Translate

31. aug 2017

Ja hakkab pihta see haiguste jada!

Igal aastal, kui algab lasteaed hakkavad levima ka viirused ja meie oleme "oma osa" juba kätte saanud.

Esmaspäeval, kella kolme paiku, helistas Kassandra õpetaja ja teatas, et preili oksendas. Panin ruttu riidesse ja jooksin lasteaeda. Laps oli näost valge ja nõudis piima. (??) Rääkisin õpetajale, et hommikul polnud midagi häda ja täitsa rõõmsalt tulime koos lasteaeda. Olen lapsed alati lasteaiast ka siis koju jätnud, kui nad kurdavad kõhuvalu või peavalu. Sel hommikul ei kurtnud Kassandra millegi üle, vaid oli rõõmus, et nädalavahetus läbi on ja saab taas rühma minna.
Ütlesin ka seda, et meie Kristina läks lõunaunne täiesti normaalse tuju ja tervisega, aga ärkas palavikuga. Õpetaja mainis, et keegi on veel kodus palaviku-kõhulahtisuse ja oksendamisega. Ilmselgelt siis oli tegu kõhugripiga..
Hakkasime Kassandraga siis vaikselt lasteaiast kodu poole tulema ja ma ausalt ei tundnud oma last ära! Ta oli loid ja viril. Nõudis sülle, aga mina teda tassida ei jõudnud. Niisiis helistasin koju, et toodaks Kristina vanker. Niipea, kui lasteaiahoovist välja saime, oksendas laps tohutu purskega ja ma ausalt ehmatasin ära! Kui lõpuks koju saime, läks ta magama ja iga kümne minuti takka oksendas. Täesti kohutav! Tahtis süüa/juua, aga miski sees ei püsinud... Ei osanud teda muudmoodi aidata ka, kui ainult sellega, et sai natuke vett jälle, et maomahlasid oksendama ei hakkaks.
Kuna ma päeval ei taibanud seda kontrollida, siis öösel avastasin, et meil polegi kodus kummeliteed! Jooksin kiirelt bensiinijaama küsima, aga seal ka kummeliteed polnud. Ostsin siis pudeli vett ja tulin koju tagasi. Kassandra oli vahepeal üles ärganud ja nõudis taas süüa. Andsin talle röstsaia ja pudelivett. Vaatas youtube'ist multikaid ja sõi. Lõpuks jäi ta uuesti magama ja magas ilusti terve öö- Kõik, mida sõi, jäi sisse ja terve öö jooksul ei oksendanud kordagi. Hommikul ärkas rõõmsana ja tegi seda, mida tavaliselt teeb- laulis. 😍

Teisipäeva hommikul tuli aga Kristjan minu juurde ja kurtis, et tal on nii paha olla ja isegi oksendas. Viirus oli jõudnud järgmise lapseni! Sama päeva õhtupoolikul tuli Kristofer jutuga, et sees keerab ja siis juba tundsin ka ise, et kuidagi "kahtlane" on olla.. Ei julgenud midagi süüa ka, sest ilmselgelt olin ka mina viiruse saanud ja oli vaid aja küsimus, millal see välja lööb. Jõime kummeliteed ja hoidsin pöialt, et meist see kergemalt üle läheks. Kristofer õnneks oksendamas ei käinud ja tal läks kuidagi lihtsalt (jumal tänatud!) Mina olin aga oma kahtlase tundega terve teisipäeva rakkes. Põetasin haigeid lapsi ja pesin neid asju, mis kõhugripi tõttu "kannatada" said, kuigi ise samal ajal tundsin end nagu tühjaks pressitud sidrun. Nii, et see pilt →
on ikka nii õige! 👍
 Minu okseviirus läks siiski ööga üle ja vetsupotti tuli "kallistada" vaid kahel korral, aga eile hommikul sain siis üle pika-pika aja tunda, mis tähendab haige olla! Tõusin üles nagu zombie! Pea kumises, silmad valutasid ja täpselt selline "rongi alla jäänud" tunne oli! Sain mehelt nohu! Ma olen alati rääkinud seda, nii koolis kui ka lasteaias, et nohu on hullem haigus, kui palavik. Katsu sa kinnise ninaga ergas olla! Ei tule ju väga hästi välja?
Täna hommikul oli veits parem olla, aga nina on endiselt kinni ja nuuskamisest juba valus.

Homme on 1. september ja meie poisid alustavad taas kooli. Loodetavasti on minul selleks ajaks veel parem, kui täna. Poisid on terved ja rõõmsad, ainult mina uimerdan ringi, nagu peata kana, ning katsetan nippe, kuidas nohust ruttu lahti saada..

Jagage: On teil ehk mõni kasulik nipp, kuidas nohust ruttu lahti saada?
 

17. aug 2017

Vaktsineerimisest natuke.

Vaktsineerimine on teema, mis ei jäta külmaks kedagi. On kaks leeri: osad pooldavad, osad mitte. Lõppkokkuvõttes on see iga pere otsus, aga mina olen poolt ja sellest täna kirjutangi. 


Kui oma esimest last haiglasse sünnitama läksin, küsiti haiglas, kas soovin oma last peale sündi vaktsineerida. Mina ei saanud aru, miks seda küsitakse, aga ämmaemand ütles, et selline on kord, kuna vanemad saavad seda ise otsustada. Hakkasin siis mõtlema, et kas siin on üldse küsimust.. Millised vanemad need on, kes EI vaktsineeri? Olen uurinud päris palju erinevaid artikleid, et leida nende hirmudele konkreetseid vastuseid, aga tulutult. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Üks põhiline põhjus, mida nad ise nimetavad, on see, et neid haiguseid pole enam, mille vastu lapsi vaktsineeritakse. Võib vaid arvata, et põhjus selles, et nii paljud vanemad vaktsineerivad.. Teine põhjus olevat see, et vaktsiin põhjustab insulti ja ajuhalvatust. Nendes artiklites mida ma lugenud olen, on sellest küll juttu olnud, aga tõendust pole need argumendid leidnud. Samas saan ma aru neist vanematest, kes ei vaktsineeri, sest laps on allergiline. Seda on juhtunud palju ja sinna tõesti ei saa muudmoodi parata, kui jätta see süst tegemata. Aga mind kõige enam huvitab küsimus, et kuidas te julgete oma lapsi üldse lasteaeda viia? Lihtsalt sellele tugineda on päris rumal, et teised ehk on vaktsineeritud. Mis siis saab, kui teie laps peaks näiteks saama mõne haiguse, mis "enam ammu Euroopas ei levi"? Teate! Mina vaktsineerin oma lapsi ainult sellepärast, et minu ema seda ei teinud, kuigi võimalus oli, ja kuskil kahe aastaselt istusin haiglas, kuna mul oli läkaköha! Mäletan nii hästi seda tunnet, kui mu ema ja isa käisid mind vaatamas ja pärast haigla akna alt läbi jooksid, et ma neid ei näeks. See kohutav kurbuse- ja üksindusetunne.. Olime palatis küll vennaga kahekesi, sest temal oli ka mingi asi, mida ma ei mäleta, aga see ei leevendanud kurbust. Ema rääkis, et sel ajal ei lubatud ööpäevaselt laste juures olla- lastehaiglas polnud kohtagi, kus ema saaks magada.. 
Igatahes, minu lastel pole vaktsiinid kunagi mingeid reaktsioone esiöe kutsunud. Mäletan, et kui see suur hirm seagripi ees oli, siis said riskigruppi kuuluvad inimesed end tasuta vaktsineerida. Ma ootasin srl ajal Kassandrat ja kuna ämmaemand pakkus võimalust, siis kasutasin seda ja vaktsineerisin nii ennast kui ka poisse. Ei tulnud mingeid kõrgeid palavikke ja vajadusi emosse sõita. Perekoolis küll mitmeid kordi kinnitati, et nüüd suren ise ära ja oma rumalusest tapan ka oma sündimata lapse, aga noh. Ilmselgelt on sealsetel kägudel ka haridust kolm klassi külakooli ja see ka vennaga pooleks, ehk et midagi arukat sealsed targutajad ei kirjuta kah.
Käisime nt. Kristjani ja Kristinaga teisipäeval arsti juures. Kristina sai oma teise eluaasta vaktsiini ja Kristjan oma 7nda eluaasta vaktsiini. Kristina pole mul kunagi vaktsineerimisel nutkul ja ka seekord ta mingit emotsiooni ei näidanud. 
Käisime arsti juures süsti saamas
Vaatas ainult kuidas süstal kintsu vajutati ja kogu lugu. Kristjan küll natuke virises, enne kui süsti sai, et valus on, aga pärast ei nutnud ega midagi. Ja ega nad pole keegi nutnud. Kristoferist mäletan küll, et kui perearstile esimese elukuu kontrolli läksime, siis pissis arsti täis kohe kui süstal kintsu läks. 😂 Aga jah.. Kokkuvõtteks ütlen, et mittevaktsineerimine pole mingi moeröögatus, millega kaasas käia. Palun mõtle ja kaalu enne kui otsuse teed. Uuri nii poolt- kui ka vastuargumente ja otsusta ise. See ei ole mingi põhjus, et sõbranna laps ei ole vaktsineeritud. Ole teadlik ja ole targem. Mõtle lapse tulevikule ja eelkõige uuri, mis juhtub siis, kui mõni vaktsineerimisega ära hoitav haigus peaks last kimbutama. Tee teadlik valik ja tee seda ise! 

10. aug 2017

Preili Kristina 2!

Eile sai meie pere pesamuna, Kristina Viktoria, kahe aastaseks. Pidasime pereringis ka pisikese peo. (Lisatud pildid)

Tegelikult ei läinud kõik täpset minu plaanide ja mõtete järgi, kuna ma ei saanud täpselt selliseid õhupalle ja täispuhutavaid tähti, nagu ma soovisin. Mina olen juba kord selline, et kui ma midagi pähe olen võtnud, siis "lohutusvariantidega" ei lepi ja sellepärast otsustasin, et ei ostagi. Kuna pidasime tüdrukute sünnipäevi koos, siis Kassandra soovil sai siiski ostetud 8 printsessidega õhupalli, millest lõpuks jäi järgi ainult kaks, sest Kristina meelest oli nii vahva kahvliga neid puruks vajutada. 
Jooksin terve hommiku nagu orav rattas. Kõigepealt poest toidukraam, siis vaja tort ära tuua, siis vaja tagasi poodi kingituste järgi minna... Kujutan ette, et kilokaloreid ikka läks omajagu. Tüdrukute riidesse panek oli omamoodi komöödia. Kõigepealt kui sain Kassandra riidesse, jooksis ta õue ja kui Kristina lõpuks riides oli, siis olid Kassandra põlved juba mustad. Kuna mulle üldse meeldib tüdrukuid sarnaselt riidesse panna, siis sünnipäevaks tellisin Aliexpressist neile ühesugused tutuseelikutega retuusid ja t-särgid, millel peal vaid numbrierinevus. Kuigi ega Kassandra polegi tegelikult veel kolmene, sai see särk siiski selga pandud. Reaalselt sai tähistatud siiski Kristina teist ja Kassandra kolmandat sünnipäeva.
Aga läbivaks teemaks oli ikkagi roosa, kuigi ise kujutasin ette pigem sinist/valget/lillat, mis oleks pidanud kokku minema siis tordi värvidega. Tordi tellisime taaskord Tiia Jaagumannilt ja ma olin taaskord superrahul! Lihtsalt nii ilus, et ei julgenudki algul lõigatagi..
FB:Kodutort/söödav tordipilt tegi meile sellise kauni tordi

Teate, mis mulle tema tortide juures kõige rohkem meeldib? Need ei ole üldse nii magusad, kui poetordid! Biskviitide kihid olid mõnusalt mahlased ja kenasti läbi immutatud ja üldse mitte kuivad. Keedis biskviitide vahel oli mõnusalt hapukas. Kohupiimakreem oli magusapoolne, aga mitte liiga magus ja see ongi tema tortide juures kõige parem. Arvestades seda, et lapsed söövad (enamasti) kõike läbisegi- nii soolast kui ka magusat, siis võib olla täitsa kindel, et kui nad võileibade või grillvorstide kõrvale hammustavad ka torti, siis neil ei lähe süda pahaks. Üldse arvan, et ka lapsed ei soovi liiga magusat. Ja kes soovib, siis saab oma magusaisu kenasti valgest šokolaadist tehtud pallidest või martsipanikattest rahuldatud, sest need asjad on minul, peale esimest korda proovimist, teadlikult kõrvale jäänud. 😊

Üks asi muidugi on ka see, et sellised tellimustordid on poetortidest kallimad, aga minu jaoks on oluline see, et ta on käsitöö ja Eestimaisetest toorainetest tehtud. Kõige toredam on see, et ka vanemad, kelle lastel näiteks laktoosi talumatus, saavad temalt imeilusaid eritellimusel tehtud torte. Kõigi ja kõige peale on mõeldud. 😉
Igatahes.. Üks huvitav asi on nüüd see, et Kassandra ja Kristina on mõlemad 19nda augustini kahe aastased. 😁 Seega, mul on kodus 2 kaheaastast lõvi! 😳😂
Pean mainima, et Kristjanist pole mul kahjuks ühtegi pilti siia panna, sest tema ütles mulle eile, et talle ei meeldi pildistamine ja palus, et ma temast pilte ei teeks.. Seega polnud mul muud valikut, kui tema soovi austada. 
Väga pikaks enam postitust ei aja ja lõpetangi tänase postituse piltidega.

Preilid uurivad läbi "akna" torti :D

Kassandrale meeldib hirmsasti erinevaid poose sisse võtta. Siin taaskord üks.

Sünnipäevakangelased Kassandra ja Kristina

Kui emme ütleb, et torti saab peale soolastoitu :D

Kristofer

Sa ei saa olla õnnetu, kui sul on õhupall

Kristina uhkes üksinduses

Mis te arvate, mis laualt kõige esimesena kadus? :D
 
 

4. aug 2017

Ohhhh kooliaeg..


Suvi on kohe-kohe läbi ja see tähendab, et aeg on kooli peale mõtlema hakata. Sel aastal läheb mul kooli 2 last. Kristofer läheb 2. klassi ja Kristjan 1. klassi. 

Eelmisel aastal, augustis, kui kooliasju ostma läksin, pidin otsad andma! Esimesse klassi on niiiii palju asju vaja! 😱
Kristjani kooliasjad
Ütlen ausalt: rahakott sai šoki. Igasugu õlipastellid, kuntstitunniks varrukatega põll, ümmarguste otstega käärid, kolmetahulised pliiatsid jne jne. Mul, omal ajal, oli ka asju ikka päris palju vaja, aga selliseid nõudmisi, nagu seda on nt. kolmetahuline pliiats, meil polnud. Peaasi, et asjad oleks olemas ja kõik. 

Riietest üldse ei räägigi! Nende peale läheb teine šokisumma. Üks tuttav kunagi ütles, et ta pole nii rikas, et osta odavaid riideid/jalatseid ja sellest lähtun ka mina. Pigem käin korra välja suurema summa, kui mitu korda väiksemaid summasid (mis tuleb kokkuvõttes ikkagi kallim) ja ma tean, et asjad peavad vastu rohkem kui kuu-kaks. Siiski peab paika, ka odavate asjade puhul, ütlus, et toote kvaliteet sõltub suuresti toote kandjast. Minul nt. kapis k/s saapad, Poola kaup, ning sel aastal lähevad 5ndat hooaega käiku. Pole pidanud liimima ega midagi, aga see hoopis teine teema. 
Koolikoti juurde tagasi minnes, tahtsin veel seda öelda, et kott kaalus juba tarbeesemetega oma paar kilo ja kui õpikud ka veel juurde panna, siis jõhker tegelikult, millist raskust 1. klassi laps kandma peab! 

Igatahes, otsustasin eelmisel sügisel, et tuleval aastal ma enam ei kavatse sedasi rahakotti šokeerida ja alustasin juba oktoobris (!!) uueks õppeaastaks kooliasjade ostmist. Ja seda siis põhiliselt Kristjanile, sest temale sai osta Kristoferi nimekirja järgi. Poolest talvest hakkasin silma peal hoidma ka Sulemees lehel, et tabada ära see hetk, kui 2017/2018 õppeaasta päevikud müügile ilmuvad. Ilmselge ajaraisk, sest uued päevikud ilmusid lehele ikkagi alles hiljuti.
Kristoferi asjad.
Mõned asjad on veel puudu.
Koolikottidega sain küll head diilid. Kristjani koolikoti sain Maximast koolikaupade lõpumüügist 4- euroga ja Kristoferi oma maksis ühes facebooki grupis soodukaga pisut üle 15. euro. (Facebookis Bibila lastekaubad/lasteasjad/riided, minge vaadake üle. Triinul seal väga ägedaid ja kvaliteetseid riideid ka. Oma lastele tellin pidevalt) Mis tegelikult on ikka päris hea võit võrreldes hindadega, mis koolikaupade müügi kõrghooajal kottidel ilutsevad. 

Kristoferi jaoks küsisin õpetajalt uut nimekirja kevadel, kui arenguvestlusel käisin, aga õpetaja ütles, et nimekiri ilmub klassi blogi lehele ja ega see esimesest klassist väga ei erine. Ta soovitas siiski ka kooliaasta lõpus üle vaadata eelneva aasta varud, et ehk on nendes asjades veel midagi, mis uuel aastal uuele ringile läheb. Ja tegelikult nii ongi. Värvipaberite üks pakk on praktiliselt kasutamata, õlipastellid on korralikud, veetops on terve.. Vähemalt mingigi kokkuhoid. 
Kuna sel aastal hakkab Kristoferil ka ujumine, siis vaja on osta veel ujukad ja ujumismüts.
Põhiliselt on asjad juba ostetud, aga nipet näpet juurde vaja. Lapsed tahavad ju, et oleks ägedad asjad, nende jaoks on praktilisus teisejärguline. Keegi ei taha ju, et teda kooliasjade pärast narrima hakatakse. Uskuge, seda tehakse ja väga palju. Kahjuks.. 
Ja riided.. See on üks peavalupunkt number 2. Riideid ette osta pole mõtet, sest kasvav laps muutub ja meil ongi sel aastal vaja Kristoferil peaaegu terve garderoob välja vahetada, sest ta on lihtsalt nii palju pikkust visanud, et püksid on laiaks jäänud. Kaalu pole juurde ka kuskilt tulnud ja nii ongi eelmisel aastal vaevu kinni läinud püksid laiad. Pikkuse poolest on okei, sest võtan alati varuga. Aga jah.. Sada häda ja kõik tulevad korraga. Nii siis ongi, et lapsed laulavad: "Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.." ja vanemad ohkavad: "Ohhhh, kooliaeg!"

Kuidas teie peres: mitu last kooli läheb ja kas on kõik vajalik ostetud?