Translate

31. okt 2017

Lutist vabaks.

Ma pole kunagi näpuga järge ajanud, mis on see õige vanus, millal on õige aeg laps lutist võõrutada ja seetõttu olen kõikidel oma lastel lasknud selle suure otsuse ise teha. Kristina (2a2k) on nüüd ka täiesti lutivaba, aga seda hoopiski mitte enda vabal tahtel. Kuidas see meil õnnestus, seda saad lugeda järgnevas postituses.


Juhtus nii, et mõned päevad tagasi kadus ära Kristina lutt. Tegelikult on see nii palju kordi ära kadunud, aga alati on ta mingi aja peale taas üles leitud või olen lihtsalt uue ostnud. Seekord nii ei läinud. Olime reaalselt maja pea peale pööranud ja minu hirm läks aina suuremaks, mida rohkem õhtu poole liikus kell. Ainus mida polnud, oli lutt. Jäljetult kadunud! Ja siis mõtlesin ma "aitab!" Ma olen väsinud sellest meeletust luti otsimisest ja otsustasin, et nüüd on selle perioodi lõpp. 
Päeval ta lutti ei küsinudki, vaid magama minekuga oli trall. Lihtsalt istus voodis ja karjus monotoonsel häälel: "Emme anna könnu!" 
Mina ütlesin talle, et kui ta soovib lutti, siis peab ta selle ise üles otsima. Kuna ta pole eriline otsija ja loodab pigem teistele, siis rahunes suhteliselt kiiresti maha ja jäi magama.
27nda öösel oli kõik ideaalne: Jõi õhtul oma tavapärase piima ära, pani ise pidzhaama selga ja ronis voodisse. Praktiliselt kohe ka uinus ja kui mina magama läksin, siis norskas. Kella 3-e paiku koputas ta mulle vastu pead ja siis ma mõtlesin, et nüüd hakkab pihta.. Ei hakanud! Ütles hoopis, et käis pissil ja soovib kaissu. Mässis end minu teki sisse ja jäi kohe magama tagasi. Ei mingit luti küsimist, ega jauramist! 👏👏👏 Hommikul ärkas hea tujuga ja terve päeva jooksul ei teinud lutist juttugi. Kui vanaisa küsis, et kus lutt on, siis vastas nii muuseas: "kadunud". 
Tänaseks on Kristina lutivaba olnud terve nädala ja enam juttu ei tee. Ei küsi tuttu minnes ja öösel jonniga ei ärka. 
Olgugi, et soovitatakse beebile lutti üldse mitte anda, olen mina seda meelt, et iga lapsevanem ise otsustab. Minu kogemused on kõik ühtmoodi tooniga: lutist võõrutamine ei ole õudusunenägu, kui laps selleks vaimselt valmis on. 

Mis kogemused teil luti andmisega ja sellest võõrutamisega on ja kui vana oli laps, kui ta lutist võõrdus? 

30. okt 2017

Kas koolivaheaegadel peab tingimata reisima?

Lugesin pühapäeval emmede klubi Liisi kooliblogi, mille teema mindki kõnetas ja sellega seoses tekkis mul küsimus: kas koolivaheaegadel peab tingimata reisima?
Lisaks panen lühidalt kirja, mida meie tegime vabal nädalal.

Liisi postitus asub siin 👈😊

Siinkohal ei ole, minu arust, küsimus isegi selles,kas pere saab seda endale lubada või mitte. Küsimus on põhiliselt ikkagi selles, kas peab? 
Jah, mina ei ole ise koolivaheaegadel mitte kuskil käinud, sest meil polnud selliseid võimalusi. Tegelikult polnud ma isegi kurb, sest ma ei osanud tahta midagi sellist, mida ma nagunii ilmselt ei saaks. Vaheajad olid minu jaoks piisavalt ägedad ka ilma väljasõitudeta ja parim asi oli ju ikka see, et ei pidanud vara ärkama. 
Mina oma lastele saaks ikka mõnda väljasõitu lubada, aga ma põhimõtteliselt ei ole teinud seda. Miks? Mitte sellepärast, et ma ei tahaks või poleks kohti kuhu minna. On ikka! Eestis on väga palju põnevat teha nii koolivaheaegadel kui ka nädalavahetustel. Ma olen lihtsalt seda meelt, et koolivaheaeg on puhkamiseks. Just- PUHKAMISEKS. Väljasõidud ei ole kohe kindlasti puhkamine. Pigem on see lõbus ajaveetmise viis väljaspool kodu, isegi teises linnas/riigis. Aeg-ajalt muidugi on tore minna ja avastada ja saada see nn. õhuvahetus, aga minu meelest mitte koolivaheajal. Tahaksin siinkohal muidugi mõtiskleda selle üle, mis väsimust peaks kannatama 1.klassi laps, kes peab koolis olema VAID 4 tundi päevas, aga ma seda ei tee, sest nii uskumatu, kui see minu jaoks ka pole, siis esimese klassi lapse on jaoks on 4 tundi ikka päris väsitav. Kristjani klassis oli enne vaheaega keskuste päev*. Olin selle päeva Kristjaniga koolis ja päris ära väsitas! Koju jõudes olin niivõrd väsinud, et läksin Kristinaga koos lõunaunne. Ja ma võin vaid ette kujutada,kui väsinud üks esimese klassi laps peale koolipäeva on.
Mida me siis vaheajal tegime?



Kassandra käis lasteaias. Tahtsin ka teda koju jätta, aga tema tahtis lasteaeda minna ja minul sellega probleeme polnud. 
Kui koolipäevadel on meil äratus 6-6.30, siis terve nädala vältel ärkasid poisid kella 8-9 paiku. Esmaspäeval helistas Kristoferile sõber ja kella poole 9 paiku pakkisid nad Kristjaniga ennast riidesse ja läksid välja. Telefoni Kristofer kaasa võtta ei tahtnud, mis oli üllatav, sest tavaliselt ta ilma selleta vetsu ka ei lähe, aga palusin tal seda teha, et talle meelde tuletada, kui nad liiga hilja peale jäävad.Kristjan tuli koju kella 13 paiku, Kristofer kella 19 paiku. Siis oli ta ikka täitsa läbi! Sõi ja läks magama. Kristjan luges Kristinale Sipsikut, ehitas õega legoehitisi ja mängisid "kodu". Teisipäeva hommikul Läks Kristofer taas välja ja jättis seekord telefoni koju, sest unustas õhtul selle laadima panna ja hommikul ka seda teha ei viitsinud. Koju tuli kella 10 paiku, pani telefoni laadima ja läks Kristinaga joonistama. Kell 12 olime me esindatud Türi valla sünnipäeva perespordi päeval ja see oli nii vahva! Ma ise ei mäletagi, millal viimati võistkondlikult kuskil võistlesin.. Individuaalvõistlusel discgolfis jäin naiste arvestuses jagama esimest kohta ja sain ülivinge auhinna: discgolfi ketaste kott ja üks ketas. Pool päeva läks lennates ja õhtul jäid ilma vaevata täitsa ise magama. 👏👏 


Kolmapäeva hommikul tahtis ta pidžaama päeva ja vedeles teki all. Neljapäeval otsustasid nad Kristjaniga, et lähevad koduõue mängima ja palusid, et ma Kristina riidesse paneks ja nendega õue saadaks. Oi, kui hea meel tüdrukul oli! Reede hommik algas üllatavalt. Ärkasin kell 6.55 kohvi lõhna peale ja kui silmad lahti tegin, siis seisis Kristjan minu voodi ees ja ütles: "Tule kohvitama, tegin sulle hommikusööki." Kui kööki jõudsin, siis oli laual kuum kohv kahe röstsaiaga, mille peale oli määritud või. Endale ja vennale oli valmis teinud tee. Küsisin ka, miks ta nii vara ärkas, aga ta ei näinud selles probleemi ja ütles, et on nüüd end välja puhanud ja saab jälle vara ärgata. tegelikult tahtis ta arvutisse, aga ootas kuni ma ärkan, et luba küsida. 😂 
Ohh, kui hea tunde see hommikune üllatus tegi! Kristjan on varem ka mind sedasi üllatanud, aga ma olen iga kord nii liigutatud tema härrasmehelikest žestidest. 💖
Igatahes.. Terve nädal möödus nii mõnusalt. Lapsed mängisid õues, mina kütsin pliiti/ahju, toimetasin kodus ja lihtsalt nautisin ka ise seda aega. Kuhugi reisile minna poleks soovinudki. Täiesti ideaalne kodune puhkus! 
Eile õhtul siis võtsime nädala kokku ja küsisin poistelt, kuidas nad vaheajaga rahule jäid ja Kristofer vastas mulle: "Kõige parem puhkus on kodus lihtsalt niisama olla. Saab jõudu koguda." 
Ja tegelikult olen ma temaga ühel nõul. 

Mida teie arvate koolivaheaja väljasõitudest ja mida huvitavat teie eelmisel nädalal tegite? 










*Keskuste päev: lauad on jagatud klassiruumis neljaks keskuseks (nt. eestikeel, matemaatika, kunst ja loodusõpetus). Igas keskuses on 1 lapsevanem või siis klassijuhataja. Laual on vastava teemaga töölehed, mida lapsed täidavad soovi korral täiskasvanu abiga. Kui laps on ühes keskuses töölehe valmis saanud, siis märgib ta oma nime juurde, tahvlile kinnitatud, tabelisse ristikese ja liigub edasi järgmisesse keskusesse.

24. okt 2017

Üleminek talveajale

Sel nädalavahetusel läheb Eesti üle talveajale, mis tähendab seda, et kella tuleb keerata tund aega tagasi. 
Pilt pärit internetist

Minul polnud kellakeeramise vastu nii kaua midagi, kui mul sündisid lapsed. Räägitakse, et laste, loomade ja vanainimeste jaoks on kella keeramine kõige raskem. Viimase variandi kohta ma midagi öelda ei oska, aga laste ja loomade puhul on see nii tõsi! Ja see ei puuduta ainult beebisid vaid ka suuremaid lapsi. 
Unerezhiim lüüakse sassi ja lapsed ei suuda oma und täis magada. Ja see on minu jaoks ka niivõrd kurnav.
Meil on päevakava sellega alati nihkesse läinud. Kui tüdrukud on mul kell 20 tavaliselt magama läinud, siis suveajale üleminekuga jäid nad alles kell 21 uniseks ja magama umbes tunnike hiljem. Hommikul ei saanud kella 7 paiku kuidagi üles ja siis olid terve päeva virilad ja tusased. Ma mäletan, et Kristina rezhiim oli nii paigast ära, et ta magas päeva jooksul 2 lõunaund. Kuskil kahe nädalaga saime taas päevakava paika, aga see kaks nädalat tundus igavik! Päeval  oli ta meeletult viril ja protestis absoluutselt kõigega. Kassandra on mul olnud koguaeg tubli magaja. Kui voodisse läheb, siis praktiliselt kohe magab ka. Aga vot kellakeeramise aegu protestis. Ei teagi, kas oli seotud sellega, aga tundus küll sedamoodi. Ja poisid- suured lapsed, aga samamoodi, umbes kaks-kolm nädalat, magama kuidagi jääda ei saanud. Uinusid poole öö pealt ja hommikul olid tusased ja väsinud. Lasteaias oli lihtne- helistasin lasteaeda ja laps sai nö. popipäeva, aga koolis nii ei saa.. 
Kassid ka käituvad kummaliselt. Üks hädaldab valjuhäälselt ja ükski asend magamiseks ei sobi. Teine otsib õiget kohta magamiseks ja tukub pisut siin, pisut seal. Kassidel ka paari nädala möödudes on kõik paika loksunud ja mingi hetk harjuvad ka nemad. 

Sügisene kellakeeramine peaks tegelikult minema natuke paremini, sest reaalselt saavad nad ühe tunni lisaund, aga jah.. Kassandral oli eelmine aasta nii, et läks kell 20 magama ja ärkas hommikul kell 6! Natuke vara minu arust. Või ei? Samas Kristofer räägib mulle iga kord sama juttu: "Tahaks magada, aga ärev on olla." Ma pole seda teemat küll väga guugeldanud, aga ühte artiklit lugesin küll, kus teadlased on kindlaks teinud, et kellakeeramise, ärevustunde ja unehäire vahel on seos. Kui lingi leian, siis panen selle siia, kommentaaridesse ka. 😊 

Igatahes, laupäeva öösel vastu pühapäeva tuleb see, minu jaoks, pisut hirmutav ettevõtmine taas ära teha. Näis näis, kuidas sel korral on. 

Kas ja kuidas kellakeeramine teie pere mõjutanud on?