aastaks koduseks emaks. Ja ma üldse ei kannata seda, kui keegi ütleb: "Mis sul viga, sa kodune!" Jah tõesti, ma olen kodune! Aga ma ei istu niisama! Ma pean olema arst, õpetaja, vahekohtunik, kokk, koristaja ja mida iganes veel. Minu tööpäev kestab 24h, 7 päeva nädalas, 18+ aastat jutti ja seda ilma haiguslehtede või puhkuseta. Kui lapsed soovivad midagi, siis ei küsi nad issi või ükskõik millise koduse käest. Ikka on ema see, kellel sabas joostakse.
Kui mees tuleb töölt koju, on toad (enamasti) puhtad, söök laual, pesu pestud, lapsed kasitud. Ta istub diivanile ja ütleb, et on väsinud, kui lapsed teda teretama lähevad. Ja siis saadab ta lapsed ema juurde, sest ema on ju see, kes ei käi tööl ja istub kodus. Järelikult ei saa ta ka väsinud olla. Millest ta peakski väsima- kodus istumisest? See, et lapsed on puhtad, kodu on korras, soe toit on laual ja puhtad riided kapis ei nõua ju erilist pingutust.. Samas on niiii palju mehi, kes terve päeva jooksul nende asjadega hakkama ei saa. Nii, et ma ei talu seda üldse, kui keegi arvab, et sa reaalselt ISTUD KODUS ja midagi ei tee.. 

Nii, et see ütlus, mis pildile kirja on pandud, on ikka paganama tõsi! Ja muidugi see sama kehtib ka arvuti kohta. Nii kui ma end arvuti ette istuma sätin, tuleb Kristofer süüa küsima, olgugi, et ta just sõi ja nagu tal endal poleks käsi otsas, et endale ise juurde tõsta. Tavaliselt saab ta sellega ise hakkama, aga siis ei saa, kui emme arvutisse minna plaanib. 😂

Ja ma ausalt ei mäletagi enam, mis tunne on sooja kohvi juua! 😄😄

Laste ja telefoniga liikluses

Pole nüüd päris mitu päeva midagi postitanud. Ei, mitte sellepärast, et pole millestki kirjutada! Pigem ikka sellepärast, et lastega õues olles ei taha üldse nutitelefoni näppida ja toas, arvutis, on mul praktiliselt võimatu midagi kirjutada, kui lapsed on üleval.

Lugesin täna hommikul Mihkel Raua blogipostitust. Tegelikult on selliseid olukordi linnapildis niivõrd palju ja pean tunnistama, et olen ka ise koheselt ninapidi telefonis olnud, kui tulnud on mõni sõnum või kiri. Kuigi mina pole bussi oodates või lastega kõnniteel jalutades facebookis kolanud, on siiski sama ohtlik vaid "korraks" ekraanilukk maha libistada ja kõrvaliste asjadega tegeleda. Ja mille poolest siis erineb nutitelefonis emme nt. purjus juhist või lubadeta juhist? Mitte millegi poolest! Lapsel võtab aega vaid murdosa sekundist joosta autoteele või kaduda kuhugi ja vot pärast on paanika! Seda saab väga lihtsalt ära hoida. Kui mina käin näiteks mänguväljakul lastega või jalutame niisama linna peal, siis on mu telefon hääletu peal ja andmeside on kinni. Ei värise, ei helise.. Mitte midagi! Kuna igasugune heli, mida telefon teeb, ajab seda kohe lahti lukustama, siis ei saa ma endale seda lubada, et minu, alla kolmesed, elavad tüdrukutirtsud kasvõi pooleks minutiks iseseisvalt liikluses osaleks. 

Meil siin, Türi peal, jalutab ringi üks noor emme, kes koguaeg ninapidi nutitelefonis istub. (Kindlasti on neid emmesid rohkem, aga minule on silma jäänud just see konkreetne ema.) Selleks, et ta käed oleks kirjutamiseks vabad, lükkab ta vankrit kõhuga. Nii on juhtunud ka paar korda, et vanker kaldub kõnniteelt muruplatsile. Ma tõesti tänan jumalat, et kõnnitee ja sõidutee vahele on planeeritud muruplatsike! Ei taha ettegi kujutada seda õudust, mis juhtuks, kui vanker veereks sõiduteele.. 
Kuna kirjutamine paistab olema jubedalt tähtis tema jaoks, siis üritab ta, samal ajal ühe käega trükkides, vankrit kuidagi teele saada ja see on lihtsalt ajuvaba vaatepilt! Tsiteerin Mihkel Rauda: "Pane see kuradi telefon käest!" Tema jaoks on nii oluline olla facebookis alati aktiivne ja kui ma tema profiili vaatasin, kumas sealt läbi teismeliste suhtluskeel ja nende mõtteviis.. Paneb vaid mõtlema, mis siis veel saab, kui tema poisipõnn jalad alla saab.. 

Tegelikult on see ääretult kurb, et üks facebooki postitus või kommentaaride/laikide arv on olulisem, kui jälgida oma last. Tean küll seda, ma ainult korraks vaatasin, juttu. Aga see *korraks* kujuneb tavaliselt 5-10 minutiliseks, kui mitte kauemaks, lehe sirvimiseks. See pole seda väärt! Pole väärt reaalselt sinu lapse heaoluga riskimiseks. Pole väärt seda *kadunud* tunnet, mis sind valdab, kui nina telefonist välja tõstad ja ei saa aru  kuidas sa nii kaugele jõudsid minna.. 
Täpselt sama ohtlik, kui seda on telefoniga autoroolis rääkimine, on ka telefoni näppimine linnaliikluses osaledes! 

Pikemat mõttearendust enam teha ei saa, sest tüdrukud on ärganud "lõunaunest" ja soovivad õue minna. 😊 

Teetööd meie kodutänavas..

On ju päris tore, kui saad rattaga, rulluiskude või mõne muu kergliiklusteel kasutatava sõiduvahendiga uue asfaltkattega teel sõita, eks? Lapsevankriga on ka lihtsam ja kordades parem sõita aukudeta teel. See on see toredam pool. Mitte nii tore on aga see, kui aed on pidevalt tolmu täis, teetöölised ülbed ja masinad undavad teinekord veel kella 22 paiku akna taga..

Selle suve lõpus/sügise alguses saame ka meie lõpuks oma kodutänava (vähemalt pool sellest) korda. Lapsed ei pea enam oma tõukerattaid seljas tassima, kuni "hea tee" peale jõuame. Peale selle saab meie maja juurde tänavavalgustus, mis tähendab seda, et ma ei pea enam öösel tuld põlema jätma, kuna tüdrukud ei julge kottpimedas magada. Ja kõige suurem rõõm on see, et Kristofer ei pea enam kartma üksi koolis käia. Eelmisel aastal pidin teda saatma peatänavani, sest meie tänavas oli pime. Tore ju, või? On jah, aga samas..
Mind ajab nii tohutult närvi see, mismoodi need mehed tööd teevad! Näiteks see, et freesitakse asfalt üles ja siis kaob komando paariks päevaks ära. Siis tullakse tagasi, mõõdetakse maad ja jälle on paar päeva vaikus majas. Mõnipäev tuleb oma kolm-neli töölist, teevad objekti peal suitsu, pläkutavad ja siis jalutavad minema. Teinekord tõmmatakse siia-sinna paar ohutuslinti ja jälle: vuhhh, kadunud! Mis kuradi töötegemine see selline on?! Umbes sama, mis kõrvalolev pilt: üks teeb tööd ja ülejäänud vahivad niisama. 
Mis mind aga eriti närvi ajab, on see, et mina ei saa enam õues oma pesu kuivatada! Kuna teed tolmavad, siis iga kord, kui mõni auto meie majast mööda sõidab, on terve hoov tihedat liivatolmu täis!

Peale selle olen ma mitu korda pidanud "õiendama". 
Esimest korda oli päris alguses. Tulin hommikul lasteaiast ja vaatasin, et mingi auto on meie maa peal. Auto omanikku ei näinud kuskil ja algul mõtlesin, et keegi tuli külla. Jooksin tuppa, aga kedagi polnud ja siis läksin välja tagasi, auto omanikku otsima. Mingil hetkel tuli geodeed oma maamõõtmise aparaadiga ja hakkas seda autosse pakkima. Küsisin siis viisakalt, et kas tal on luba olemas sellele maale parkimiseks. Härra nähvas vastu, et temal pole mingit luba vaja, istus autosse ja sõitis minema.
Teine kord oli siis, kui olin lastega väljas ja tüdrukud vaatasid aia ääres, kuidas onud väljaspool aeda masinatega toimetavad. Mina istusin laste vaateulatuses, veidi eemal, ning kuulasin. Tehti nilbeid nalju ja ropendati ja seda üpriski valjuhäälselt. Kolme mehe naerust rõkkas ilmselt pool Türi linna. Umbes kaheteiskümne paiku teatas üks meesterahvas väga enesekindlalt ja kõva häälega: "Pu*si, lähme lõunale!" ja siis ma läksin täitsa aia äärde ja ütlesin, et tagasitulles võtku oma tsiviliseeritud käitumine ka kaasa ja jätku ropud sõnad sööklasse. Vaatasid mind küll üsna kummaliste nägudega, aga vastu ei öeldud midagi ja hiljem kuulsin, pigem vandesõnu kui roppuseid.
Ja kolmas kord oli nüüd alles hiljuti, kui mehed läksid lõunale ja oma teehöövli vms. mulle täpelt sissesõidu tee ette parkisid. Oh see viis mind viimase piirini ja õnneks oli üks noormees liiklusmärke paigaldamas. Ütlesin siis talle, et kiiremas korras see masin minu värava eest ära viidaks ja ta lubas teada anda juhile nii pea, kui see lõunalt tagasi tuleb. Oh jah.. Lastel on küll põnev vaadata ja kuulata neid masinaid, aga mina nii optimistlik olla ei saa.
Aia tagant pole ma jälle tükk aega muru niita saanud, kuna üks härra oma luksmasinaga ikka ei saa aru, et ta segab.
Ma lihtsalt loodan, et kogu see jama saaks ükskord läbi ja saaks rahulikult oma eluga edasi minna ja jumala eest, ÕUES PESU KUIVATADA! 🙀

Ma sain tüssata!

Eile hommikul käisime Kristjaniga Türi taaskasutuslaadal. Müüjaid oli küll vähe, aga asju oli palju. Ma olen ikka olnud selle "ühe vana teise uus" ütluse poolt. Aga eile ma mõtlesin küll, et miks inimesed müüvad katkiseid asju ja siis valetavad ostjale!?

Ühel tekil olid mänguasjad ja kõige enam köitsid mind Fisher Price küpsisetünn ja hobusekujuline laste taskulamp. Küpsisetünn peaks iga kord häält tegema, kui laps kujundi vastava kujuga augukese seest sisse paneb. Isegi see ei olnud minu jaoks probleem, et mänguasi on ingliskeelne.
Müüja ütles, et praegu ta ei tee muusikat, sest patareid on tühjad, aga muidu töötab küll. Ostsin selle siis ära- viiekas maksta polnud just suur summa, sest poes on need lelud ikka kordi kallimad. Hobuse ostsin ka ära, aga selle hinda enam ei mäleta (oli ka mingi paar euri). Käisin poest läbi ja võtsin uued patareid ja tulin siis "uute" asjadega koju. Tüdrukud olid nii elevil. Vahetasin kõigepealt tünnil patareid ära ja lülitasin sisse, aga muusikat ei tulnud. Absoluutselt mitte mingit heli! Panin selle tünni siis voodi peale ja vahetasin hobusel patareid ära. Hobune pidanuks töötama nagu taskulamp: nupust tuli tööle ja nupust tuli kinni, ning lisaks siis ühele nupule vajutades pidanuks tegema hobuse häält. Jajahhh.. Pidanuks! Aga ei mingit heli ega valgust! Tõin poest uue pirni, et ehk pirn läbi ja sellepärast tuli ei tööta, aga ei midagi.. Ikka sama tumm! Lastel muidugi polnud sellest lugu, et mänguasjad ei tööta, aga mina olin selleks hetkeks juba täitsa vihane! Mis mõttes sa müüd asju, mis ei tööta, tervete pähe!? See on sulaselge petmine ju! 

Fisher Price küpsisetünn

Võtsin asjad kaasa ja läksin kesklinna parki, et üles otsida see inimene, kes mulle KATKISED asjad müüs, aga teda ei olnud enam seal. Mis mind kohe eriti vihaseks ajab, on see, et ta kinnitas mulle silma vaadates, et lelud on terved ja kindlasti töötavad, aga patareid on lihtsalt tühjad! Kahjuks ma ei tea ka, kes see inimene oli, muidu kirjutaks siia nime üles, sest olen ka täna veel vihane selle pärast. Lapsed mängivad ikka ja neile on helide/valguse puudumine teisejärguline, aga kurat küll, asi on põhimõttes! Loogiline oleks olnud, et enne müüki teed selle väikese väljamineku ja paned uued patareid sisse. Igatahes mina otsustasin nüüd ära, et järgmine kord, kui mina taaskasutuslaadale lastele mänguasju ostma lähen, võtan kaasa kruvikeeraja ja uued patareid. TÕSISELT! Sest kunagi sa ei tea, kas inimene valetab või räägib tõtt. See on muidu esmakordne ka, kui ma tüssata saan, aga selliseid asju ei tohiks üldse juhtuda.. 

Võtsin siis kodus selle küpsiseünni lahti, et vaadata, mis sisu seisukord on. Oleks mõni juhe ühendusest lahti olnud, oleksin selle kinni tinutanud. Aga no see küpsisetünn ei saagi töötada, kui see roheline "emaplaat", kuhu kõik juhtmete ühendused kokku jooksevad, oli täiesti dehüdreerunud (on vist õige sõna)! See armas tünnike oli vist vannivette kastetud! Ja ikka jõuan ma tagasi algse küsimuse juurde: Kuidas saab inimene ausõna peale müüa katkist asja terve pähe, kui ta ise tegelikult teab, et see on katki!? Kusjuures küpsisetünnist välja võetud "tühjad" patareid proovisin igaks juhuks ühe auto puldi sisse ja teate mis? Pult töötas ja auto hakkas sõitma! 😠

Kuidas teil? On teist keegi lasteasjadega tünga saanud?

Kõrvaaugud tütardele: Tehtud!

Kassandra 1a10k

Täna, täpselt aasta tagasi, sai Kassandra omale kõrvaaugud. Idee oli tegelikult kinkida need talle sünnipäevaks, aga kuna kosmeetikud augustis augustamisi ei tee/ei taha teha, siis jäigi juuli. Algselt mõtlesime mehega üldse sünnitusmajas need augud ära teha, aga mul ei olnud aega uurida, kas kosmeetikud Järvamaa haiglas ka kõrvu augustavad/on augustanud ja seetõttu järgmiseks mõtteks oligi teine sünnipäev. Tegemine läks megakiirelt ja püstoli plõksu peale tüdruk vaid korra ehmatas- ei mingit nuttu. Pärast oli nii uhke ja imetles ennast peeglist ja suuuur üllatus tema juures- tahtis juukseid kinni hoida, et punased täpikesed ilusasti välja paistaks.
Kui temavanune, ilma kõrvaaukudeta, tüdrukutirts meie juures suve veetis, tahtis ta Kassandra kõrvu koguaeg hirmsasti katsuda. Kassandrale see aga ei meeldinud ja lõpuks ta käratas ka, et neid ei puutu, emme ei luba! 😆 Kuigi tookord kartis kosmeetik, et laps ise hakkab neid nokkima, siis seda ei olnud. Mitte kordagi ise ei näppinud ja teistel ka näppida ei lubanud. Isegi mul oli tegu, et tema kõrvu puhastada, sest ta lihtsalt raputas pead ja paigal ei püsinud.
Kui ükskord omal ise kampsuni seljast ära tõmbas, kadus üks kõrvarõnga tagune kuhugi ära ja kuna me seda üles ei leidnud, siis seadsin sammud kohalikku kaubamajja ja saadaolevatest rõngastest ostsin talle hõberõngad kõrva. Oleksin kulda tahtnud, aga kahjuks ei olnud lastele mõeldud väikseid kuldrõngaid tol korral- olid vaid suuremad.
Aga sellessuhtes, et praegu on seis ikka sama: ise ei puutu, teistel puutuda ei luba. Vaid mina võin kõrvu puhastada.

Täna siis võtsime teise tütrega selle teo ette: 1a10k Kristina sai omale kõrvaaugud. Ega ma muidugi ei kujutanud ettegi, milline kisa sellest tekib, aga nüüd on see tehtud. Ülisuur tänu siinkohal Leevile, kes meid ülilühikese etteteatamisajaga kohe ilusalongis Eleen jutule võttis. 😊 (Täna küsisin, täna sain) 

Kristina 1a10k

Ega see tegemine polnud midagi lihtne, kui Kassandral. Kui preili oli lõpuks nõus mu sülle istuma, siis esimese kõrva saime ilusasti tehtud ja siis hakkas ta nutma ja teist kõrva enam puutuda ei lubanud. Lõpuks saime kuidagi hakkama, sest andsin talle oma telefonist multikaid vaadata. Mõned teist ilmselt mõtlevad nüüd, et miks last niimoodi piinata, aga teate: Ta tahab neid auke varem või hiljem! Ma tean seda. Ja pigem lasta siis juba varem teha, sest valu ununeb ruttu. See ei ole nüüd mingisugune eputamise asi et vaadake, mu lapsel on kõrvarõngad. See on minu ja minu mehe ühine otsus ja tegelikult ka lapse otsus. Oleks neiu mul täna küsimise peale, kas ta tahab neid lillekesi omale kõrva sisse, pead raputanud või ei öelnud, oleks ma sealt salongist temaga ära tulnud. Ta on küll väike alles, aga taipab väga hästi ja tema vastused on mulle olulised. 

Olen ka mõnes grupis teemakohaseid postitusi lugenud ja nii mõnigi on hakanud reaalselt vinguma, et miks te teete ja äkki laps ei taha jne. Kelle asi see on, kas ja millal ma oma lapsele kõrvaaugud teha lasen!? Kui küsitakse inimestelt, keda nad kosmeetikutest soovitavad, siis ole parem vait, kui sul soovitusi anda pole. Ilmselt ei huvita teema algatajat see, miks ei peaks/tohiks alla 7- aastast augustada. Küsitud on soovitusi mitte luba!
Ja mina olen ka selline: mind ei huvita see, kes mida mu lastest või nendega seotud sammudest arvab. Igaüks vaadaku esmalt enda kapsaaeda, kui võõral maal umbrohule näitama tuleb.

Kui teie lastel on kõrvaaugud, siis millal teha lasite? Kui pole, siis millal
teha plaanite? :)

Mis lind teeb "kurrr"?

Meil juhtus eile öösel üks ülinaljakas seik: 😂😂🙈 

Algas see sellest, et käisime vennaga mõned päevad tagasi öösel pangaautomaadis, sest mul oli kohe hommikul sularaha vaja ja poleks olnud aega hommikul automaati joosta. Kristofer oli ka mingil põhjusel sel kellaajal üleval ja tahtis kaasa tulla. Kella ühe paiku seadsime sammud Türi kesklinna. Tagasitulles tekkis mõte Olerexist läbi minna, sest Kristofer tahtis midagi süüa ja juua. Läksime mööda Tallinna tänavat ja ühe suure tammepuu all seisis euroalus, mis polnud eriti kummaline, aga puu alt läbi minnes tuli puu otsast hääl "kurrrr!" 

Üles vaadata ei taibanud vaid tekkis huvi, et kes seda häält teeb. Vend tegi sama häält ja vastuseks tuli taas kõrgehäälne "kurrr!" Kristofer muidugi hakkas kartma, aga mind hakkas aina rohkem  huvitama, kes seda häält teeb, sest kui vend häält järgi tegi, tuli ka kohe vastus. Ma siis kirjutasin "mis lind teeb kurrr" ja guugeldasin. Vastuseks sain sellise linnu:

Mänsak

Kuna kirjelduses oli kirjas, et sellist häälitsust teeb ta siis, kui tahab kedagi oma munadest eemal hoida, siis ütlesin vennale, et targem on mitte narritada ja ära minna.
JA SIIS EILE ÖÖSEL! Vend pakkus, et teeb burksi välja (Olerexi burgerid on megahead!) ja läksime taas linna, et raha välja võtta. Sama puu all oli see sama euroalus ja siis ma mõtlesin küll, et huvitav et keegi seda ära pole viinud.. Jahh, täpselt puu alla jõudnud, kõlas jälle see heli "kurrr!" Kuna öö oli valge, vaatasin üles, et ehk näen seda lindu ja mida ma siis nägin: puu otsast paistsid kellegi tossud! 😂🙈 LAPSED OLID PUU OTSAS JA TEGID NALJA!! Ja no see oli alles nali, sest esimest korda, kui seda häält kuulsime, tögasin venda, et nagunii istuvad mingid vikerkaare poisid puu otsas ja teevad talle ürgset kutset. 😂 Temal muidugi oli häbi, et keset ööd linna peal valjuhäälselt kurrus! 🙈

Aga jah. Mänsakut me ei kuulnud/näinud, aga siiski pani mind mõtlema, et miks on kaks alaealist poissi kella ühe paiku öösel õues.. ? 😕

Liiga vähe riideid.. Liiga palju riideid.. ?

Minu lapsed pole mitte kunagi armastanud paksult riides käia ja sellepärast on jahe suvi ja sügistalvine periood nende jaoks frustreeriv.

Praegu on teadagi suvi, aga ilmad on sellised, mis nõuavad kohati jopet ja mütsi. Selles suhtes ma oma lastega kunagi kokkuleppele ei saa, sest neile ei meeldi üleriided. Täpsemini- mitte mingisugused riided! Täna oli väljas päris külm tuul ja vahepeal sadas ka vihma. Tüdrukud ei teinud sellest välja ja tahtsid õue minna. Kuna ma pole eriline keelaja ja õue luban absoluutselt iga ilmaga, siis kutsusin nad enda juurde ja hakkasin kapist vihmajopesid ja suvemütse välja otsima. Selle peale teatas Kassandra, et temal pole jopet vaja ja jopega tema õue ei lähe. Oli väga keeruline talle seletada, miks on jope vajalik kui õues on jahe, aga tema minu jutuga nõus ei olnud. "Kui ma jooksen kiiresti, siis hakkab mul palav." teatas ta mulle. Ja siis hakkasin ma mõtlema.. Tegelikult on tal ju õigus! Kui õues ei ole külm vaid jahe, siis hakkab tal tõesti palav, sest teades seda, milline ringijooksja ta on, siis on mõistlikum kampsun selga panna. Kampsuniga tema ka nõus ei olnud. Tahtis pikkade varrukatega Elsa&Anna särki ja retuuse ja mitte midagi rohkemat. Tulin siis lapse soovile vastu ja saatsin ta soovitud riietega õue. Ise istusin pingil paksu kampsuniga ja ikka oli külm.😁 

Nii ta meil hoovi peal siis jooksiski: lühikeste retuuside ja pikkade varrukatega särgiga. Inimesed kõndisid aiast mööda ja pöörasid päid. Üks naisterahvas isegi küsis Kassandralt, ega tal külm pole, mille peale tirts teatas, et tal olevat täiega palav. 😀 Ja noh, tegelikult oli tal umbes kümne minutiliselt ringi traavimisest pea täitsa märg. Mind üldse vaadatakse imelikult, kui inimesed jopedega käivad, aga minu lapsed mitte, aga mis ma teha saan? Kui neil tõesti hakkab palav, siis ei saa ma sinna midagi teha. Siiski on joped alati kaasas.

Kristina on mul samasugune või veidi hullem. Tema ilmast ei hooli ja juba väga vara hommikul (täna oli kell 7 selline asi) jookseb ta aluspesu väel hoovis ringi. Mina käisin postkastist posti toomas, aga tema tuli, ilma minu teadmata, mulle järgi. Ja õues ka. Sõltumata ilmast on tema maximum piir riietamisel pikkade varrukatega särk. Ja neid on tal palju! Mõned õhemad, mõned veidi paksemad... Kampsun/dressipluus lendab ju koheselt seljast.
Poisse oli ka raske riidesse saada ja Kristofer oli terve kooliaasta selline, et nii kui koolist koju tuli, lendasid riided seljast ja jalutas pesu väel toas ringi. Ta ütleb, et riided ahistavad teda ja ei saa ju käskida lapsel riideid kanda, kui ta seda ei taha. Vähemalt kodus. 😏

Kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahtsin, oli see, et minu poisid on väiksena haiged olnud vaid ühe käe sõrmedel loetud korrad. Ilmselt on nad end nii palju karastanud. Tavaliselt on ju peale suve enamikel sama asi- kui läheb külmaks, hakkavad lapsed haigeks jääma ja teate, millest see tuleb, minu arust? Riietumisega ei teki sujuvat üleminekut, vaid pannakse kohe paksult riidesse. See ei kehti midugi kõigi kohta. ja sellega seoses ongi kolm võimalust: esimene äärmus on see, et laps pannakse liiga õhukeselt riidesse. Siis on kuldne kesktee,  ja siis on teine äärmus: liiga paksult riidesse pandud laps e. kubujuss. 

oktoobrikuus oli minu 2-kuune beebi
lambavillakotis just nii õhukeselt riides

Tüdrukutele ostsin lambavillakoti. Selle panin vankrikorvi ja sinna sisse panin samamoodi riietatud lapse nagu poisidki.
Kuigi tegelikult riietab iga vanem oma last nii nagu tema tahab, võin ma öelda, et suht palju on laste pakkijaid, kes arvavad, et lapsel hakkab külm. 

Ma olen ise mitmeid korda tuttavatelt küsinud, et miks nad oma beebid/väikelapsed nii paksult riidesse panevad. Reeglina on vastuseks "tal hakkab vankris külm". Tegelikult ei hakka. Esiteks: beebid ei oska ise enda kehatemperatuuri reguleerida. Teiseks: vankrikorvis on niigi rohkem sooja, kui väljas ja kui on päike väljas siis see soojendab omakorda vankrikorvi ja siis võib tekkida pigem ülekuumenemine. Ja kui ükskord lapsega tuppa lähed, on lapsel kukal/pea higine, tuleb kuskilt pisike tuulepojake ja ongi haigus käes! Samas on õige ka selline ütlus, et pigem rohkem kui vähem, sest ära saab alti võtta, aga see kehtib ilmselt nende laste puhul, kes oskavad öelda, et neil on palav vms. Mina olen pannud oma poisid kookonisse soojakoti sisse, selga pikkade varrukatega body, sukapüksid/sipukad, kevadsügise mütsi, õhukesed kindad ja alati on tuppa minnes laps üleni soe ja mitte higine. Võib-olla on asi ka selles, et nad on 50% vene verd ja seetõttu pisut kuumaverelised, aga kindlasti on see märk sellest, et riietan neid õigesti.

Kui laps harib ennast ise.

Ma vist ei väsi kunagi, mis puudutab oma poiste kiitmist. 😛  Nad on mul, ilma liialdusteta, nii targad ja tublid! 
Kristofer, näiteks, õppis lugema küll alles 7. aastaselt, aga see, mismoodi ta oma seisukohti väljendab ja millised on tema üldised teadmised, on hämmastanud peale lasteaia ja kooli õpetaja ka mind ennast. Keerulist pole siin midagi. Esiteks see, et ta küsib hästi palju. Kui miski talle selgusetuks jääb, siis küsib ja kui on midagi, mida mina ise ei tea, siis aitab google. 😄 Teiseks see, et lastele tuleb seletada asju nii nagu need on. Ei mingit läbi lillede juttu- on tulevikus endal ka lihtsam, sest kui laps jätab hästi meelde, siis ongi töö tehtud! Ja seda olen ma teinud alates sellest hetkest, kui poiss hakkas erinevate teemade vastu huvi tundma. Tema suurim oskus on see, et ta kuulab/loeb ja jätab meelde. 
Alles kevadisel arenguvestlusel õpetaja kiitis, et poiss "tulistas" aga loomade rahvapäraseid nimetusi, samal ajal kui teised hätta jäid. Aga selline ta mul ongi! Kui ta on milleski väga hea ja tunneb teemat, siis on raske teda pidama saada ja kui tema teadmised on ebapiisavad, siis hoiab ta end tahaplaanile.
Ja lasteaia arenguvestlustel, enne seda, on õpetajad ka rääkinud, et teda huvitab täiskasvanute seltskond, kuna lastega ei olevat midagi rääkida. Et tema on vaimselt küpsem, kui temavanused ja mängimine teda sellepärast väga ei huvitagi. Hommikuti rääkis lasteaias õpetajaga eelmise päeva uudised lahti ja arutles. Ja mis neid imestas, oli see, et ta oskas (oskab siiani) väga hästi argumenteerida ja faktipõhiselt rääkida. 😊

5-aastane Kristjan 

Kristjan on mul juba beebist peale ülitragi laps. Käima hakkas 9-kuuselt ja kaheselt rääkis juba nii puhtalt, et kui lasteaias käima hakkas, siis õpetajad olid nii imestunud sellest. Tema on mul veel üks meeletult tubli arvutaja. Juba 5ndast eluaastast oskab ta väga hästi arvutada ja siinkohal ma õpetamise eest au endale võtta ei saa. Algas see huvi tal siis, kui ma talle magnettahvliga numbrid ostsin, et talle lasteaiavabadel päevadel tegevuses hoida. Algul pusis nii, et silmist vesi väljas, kuna koguaeg arvutas valesti, aga lõpuks sai ikka näppude peal hakkama ja umbes paari nädalaga hakkas peast arvutama. Mina ainult julgustasin teda, et harjutamine teeb meistriks ja keegi pole sündinud arvutaja- kõik õpivad. Siis, kui magnettahvel arvutamiseks väikseks jäi, ladus numbreid laua peale ja lõpuks ostsin liikuva aabitsa ja kolm komplekti numbreid, mida kasutab siiani. Selle aasta sügisel läheb ta kooli ja ma absoluutselt õppimise pärast ei pabista, sest kõik esmavajalik on tal selge ja arvutada oskab vabalt neljanda klassi tasemel. Pigem on kartus see, et tal võib koolis igav hakata. Lasteaias oli ta õpetajate jaoks paras pähkel, kuna tal oli igav. Õppetöö, mida lapsed mõnel nädalapäeval tegid, oli lihtne tema jaoks ja käeline tegevus (joonistamine, voolimine jne) ei pakkunud eriti huvi. Kui eelkoolis käima hakkasime (või noh, proovisime käia), siis ta klassides käia ei soovinud, sest temal olevat igav ja tema tahab arvutada. Paar korda käisime ilma probleemideta ja siis hakkas taas sama jutt: mul on igav! Rääkisin siis ühe tulevase esimese klassi õpetajaga, kes ütles, et kuna neil on programm millest tuleb kinni pidada, siis ei saa ta kahjuks anda mingeid arvutusülesandeid. Kristjani jaoks oli ringide värvimine ja punktiiride ühendamine lihtsalt titekas ja rohkem me eelkoolis ei käinud ka. Praeguseks on ta ses suhtes muutunud. Voolib ja meisterdab ilma virinata. Ühendab meeleldi veidi keerulisemaid punktidega pilte ja uus asi, mis teda nüüd köidab, on sudoku. 😌 põhiliselt aga kirjutab ta venna matemaatikatöövihikust omale ruudulisse vihikusse tehteid ja internetis kasutame arvutamiseks seda lehte.
Inglise keele on ta mul ka täiesti iseseisvalt selgeks õppinud. Täna filmisin videolõigu, mida issile ette näidata, kuidas poiss mängis arvutis online mängu ja temast kolm-neli korda vanemate kaasmängijatega suhtles. Väga üllatav ja naljakas oli kuulata. 😁 Ma mõtlen vaid seda, et sellest lapsest saab midagi suurt, kui tal on tahet edasi õppida ja end täiendada. 

Millal teie lapsed lugema, kirjutama või arvutama hakkasid?

Koristamine

Kui ma veel lapsevanem polnud, koristasin koguaeg, iga jumala päev, ning ikka tundus, et toad pole piisavalt puhtad. Kord nädalas tõstsin mööblit ringi, et kappide alused ka puhtaks saaks. Ema veel naljatles, et õnnetu saab olema see, kes minuga koos elama hakkab. 😁 

Iga lapsevanem teab, kui pikk ja keeruline ettevõtmine on lastega koos koristamine. 
Võtsin siis minagi eile selle võimatu missiooni ette ja alustasin lastetoast. Kõigepealt oli vaja tolm ära võtta, siis mänguasjad ära koristada (miks neid ometi nii palju on!?) ja seejärel voodid korda- nii nagu alati. Sel ajal, kui ma esikus tolmuimeja järel käisin, olid tüdrukud suutnud mänguasjakasti jälle tagurpidi keerata ja ma hakkasin uuesti koristama. Kutsusin neid ka appi, mille peale Kassandra "ei, aitäh!" vastas. Olgu siis nii.
Sain mänguasjad uuesti koristatud ja nüüd võis tolmuimejaga toimetama hakata. Kui ma selle tööle panin, oli taas häda: Kristina istus tolmuimeja peale ja hakkas imemistugevuse nuppu keerama, samal ajal kui Kassandra kiskus tolmuimejatoru mu käest ära: "Tahan ka teha! Tahan ise teha!" Oehhhh... 😒 Jätsin oma toimetused katki ja vajusin diivanile.
Ma tean küll, et ma päeval koristada ei saa, aga ikka teinekord, puhtast igavusest, ma üritan seda teha. Kui mul komando jälle kukil on, siis jätan asja katki. Kuigi minu jaoks on suht talumatu niisama istuda, siis vahepeal tuleb ka seda teha. Sellepärast koristan ma siis, kui lapsed magavad, öösel. Hea ja rahulik on toimetada ja ajakulu on ka kolm korda väiksem. Tolmuimeja teeb mul ka nii vaikset häält, et kedagi see ei sega. Nii ma kulutangi iseendale mõeldud aega, kui võiks rahulikult ja kisavabalt diivanil lösutada ja teed juua. 😁 Ja noh- vähemalt on hommikuni toad puhtad! 😃😃
Enam ei pabista ma selle pärast, mida teised ütlevad, kui külla tulevad. Mul on peaaegu alati külalistele "ette näidata" segamini tuba. Eks ma olen end välja ka vabandanud, et mul siiski neli last ja päeval ma ei koristagi jne. Aga tegelikult pole see vajalik. Kellel on lapsed, see mõistab. Ja noh, mulle on öeldud ka, et tuldi minule külla, mitte mu elamist kontrollima. 😊
Rauno Märks kunagi ütles Sky Plusi hommikuprogrammis umbes midagi sellist, et koristamine on siis asja ette läinud, kui tulemus kestab selle saavutamiseks kulunud ajast rohkem. Ja eks see õige on ka! 😉
Ega ma lastetoas muidugi väga sagedasti korista ka. Aegajalt on vaja lihtsalt täiskasvanu sekkumist (kui sokid enam pesumasinasse ei jõua, nt.). Ma tahan, et lapsed teaks, et nende tuba on nende vastutusel ja see ei ole okei kui ema suurte laste järelt asju kokku korjamas käib. See läheb ka natuke sinna töökasvatuse teemasse sisse ja ma ju näen enda õdede-vendade pealt ka. Need, kel ema oma asju koristada ei käskinud, vaid ise mööda põrandat roomas JA nende asju korjas, ei tee seda ka nüüd, täiskasvanuna. Üks vanem vend elab minust mõni maja edasi- ühismajas. Ega ta koristada ei taha! Ta ise ütleb, et pole mõtet kui varsti jälle segamini on, aga mina ei saa aru, kes tal tube seal segamini ajab? Lapsi pole, naist pole, ainult kass..
Nii et jah- koristamise oskus ja vajadus tuleb juba väikelapsele selgeks teha, et tulevikus lihtsam oleks. 😉
Minu lapsed on selle koha pealt isegi liiga agarad. ma ju tean, et nad tahavad koristada, aga ikka ajab pahaseks, kui ma seda teha ei saa. 

Praeguseks mulle tundub, et olen ainuke ebanormaalne, keslasteg koos koristamisega hakka ei saa. Kuidas teil see "protseduur" välja näeb? 😁

Kohutav nutukramp

"Laps tõmbab kopsud õhku täis, et nutma hakata, aga seda ei juhtu. Selle asemel näeb lapsevanem nutunäoga last, kes häält ei tee, ning ühel hetkel vajub ta kokku.."

Kirjutan teemast, mis võib olla pisut häiriv, aga mitte kellegi laps ei ole selle eest kaitstud.
Kõige esimene kokkupuude nutukrambiga oli mul siis, kui Kassandra oli umbes 7- või 8 kuune. Kristofer valvas õde, kes diivanil oma leludega mängis, sel ajal kui mina köögis toimetasin. Ühel hetkel kuulsin kõva mütsu ja selle peale jooksin tuppa. Tüdruk oli ennast voodi pealt maha rullinud ja ilmselt ehmatas, sest kui ma lapse sülle võtsin, vaatas mind oma klaasistunud pilguga ja vajus siis täie raskusega õla peale. Laps muutus täiesti "süldiks" ja kaotas teadvuse. Öeldakse, et nutukramp möödub minutiga, aga sel hetkel oli 10 sekundit ka ülipikk aeg. Siis ma ei teadnud seda ka, et kui lapsele näkku puhkuda, saab ta õhku ja tuleb teadvusele. Mina sain igatahes šoki. Võtsin lapse jalgadest kinni, keerasin pea alaspidi ja lükkasin talle näpud kurku. Sel samal hetkel hakkas ta nutma. Võtsin ta õigetpidi sülle- laps nõretas higist! Praktiliselt kohe jäi ta ka magama, aga mina ei suutnud terve öö uinuda, vaid jälgisin last.
Rääkisin sellest ka perearstiga, kes ütles, et 5% lastest kogevad seda kuni neljanda aastani. Ja kui need "hood" liiga tihedalt ei tule, siis pole vaja muretseda.

Peale nutukrampi on laps alati väga higine ja väsinud

Teist korda juhtus see siis, kui Kassandra oli 1a5k vana. Panin väikse vanni köögi põrandale, et teda pesema hakata. Laps istus ka juba tühjas vannis. Samal ajal, kui mina pesukaussi vannivett kogusin, läks vann koos lapsega ümber. Tõenäoliselt oli jälle ehmatus see, mis nutukrambi esile kutsus. Vajutasin ruttu kraani kinni ja tõstsin sülle täiesti loiu lapse, kel oli nutunägu peas, aga häält ei tulnud ja silmad olid tagurpidi. Hakkasin talle täest jõust õhku näkku puhuma. Paari sekundi pärast hakkas ta emmet karjuma ja taas nõretas higist. Kuna laps oli taas unine, siis jäi meil ka vannitamine katki. Rahustasin ta maha ja panin süles magama. 
Hiljem oli ka mõni kord, kus tekis nutukramp ja iga kord oli laps pärast seda meeletult higine ja väsinud. Teise eluaasta visiidil rääkisin taas perearstiga, kes ütles, et kui kramp on tihedamini kui kord nädalas, siis läheme uuringutele. Temal õnneks enam nutukrampi olnud pole, aga varasemad kogemused on mind selle koha pealt hellaks teinud. Alati kui ta haiget saab või kukub, võtan ta koheselt sülle ja rahustan maha. Hirm on kõige suurem siis, kui ma ise kuskil kaugemal olen ja issi/vanaisa lastega kodus on. Siis ikka korra vähemalt mõtlen sellele ja helistan koju ka, et kui peaks mänguhoos miskit juhtuma, siis teaksid kuidas käituda. Isa muidugi arvab, et olen paranoiline, aga  ma ise seda ei arva. 

Kristina, minu kõige noorem tütar, on ka seda kaks korda kogenud. Esimest korda 9- kuuselt ja teist korda alles hiljuti- kuskil paar kuud tagasi. Esimese korra sündmuste käiku ma päris täpselt ei mäleta, aga teine kord on meeles küll: Ronis preili laua peale ja siis uuesti alla. Mitu korda tõstsin teda alla ja ütlesin, et kukub, kui edasi ronib. Teda see ei huvitanud ja lasi sama soojaga edasi. Mingi hetk käis Kassandra tooli kiskumas ja nihutas selle seinast eemale. Kristina hakkas laua pealt alla tagurdama ja vajus seina äärde kägarasse. Temal ma tean kindlalt, et oli ehmatus, sest nuttu ei tulnud, aga nii kui alla vajus, läks pilt kotti. Jooksin pliidi äärest laua juurde ja võtsin ta vaikselt sülle, et liiga ei teeks (krabada ei tohi!). Hakkasin ühku näkku puhkuma ja jälle sama asi: preili nõretas higist! Võttis mul kõvasti kaelast kinni ja jäi õlale magama. Palusin isal oma toimetused ära lõpetada ja läksin temaga diivanile istuma..

Kui sellest lugeda, ei tundugi asi nii hull. Aga kui see toimub sinu enda silme all sinu lapsega, on asi hoopis teistmoodi! Kuigi, kõige olulisem on jääda rahulikuks, siis suudavad seda vähesed. Ja see 1 minut, mille jooksul laps teadvusele tagasi tuleb.. Andke andeks, aga mina ei kavatse lihtsalt oodata ja vaadata, kuidas minu lapse loid keha mingeid elumärke ei anna! Ja kas see on meditsiiniliselt tõestatud ka, et püsivaid tervisekahjustusi ei teki?