"...Emme peaks ometi teadama, mis juhtub, kui külmaga õues jäätist süüa!" Teadsingi. Kuni selle ajani, mil ma ise lapsed sain.

Käisime eile Kristinaga poes. Tohutust kommi- ja küpsisevalikust hoolimata otsustas tema siiski küsida jäätist. Õues tegin selle talle kohe ka lahti. Olime umbes poolel teel koju, kui meie juures jäi seisma üks vanem naisterahvas, kes vaatas esmalt Kristinat, siis mind ja ütles: "Armsas laps, nii külma ilmaga sööd jäätist! Emme peaks ometi teadama, mis juhtub, kui külmaga õues jäätist süüa!" 

Teadsingi. Kuni selle ajani, mil ma ise lapsed sain. Ma teadsin, et kui külmaga õues jäätist süüa, siis jääd sa haigeks. Kui sa õunaseemneid sööd, siis hakkab õunapuu kõhus kasvama (??). Kui sa sööd suhkrut palju, siis hakkavad sul suus ussikesed elama ja palju muid (pisut tobedaid)) uskumusi on tegelikult nii palju räägitud, aga kõik ei ole praegu meeles. Neid vanaaegseid tõekspidamisi üritatakse ikka ja jälle järgnevatele põlvedele sisse juurutada. Aga tänapäeva ühiskond on palju teadlikum ja selliste uskumuste aeg lihtsalt on ära olnud.
Meditsiin on arenenud ja inimesed on palju teadlikumad.
Seepärast pole ma kunagi oma lastel õues jäätist süüa keelanud. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb see sellest, et tal on vähe riideid seljas, ei kanna mütsi vms. mitte sellepärast, et ta sööb novembrikuus õues jäätist! Nii on ka õunaseemnete söömisega. Sul ei hakka kõhus mingi puu kasvama, vaid õunaseemned tekitavad gaase ja sellepärast sul kõht (võibolla) valutabki. Kui sa sööd palju suhkrut, ei hakka sul suus ussikesed elama, vaid su hambad lähevad katki ja hakkavad valutama.


Jagage: milliseid uskumatuna tunduvaid uskumusi teie olete kuulnud?

"Pole hullu, verd ei jookse."

Kassandra jooksis täna Kristinale sedasi otsa, et nina sai haiget. Vaatasin üle, puhkusin peale ja ütlesin: "Pole hullu, verd ei jookse." Tema läks rõõmsalt mängima ja mina tabasinj end mõttelt: Nelja lapse emana ei tee ma sellest suurt numbrit, kui lapsed kokku jooksevad, kukuvad vms, kui vigastusi ei teki ja verd ei nirise, aga oleks ma tütrele sama asja öelnud ka siis, kui ta oleks olnud minu ainuke laps.. ?

Ilmselt mitte. Ma oleks temaga kohe kindlasti emosse jooksnud, või siis perearsti liinile helistanud. Kust ma seda tean? Noh, ka mina olen olnud esmaemme ja seda mitte kaua aega tagasi. Olen kuulnud inimesi rääkimas, et siis läheb lihtsamaks kui laps hakkab kõndima. No ei! Minu jaoks oli see periood, kui Kristofer oli just käima õppinud, äärmiselt stressirohke. ma põhimõtteliselt jooksin tal järel, käed selja juurde välja sirutadud, et ta jumala eest ei kukuks! Ütleme nii, et praegu seda siia kirjutades võttis kerge muige suule, aga sel hetkel olin ma ähmi täis ja kuigi ma teadsin, et väiksed vopsud ja kukkumised ja mahaveeremised ja näppude igale poole vahele jätmine on üks osa kasvamisest ja avastamisest, siis käsi püsti, kes oma lapsega selliseid asju kogeda tahab? 😄 Pealegi on esmakordsetele vanematele iga kogemus (ka negatiivne) esmakordne ja paljud ei teagi kuidas käituma peab ja siis jooksevad EMOsse. Ja ma olen tuttavalt, kes töötab EMOs,  kuulnud ikka päris mitut "huvitavat" olukorda. No näiteks: Laps lõikas näppu ja ema ei saanud plaastrit peale panna, sest ta ei teadnud, millega seda haava puhastada; Laps kõrvetas keele ära ja ema ei teadnud, mida sinna peale panna tohib; Laps lõi lihahaamriga vastu näppe ja ei saamud kätt liigutada. (Hiljem muidugi selgus, et käsi oli terve).

Küsimus pole siin isegi selles, kuidas sa oma last aidata saad vaid ka selles, et esmaemmesid tambitakse igas valdkonnas, sest millegi pärast arvavad paljud 2-3-4 lapsega emad, et nad on paremad ja nende "kohus" ongi "targutada".

Ja mul on äärmiselt kahju nendest noortest emadest, kes käivad erinevatest foorumitest ja gruppidest abi küsimas ja peavad taluma mõnitamist. Keegi ei ole ju sündinud meister! Lihtsalt ongi nii, et kogemused tulevad töö käigus. Ka eksimused õpetavad ja kuigi sa võid end mõnda aega süüdi tundi, see tunne läheb üle. Täislikku vanemat, kes suudaks oma last kõige selle eest kaitsta, mis talle haiget võib teha, lihtsalt ei ole, sest absoluutselt kõik siin ilmas võib haiget teha.  Ajaga sa õpid lihtsalt eristama valust tekkinud nutte (jah, on erinevad nutud); Sa õpid aru saama, milliste vopsudega tasub emosse minna, milliseid saab kodus pai ja musiga ravida. Ja kõige tähtsam: sa õpid aru saama sellest, millal laps on päriselt haiget saanud ja millal ta simuleerib. 😆

Ja sama on ka nende abipalvetega. Lõpuks õpivad kõik vanemad, kas abi tasuks saada Dr. Google'i käest, Facebookist, Perekoolist (kuigi sinna ei läheks ma vist viimases hädas ka), perearsti nõuandetelefonilt või Erakorralise meditsiini osakonnast. Üsna lihtne on ju hukka mõista, aga aidata suudavad vähesed. Pigem tasuks kohe numbrile 1220 või 112 helistada, kui kuskilt grupist abi küsida, sest kui suur see tõenäosus ikka on, et mõni arst sulle vastab/nõu annab? 

Ja erinevates gruppides olen mina tähele pannud, et kõige suuremad "targutajad" on just nimelt mitme lapsega emad. Siis on küll mul päris mitu korda peast mõte läbi käinud, et huvitav kas tema pole kunagi siis esmaemme olnud? Lihtsalt mõnes kohas olen ise neile tarkadele vastu kirjutanud, et küsiti arvamust/nõu mitte luba. Ja eks see paraku nii ongi,et kui pole usaldusisikut, kelle käest lastega seotu kohta abi/infot küsida, siis on targem oma perearstiga rääkida.

Kui Kassandra sündis, olid poisid juba nii suured, et beebimajandus oli meelest läinud ja eks ma ikka jäin mõne asjaga veidi hätta. Igakuisel beebi ülevaatusel rääkisime juttu, küsisin ja sain vastused.  

Ja koolilastega on tegelikult samamoodi. Kuidas ma saan aru, kas laps mängib simulanti või ta on päriselt haige? Eks see vahet tegemine tuleb ka ajapikku. Kristofer on näiteks ise mulle öelnud, et eelmine aasta jätsin ma teda paar korda koju, kui tal tegelikult midagi viga polnud vaid ta lihtsalt tahtis magada. 😅 No pettis ära, sest mina olen jätnud teda koju ainult siis kui ma olen aru saanud, et ta on haige või tunneb end halvasti. Vot aga sel aastal need naljad enam läbi ei lähe. Nüüd ma saan juba päris hästi aru, kas laps ikka tõsiselt puhkepäeva vajab või ainult poppi tahab visata. 

Jah, ka mul on selline tunne mõnel hommikul, et jätaks lapsed koolist ja lasteaiast koju ja, lihtsalt magaks sisse, aga kui ma mõtlen sellele, mis trall siin päeval pihta hakkab, ajan end püsti ja vean kohvitassiäärde. 😅😅

Kuidas Teie hakkama saite esimese lapsega ja järgmistega võrreldes?

Saate salvestus ja taksosekeldus.

Käisime poistega eile saate "Suur Komöödiaõhtu" finaalosa salvestusel. Ilmselt poleks me sinna muidu läinudki, sest päev oli laste jaoks tohutult väsitav, aga kuna ma võitsin piletid, siis käisime ja vaatasime üle, kuidas see saade valmib. 😊 

Umbes poolteist tundi enne rongile minekut hakkas Kristofer kurtma, et tal on paha olla. Ütlesin talle, et peab kindlalt otsustama, kas tuleb või mitte, sest facebookis võitsin ma 2 piletit, aga Kristoferile ostsin ma osta.ee-st pileti ja sel juhul oleks saanud pileti kiirmüügi hinnaga maha müüa. Huvitav tähelepanek oli see, et nädal varem vaatasin hindu, siis oli finaalsaate pileti hind 12€, aga 8ndal ostes oli pilet 15€. Samas ma tean, et kui ta on ootusärev ja ei tea, mis teda ees ootab, siis tal lähebki süda pahaks. Igatahes. Kell 12.15 ta lõpuks otsustas, et tuleb ikka kaasa. Panime riide ja läksime rongile. Kristjani jaoks on rongisõit kohutavalt raske, sest ta lihtsalt ei oska paigal istuda! Tal on ko-gu-aeg vaja joosta, askeldada, niheleda ja mis iganes veel. 75% sõidule kuuluvast ajast istus ta reaalselt rongi wc-s ja mängis veega.. Lõpuks, kui ta välja tuli, siis ütlesin kurjal häälel "Istu paigal!". Selle peale ilmselt ehmatas ja jäi ülejäänud ajaks oma toolile istuma. Tallinnas käisime läbi Cirkle K tanklapoest ja poisid said pirukaid. Minul oli hädasti üht kohvi vaja. Seisime väljas, mina jõin kohvi, lapsed sõid pirukaid.. Siis otsustasin, et paras aeg takso kutsuda. Ma sõidan Tallinnas alati Euro taksoga, sest mulle meeldib nende teeninduskvaliteet ja muidugi hinnakiri. Ooteaeg oli 5 min, aga põhimõtteliselt peale helistamist oli auto nina all. Ütlesin aadressi ja läksime. Takso sõitis Viimsi keskuse ette ja juht küsis tugeva venekeelse aktsendiga: "Sjia tjahtsite?" Mina: "Ei, rohuneeme 1/7" Taksojuht võttis oma iPadi ja hakkas kaarti vaatama, ise pomises: "Tak, sjuda, sjuda, sdes. " Pani oma kaardi kinni ja sõitis edasi. Jõudis lõpuks sihtpunkti, tasusin, tänasime ja läksime sisse. Salvestus algas paar minutit peale kella 16, aga soovituslikult pidi 15 min. varem kohal olema. Kristoferi pilet skänniti telefonist ja mina sain dokumendi esitamisel enda ja Kristjani nimed kirja. Seisime siis rahva sekka ja hakkasime ootama, millal stuudiosse lastakse. Ühel hetkel ütles Kristofer, et tal on väga paha olla ja iiveldab. Palusin tal 10 palli süsteemis oma enesetunnet hinnata, tema vastus oli 11. Jooksime uksest välja, poiss hoidis samal ajal suud kätega kinni, ning ühe prügikasti juurde jõudnuna, pani keti maha. Pühkis suu ära, loputas veega ja läksime sisse tagasi. Ütles, et on natuke parem, aga jooksis siis uuesti välja. Sel hetkel enam midagi ei tulnud- tal oli lihtsalt värsket õhku vaja. Ta ei kannata autosõitu ja Mynthonid said meil poole tee peal otsa. 

Inimesed lubati stuudiosse ja selleks hetkeks, kui meie kord oli kardinate vahelt stuudiosse astuda, polnud istekohta enam valida ja istuda tuli suure kaamera varju, kus eriti miskit näha polnud ja enamus sellest salvestusest sai meil vaadatud selle sama kaamera ekraani pealt. Aga ikkagi oli lahe!

Sai nalja ja tantsu ja kõige olulisem oli ju see, et lapsed nägid, kuidas üks saade valmib ja oma lemmikuid nähti reaalselt. Kes saate võidab, seda ei teagi, kuna finaalsaates toimub rahvahääletus.

Kes finaalis omavahel mõõtu võtavad, selle jätan üllatuseks, aga filmiti kaks võimalikku lõppu. Võitja selgumisel pannakse õige lõpp saatele otsa. 😉 

Salvestus lõppes kella 18 paiku ja siis sai pilte ning autogramme oma lemmiku(te)ga. Poisid olid väga põnevil ja algne plaan, saada ainult kahe oma lemmiku autogramm/pilt, ei pidanud paika ja küsiti kõigilt, kes kohal olid. Tegime pilte, rääkisime näitlejatega juttu ja lapsed olid väga rahul. See oli see osa, mille nimel nad tervelt 2 tundi tohutut lärmi kannatasid. Tasus ära. 😉

Kell 18.18 olime lõpuks maja ees ja mina hakkasin taksot kutsuma, et 19:30 rongile jõuda. No see oli paras teater!! Euro takso pani mind 15min (!!!) ootele ja kui uuesti kuuldavad olime, siis tädi teatas, et vabasid autosid pole. Tühja kah! Tänasin ja võtsin uue numbri- sama jutt, aga ootama kaua ei pidanud. Kolmanda numbriga oli täpselt sama olukord-vabasid autosid pole! No mida kuradit!? 😒 Helistasin kokku 7me (!!!!) erineva numbri peale ja viiel numbril võttis vastu sama dispetšer ja teatas: "Te juba helistasite, MEIL EI OLE VABA AUTOT!" No sel hetkel olin ma juba nii vihane, sest 19:30 rongist olime selleks hetkeks juba maha jäänud. Lastel oli külm ja tuul oli megatugev. Minu enda sõrmed olid jäätumas ja numbrite valimine üha keerulisem. Helistasin siis uuele numbrile (I.R Takso). Võttis vastu noor naine ja teatas:" Kaua te helistate, meil pole vaba autot! ILUSAT ÕHTUT!" Ja siis oli mu mõõt täis ning ma käratasin: "Kurat küll, nalja teete või!? Kuradi Tallinna linn ja mitte ühtegi vaba autot?? Minge pe**e oma ilusa õhtuga!!" No ei olnud just kõige õnnestunum sõnade valik, aga ma olin lihtsalt nii vihane!
Et viimasele, 22:02, rongile jõuda, võtsin poistel käest kinni ja kõndisime Viimsi keskuse bussipeatusesse. Kuna mina ei oska Tallinna bussiplaane lugeda, siis küsisin ühe naisterahva käest, kes ära seletas ja 2min hiljem istusime A1 peal suunaga Hobujaama. Viru keskuse juures läksime maha ja jalutasime vanalinna poole. Poisid tahtsid küll taksot, aga mina olin taksofirmade peale juba nii vihane, et rohkem ma ei tahtnud helistada ja nii rikas ma pole, et Tulika taksoga sõita. 😂 Õhtupimeduses polnud lapsed nagunii Tallinnas olnud ja sel ajal, kui me kõndisime, imetlesid nad kõiki neid tulesid, mis jõulude eel välja on pandud. Astusime MacDonaldsist ka läbi, lapsed said lasteeined ja siis kõndisime rahulikult  Balti jaama. Tee peal rääkis Kristofer, et tal on nii kahju, et Põlva purustajaga (Kait Kall) pilti ei saanud. Lohutasin teda, et vähemalt sai teiste lemmikutega pilte ja pole hullu- küll tekib teine võimalus. Jaamas ootasime rongi kuskil üle tunni aja ja kui poisid lõpuks rongi sisse läksid, siis oli meil kõigil kergendus. Lõpp hea, kõik hea! Lapsed arvasid, et me magame viimase rongi ka maha ja jäämegi Tallinna. 😂
Kui rong oli Männikult juba läi sõitnud, kadus Kristjan jälle ära. Oli kohe päris tükk aega ära ja mina hakkasin muretsema, sest mul on koguaeg selline tunne, et laps läheb võibolla valesa kohas maha. Vahetult enne Kohila peatust läksin vaatama, kus ta on ja mis ma näen: tema rääkis Kait Kalliga juttu! Rong jäi seisma, "Põlva purustaja" lõi poisile plaksu, noogutas mulle ja astus rongist välja. No mis asja!? Ütlesin Kristjanile, et oleks võinud Kristoferile ütlema tulla- ehk oleks poiss oma igatsetud pildi saanud.. 😃

Aga jahh- kuidas on see võimalik, et terves Tallinna linnas ei ole seitsmel taksofirmal mulle Viimsisse ühte autot anda või mängis rolli pigem asukoht, kuhu ma taksot soovisin?!?!

Suur komöödiaõhtu on eetris neljapäeviti kell 20.00 Kanal 2-s 😉

Helkur: vajalik moevidin

Igal aastal, kui hakkab vara pimedaks minema, siis tuleb kasutada helkureid. Kuigi meie peres sellega probleeme pole, siis on lastele üldiselt helkuri kandmine vastumeelne. 
Nädala alguses kontrolliti ka meie algkooli garderoobis hommikul helkurite olemasolu. Vaatepilt oli üsna kurb.. Praktiliselt iga kolmas laps ütles, et temal pole ja ei tahagi. Siinkohal ei teagi, kelle peale näpuga näidata, sest ilmselgelt on teavitustööd vähe tehtud ja helkuriga juba on kord nii, et tahad või ei taha, aga pead kandma. Seda eelkõige ikka enda turvalisuse huvides. Pean ära veel mainima ühe asja mis mind tõsiselt häirib. Nimelt see, et igalpool räägitakse, et kinnita helkur paremale poole, põlve kõrgusele ja siis tuleb vastu erinevas vanuses inimesi, kelle helkurid on kinnitatud võimalikult lühikese paelaga või koguni võtmerõngaga esimese tasku külge. Ma ei saa midagi teha, et sre mind häirib..
Tänapäeval on ju väga palju ägedaid viise enda nähtavaks tegemiseks. Eelmine aasta oli Kristoferiö näiteks helkurlõngaga kootud müts, mis oli pimedas ikka väga äge! Kullapai lutikettide facebooki lehelt saab tellida ka näiteks nimelisi helkureid. 

Meie oleme mitmeid kordi kaotatud helkurid just tänu sellele kätte saanud, et leidjad on teadnud, kellele need kuuluvad. Ja sellised, omapärased, helkurid sobivad ju väga hästi ka kingituseks. 😉  

Üks väga huvitav leid, mille avastasin eelmisel aastal, on koolikoti vihmakile. Võitsin Büromaailma koolialguse loosiga 50€ kinkekaardi ja asusin siis Kristoferile asju valima. Silm jäi peale ja kuna ma polnud sellisest asjast midagi varem lugenud või kuulnud, siis otsustasin prooviks tellida. No super asi! Peal on suur helkur ja meie ilmade juures ka väga vajalik. Koolikott ei saa märjaks ja hämaras on laps autojuhile ka ikka väga nähtav. Eelmisel nädalal jäi Kristoferil see vihmakile koju ja siis oli kott märg ja paberid esimeses sahtlis lainelised vihmast. Öeldakse küll, et sa ei saa puudust tunda sellest, mida sul pole, aga no mina ei kujutaks ettegi, et selline asi minu poistel puuduks. Pealegi on Kristjan selline tuulepea, et isegi praeguste ilmadega viskab koolikoti keset mänguväljaku märga muruplatsi, aga kui vihmakile on peal, siis kott ei saa mustaks ega märjaks. Selle vihmakile, mis Kristoferile soetatud sai, saab siit. Teise vihmakile, Kristjanile, võitsin Seesam kindlustuse facebooki lehel ja poleks ma seda võitnud, siis oleks ostnud samasuguse, nagu Kristoferil. Kristjani oma on tegelikult erk oranz, aga ka suurte helkuritega ja mulle väga meeldib, et poisid kumbki ei keeldu neid kandmast. Tegin täna hommikul ka pildi. Välguga ja välguta: 

Üks teine helkur, mida ma plaanin laste jõulupakkidesse panna on ExtraWize. Sellel on helendav ümbris ja keskel tavaline helkur. Värvivalikut on ka piisavalt ja kinnitusnöör on ka piisavalt tugev, et mitte seda ära kaotada. Samuti huvitab mind jopedele mõeldud helkursprei ja selle proovin ka kindlasti ära. Minul endal on jope seljale õmmeldud helkurriba, parema tasku küljes rippuv helkur ja rinnatasku luku küljes on lukuhelkur. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan liikuda ilma helkurita ja eelmine aasta, kui õhtusel ajal poe juures helkuri ära kaotasin, siis ei julgenud koju minna, kuna ma kartsin, et pole nähtav. 😄 

Kuidas teie lapsed helkuritesse suhtuvad?