Translate

30. sept 2017

Türi õunafestival ja valimiseelne reklaam.

Täna käisime Kristoferiga Türi õunafestivalil. Mind tegelikult imestas, et see üritus on lükatud nii kuu lõppu kui võimalik, aga siis taipasin- valimised tulekul ju!
Juba parki astudes sai selgeks kus erakondade telgid asuvad. Sotsid, Keskid, reformikad, IRL.. Ühest telgist sai sooje pannkooke osta, teisest kohvi ja õunakooki.. Üldse tundus mulle, et erakondade telkide juures käis suurem sagimine, kui kauplejate juures, kes kultuurimaja ees oma "manti" müüsid. No kes siis ei tahaks tasuta pliiatseid, pastakaid, käepaelu, õhupalle? Ka meie "saak" oli üsna korralik. 😁
Ma siin IRLi jaoks reklaami teha ei plaaninud, aga ma pean ikka kiitma nende mõnusat õunakoogilauda. Samuti jäin ma rahule kohviga, mis maitses väga hästi ja maksis vaid pool eurot. Teed jagati aitähhi eest ja tegelikult nende idee tuua tänase jaheda ilma puhul välja soe kohvi ja soe tee oli päris hea. IRLi telgis said lapsed pilte värvida ja jagati vast kõige rohkem õhupalle. 😊 Proua sotsiaalminister oli isiklikult oma õunakoogivalikuga kohal ja kõigi huvilistega suheldi. Küsi ainult ja sulle vastatakse.
Loomulikult pakuti ka teiste erakondade telkide juures nii tikutoose, pastakaid kui ka õhupalle.

Minu meelt tänane valimispropaganda ei kõigutanud, sest olen oma otsuse juba ammu ära teinud. Mina olen sel aastal otsustanud valida IRLi. Kandidaadi numbri jätan veel saladuseks, aga on juba kindel. Miks just IRL? Lihtne. Meie KOV-s on IRL väga palju korda saatnud. Meil on väga hea vallavanem ja ma ei kujutaks ette teist vallavanemat. Praegune sots.minister Kaia Iva on Türi lasteaia direktorina äärmiselt palju kõigi meie õppemajade jaoks korda saatnud. Tema eestvedamisel sai Türi-Alliku lasteaed jõe äärde korraliku aia, kesklinna maja sai vankrite ja rataste varjualuse, Lokuta maja sai värskenduskuuri. Tehtud on oluliselt rohkem, kui räägitud. Nagu see keskerakonna loosung "Teised lubavad, meie teeme". Türil on igal sammul näha uut ja kaasaegsemat väikelinna. Meie kunstmuru väljak sai uue murukatte, mille toetussummad pärinevad nii Eesti jalgpalliliidult kui ka Türi vallalt. Tehtud on palju ja kõike siia üles lugeda ei jaksa.
Ja see mulle kõige rohkem meeldibki: tehakse tegusid. Lubadusi antakse nagunii palju ja kõigi erakondade poolt, aga minu, kui valija jaoks on oluline, kui paljud neist reaalselt ka teoks saavad. IRLi esindus Türil on ennast minu jaoks  õigustanud ja nende peale võin kindel olla, et välja öeldud lubadused saavad teoks.
Ja teile ma soovitan: minge kindlasti valima ja valige teile kõige meelepärasema erakonna esindajad. See, mis puudutab teie kohalikku omavalitsust, on tegelikult teie enda teha!









26. sept 2017

Kooliga kohanemine ja psühholoogi visiit.

Kirjutan taas koolist ja sellega kohanemisest. Postitus ei tule pikk, aga annan infot, mis meil vahepeal toimunud on ja ehk vabandab see väike kirjutis ka pikka vahet minu postitustes.. 

Minu esimese klassi lapsel on see protsess alles üsna alguses ja vahel ma lihtsalt ei tea, kuidas temaga käituma peaks. Olen olnud nii mõistev ja kannatlik, kui vähegi võimalik, aga nädala lõpuks on ikka "juhtmed lühises" ja täiesti tavaliste toimingute juures lähevad silmad märjaks ja usk olukorra paranemisse saab lihtsalt otsa. See on lihtsalt nii kohutav tunne, kui helistatakse koolist, et laps on läinud majast välja ja keegi ei tea, kus ta on.. Või lähen lapsele kooli vastu ja tema kükitab garderoobis.. Ma ju tahan, et tal läheks hästi ja et ta lõpuks mõistaks, et tasuta haridus on õigus mitte kohustus.
Eelnevatest postitustest on ilmselt läbi käinud see jutt, et ta on teistest elavam ja päris äkiline; et ta tegutseb enne, kui mõtleb.. Ja kui hääletoon, temaga rääkides, muutub tema jaoks ähvardavaks, siis lööb ta bloki peale ja ei kuula sõnagi sinu jutust. 
Eile ma tundsin küll, et minu jõud on selle koha pealt täiesti otsa saanud ja nii ma siis koolipsühholoogi poole pöördusin, et Kristjanist rääkida ja nõu küsida. Tahtsin lihtsalt teada, kuidas ma edaspidi käituma peaks ja noh.. Olgem ausad: ma tahtsin, et keegi mind natukenegi oma sõnadega julgustaks. 
Sain kõvasti mõtlemisainet ja nii mõnegi nipi, kuidas oma last aidata. 
Rääkisime pikalt ja põhjalikult, nii Kristjanist kui ka teistest lastest. Kui ta küsis, et millise lapse käitumine kõige rohkem sarnaneb minu enda  käitumisega, siis jäin vastuse võlgu. Ma polnud kunagi sellele mõelnud. 
Kõige meeldivam oli ikka kuulata Kristjani kohta ja mulle väga meeldis üks lause tema jutust. "Kui laps ei tohi vastu võtta otsuseid, mida peaksid tegema täskasvanud tema eest, siis miks ootavad täiskasvanud, et laps käituks nagu nemad?" Meeldis see lause mulle just sellepärast, et küll räägib õpetaja ja siis ka sots.pedagoog, et Kristjan ei või ise otsustada, kaua kestab tema koolipäev, aga samas peab ta käituma nagu väljaarenenud ajuga inimene, kuigi tema aju alles areneb. Ja mina muide ei teadnudki seda enne, et aju areng kestab 25nda eluaastani. Rääkisime rohkem sellest, kuidas ta lasteaias käitus ja kuidas ta koolis käitub. Et lasteaias võis ta tegeleda muude asjadega, kui õppida ei tahtnud, aga koolis pole see võimalik ja siis jalutab ta nö. solvumise märgiks klassist välja. Ja ma tunnistan, et ta on ikka väga kange, aga samas olen mina veel kangem.. 
Muidugi selle ka mainis kohe ära, et iseloomu ümber kasvatada pole võimalik ja pigem on asi selles, et ta ei oska oma emotsioone kontrollida. Sellest tuleb ka enamikel lastel see "enne tegutsen ja pärast mõtlen" käitumine. Ja selle tunnise vestluse lõpus ütles psühholoog mulle väga selgelt, et Kristjan ei ole "raske laps". Ta lihtsalt on andekam kui teised ja sinna polevat muud teha, kui tema andeid arendada. Ehk et mu laps on liiga andekas tavakooli jaoks. Kahjuks elame me väikelinnas kus erakoole pole ja seetõttu on vaja tema jaoks välja kujundada eriprogramm. Kogu psühholoogi jutt andis mulle sellise energialaksu, et ma tunnen taas, et teen õiget asja. Ehk ongi vaja vaadata raamidest välja, et saada üldpilt kokku.
Ja ma pean tunnistama, et Kristjan on mind väga palju õpetanud. Just selles osas, mis puudutab lastega suhtlemist ja nendega kannatlik olemist. 

Igatahes, ma tõesti loodan, et asjad lõpuks paranevad. Ja edaspidi üritan veidi rohkem meie igapäevaelu muresid ja rõõme teiega jagada. 

12. sept 2017

"Emme ma ei taha kooli minna! Lasteaias oli palju parem!"

Kui ma esimesel septembril olin põnevil ja õnnelik, et Kristjan esimesse klassi läks, siis tänaseks olen ma juba nii kurnatud ja ummikus. Mis juhtus? Kohe saate lugeda..

Ma pole nüüd päris pikalt midagi kirjutanud ja sellepärast kirjutangi, mis meil toimub: 
Algas kogu see jant pihta eelmisel esmaspäeval, kui oli esimene täispikk koolipäev ja algas reaalne õppetöö. Läksin lapsele 11:35 kooli vastu, nii nagu klassijuhataja poolt eelnevalt öeldud sai. 1B klassi viimane tund- loodusõpetus. Tund toimus õues. Riburadapidi liikusid lapsed klassi, aga keda ei tulnud, oli minu Kristjan. Astusin klassi ja vaatasin õpetajale otsa, mispeale tema rääkima hakkas, et neil oli üks insident olnud. Õigemini, kahel poisil, kellest üks oli Kristjan. Kristjan vihastas, et õpetaja ei sekkunud, aga kuna õpetaja ei teadnud, mis juhtus, siis ei osanud ta sekkuda. Kristjan seepeale teatas, et tema läheb koju, sest tema teab, kus kodu asub. Õpetaja võttis tal käest kinni ja seletas, et enne tunni lõppu minna ei või ja peab ema ära ootama, aga poiss ei kuulanud ja pani jooksu. Ma tean, milline iseloom Kristjanil on. Ta on vahest liiga äkiline. Ta enne tegutseb ja pärast mõtleb, aga ta pole kunagi iseseisvalt koju tulnud. Mitte kuskilt. 
Mis siis ikka võtsin lapse koolikoti ja hakkadin koju tagasi minema. Ise olin jumala vihane ja pettunud, et selline asi aset leidis. Rääkisin temaga väga tõsiselt ja ta sai aru, et käitus valesti, aga teisipäevahommikul algas kõik uuesti. Tunnis kaasa ei teinud vaid istus vaiba peal. Jooksis garderoobi ja keeldus sealt klassi minemast, sest tema ootab emmet.. Oehhh! 
Kolmapäeval jama, neljapäeval jama, reedel.. Täitsa viis koolipäev ja mitte ühtegi jama! Sai ilusasti hakkama, tegi tunnis kaasa ja vahejuhtumeid polnud. 
Rääkisime õpetajaga terve nädala vältel väga pikalt ja põhjalikult, mis võiks need probleemid olla, miks laps koolis käia ei taha. Kõikide päevade jooksul jäi läbi kumama üks konkreetne teema: koolivalmidus. Laps võib ju 7-aastaselt kooli minna, aga kas on vaimselt selleks valmis? Jah, tal on lahtine pea ja ta on tõesti üliandekas matemaatikas ja kui ta tunnis kaasa teeb, siis saab ta hästi hakkama, aga üldine rezhiim on selle väikese, 7a poisi jaoks, ilmselt liiga suur koorem. Ei, ma ei õigusta tema käitumist. Ma olen täiesti poolt, et see ei sobi kooli ja olen seda ka öelnud. Oleme selle pisikese aja jooksul raiunud ühte ja sama tooni: koolis käimine ei ole kohustus vaid õigus. Jällegi- ta saab aru, aga ei praktiseeri neid nõuandeid, mida ma jagan, et päev mööduks kiiremini. Eks ta kombib piire ka veel, sest lasteaias lubati tal õppimisest mitte osa võtta, kui ta seda ei soovinud ja hakkas näitama, kui ätritunud ta on. Ma olen mitu korda kuulnud lauset: "Emme ma ei taha kooli minna, lasteaias oli palju parem." ja siis ma mõtlen endamisi, et ehk ongi asi selles, et koolis õpetaja ei luba ise otsustada, kas võtad tunnist osa või mitte, kuigi lasteaias seda tehti.. 
Praegu proovib ta sama rasva peal liugu lasta, aga koolis on teisiti. Mis siis teha?
Ausalt? Ma ei tea praegu. Iga hommik, kui ma poisi kooli viin, olen justkui sütel. Selline ärevus on sees, et jube. Reaalselt on selline tunne, et istu või garderoobis ja oota laps ära, et päev läheks probleemideta. Telefon on koguaeg juures ja iga hetk olen valmis kooli poole startima. Ma tean ju, et tal on raske kohaneda, aga paljalt paiga lapsi ei kasvata ja sellepärast ma olen ka hoiatusi ja piiranguid kehtestanud. See on suur probleem temavanuses laste jaoks üldse, kui keelatakse interneti kasutamine, aga minu poiss lööb käega ja ütleb: "Mul polegi vaja." 
Samas on ka see, et ma ei saa terve elu tema eest mõelda ja kui ma negatiivseid emotsioone kogeda ei lase, siis ongi see vati sees kasvatamine. Siiski ei peaks kool olema negatiivne kogemus. See peaks olema üdini positiivne ja hariv kogemus. Ma ei pane last kooli sellepärast, et ta PEAB seal käima, vaid sellepärast, et õpiks, areneks ja sotsialiseeruks. Lugesin ühte artiklit ükspäev (link) ja seal oli näpunäiteid lapse toetamiseks. Ma olen kogu tekstiga igati nõus ja olen ka kõike seda proovinud, aga tulemust nagu ei paista.. Või olen ma kärsitu? 
Igatahes, lasteaias käis tugiõpetaja kevadel. Jutt oli just Kristjanist, keda ta teiste poistega koos jälgis. Kui me rääkisime, siis ta hoiatas, et selline asi võib juhtuda, kuna programm on tema jaoks lihtne.. 
Koolivalmiduse osas pole ju ka muud teha, kui oodata. Ootamine on ootajale pikl ja ma tunnen reaalselt, et ma lähen peast halliks ja ega ma muud teha saagi, kui oodata. Õnneks on sotsiaalpedagoog ja klassijuhataja väga toredad ja me saame väga kenasti asjad lahti rääkida. Ainult poisiga on vaja veel kõvasti tööd teha, et ta saaks asjadest õigesti aru ja peaks reeglitest kinni.. 
Ja kogu selle jandi sees olles tunnen ma, et olen kohutav ema. Just- ma tunnen, et ei ole saanud lapse kasvatamisega hakkama, kuigi mulle on öeldud, et lapse iseloomu ümber ei kasvata. See on selline nagu see on.. 

Nii et kuidas sellega siis on: kas 7-aastane laps peab olema kooliküps ja kuidas aidata lapsel koolirezhiimiga kohaneda