Translate

14. juuli 2017

Laste ja telefoniga liikluses

Pole nüüd päris mitu päeva midagi postitanud. Ei, mitte sellepärast, et pole millestki kirjutada! Pigem ikka sellepärast, et lastega õues olles ei taha üldse nutitelefoni näppida ja toas, arvutis, on mul praktiliselt võimatu midagi kirjutada, kui lapsed on üleval.

Lugesin täna hommikul Mihkel Raua blogipostitust. Tegelikult on selliseid olukordi linnapildis niivõrd palju ja pean tunnistama, et olen ka ise koheselt ninapidi telefonis olnud, kui tulnud on mõni sõnum või kiri. Kuigi mina pole bussi oodates või lastega kõnniteel jalutades facebookis kolanud, on siiski sama ohtlik vaid "korraks" ekraanilukk maha libistada ja kõrvaliste asjadega tegeleda. Ja mille poolest siis erineb nutitelefonis emme nt. purjus juhist või lubadeta juhist? Mitte millegi poolest! Lapsel võtab aega vaid murdosa sekundist joosta autoteele või kaduda kuhugi ja vot pärast on paanika! Seda saab väga lihtsalt ära hoida. Kui mina käin näiteks mänguväljakul lastega või jalutame niisama linna peal, siis on mu telefon hääletu peal ja andmeside on kinni. Ei värise, ei helise.. Mitte midagi! Kuna igasugune heli, mida telefon teeb, ajab seda kohe lahti lukustama, siis ei saa ma endale seda lubada, et minu, alla kolmesed, elavad tüdrukutirtsud kasvõi pooleks minutiks iseseisvalt liikluses osaleks. 
Meil siin, Türi peal, jalutab ringi üks noor emme, kes koguaeg ninapidi nutitelefonis istub. (Kindlasti on neid emmesid rohkem, aga minule on silma jäänud just see konkreetne ema.) Selleks, et ta käed oleks kirjutamiseks vabad, lükkab ta vankrit kõhuga. Nii on juhtunud ka paar korda, et vanker kaldub kõnniteelt muruplatsile. Ma tõesti tänan jumalat, et kõnnitee ja sõidutee vahele on planeeritud muruplatsike! Ei taha ettegi kujutada seda õudust, mis juhtuks, kui vanker veereks sõiduteele.. 
Kuna kirjutamine paistab olema jubedalt tähtis tema jaoks, siis üritab ta, samal ajal ühe käega trükkides, vankrit kuidagi teele saada ja see on lihtsalt ajuvaba vaatepilt! Tsiteerin Mihkel Rauda: "Pane see kuradi telefon käest!" Tema jaoks on nii oluline olla facebookis alati aktiivne ja kui ma tema profiili vaatasin, kumas sealt läbi teismeliste suhtluskeel ja nende mõtteviis.. Paneb vaid mõtlema, mis siis veel saab, kui tema poisipõnn jalad alla saab.. 

Tegelikult on see ääretult kurb, et üks facebooki postitus või kommentaaride/laikide arv on olulisem, kui jälgida oma last. Tean küll seda, ma ainult korraks vaatasin, juttu. Aga see *korraks* kujuneb tavaliselt 5-10 minutiliseks, kui mitte kauemaks, lehe sirvimiseks. See pole seda väärt! Pole väärt reaalselt sinu lapse heaoluga riskimiseks. Pole väärt seda *kadunud* tunnet, mis sind valdab, kui nina telefonist välja tõstad ja ei saa aru  kuidas sa nii kaugele jõudsid minna.. 
Täpselt sama ohtlik, kui seda on telefoniga autoroolis rääkimine, on ka telefoni näppimine linnaliikluses osaledes! 

Pikemat mõttearendust enam teha ei saa, sest tüdrukud on ärganud "lõunaunest" ja soovivad õue minna. 😊 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar