Üks aasta jälle läbi..

Uskumatult kiiresti on aeg läinud ja täna ongi käes aasta viimane päev.On olnud sündmusterohke aasta. See aasta on täis olnud nii rõõme kui ka kurbusehetki; õnnestumisi ja läbikukkumist. Kõike mõõdukalt ja mitte grammigi rohkem, kui me kanda jaksame.  

Ja mina.. Liitun uuel aastal kolmekümneste klubiga. 😁💥

See on ikka hullumeelne, kui palju aastaga muutub. On inimesi, kes on minu kõrvalt läinud, kuigi lubasid olla iga hinna eest toeks.. On inimesed, kes on minu ellu tulnud ja end minu jaoks piisavalt tõestanud, et neid usaldada ja kõige tähtsam- inimesed, kes hoolimata kõigest minu kõrval endiselt olemas on. Aitähh teile! 💝
Igast aastast on kaasa võtta mälestusi ja hetki, mis eal ei unune. Arvestades kõiki neid hetki ja mälestusi on uskumatu, et see on juhtunud vaid ühe aastaga!

Kuigi me ajas tagasi minna ei saa, et uuesti alustada, saame me igal aastal alustada puhtalt lehelt ja seda targemana ja kogemuste võrra rikkamana, kui eelmisel aastal! 

Ja homme on aeg võtta oma elus lahti uus 365. leheküljega raamat ja kirjutada sinna taas üks aasta oma elust.  Saagu see raamat sama huvitav ja meeldejääv kui eelmised!  

Ilusat vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat! 🎆🎇

Lase lapsel olla laps.

Vaatasin eile laste pilte ja avastasin, et pooltel piltidel on lapsed musta näo või mustade riietega. See pani mind mõtlema- kui paljud tegelikult hindavad lapse välimuse järgi tervet perekonda?

Täiesti tühja koha pealt tekkis tänase postituse teema. Ma lihtsalt mõtlesin siin, et kas ma olen ainus kes teeb lastest absoluutselt igas olukorras pilte ja siinkohal ei mängi üldse rolli, on ta puhas või must. Olgem ausad- need "muri"pildid on palju ägedamad! 

Kahene Kristjan liivakastis

Nii ma siis tuulasin põhjalikult läbi kõik need fotod, mida ma siiani teinud olen. Oehhh.. Oleks vaja albumitesse ära paigutada, aga selleks pean ma terve päev nendega majandama, sest mulle meeldib, kui fotod on organiseeritud kuupäevade järgi ja noh, mul umbes 1200 fotot praegu paberfotodena ootavad karpides albumitesse paigutamist..  

Igatahes, mis ma avastasin- minu lastel ongi komme mustana pildile jääda! 😂 Ei, tegelikult on see ju päri äge, et kõik pildid pole viimse detailini sätitud ja nö picture perfect. 

Mulle tegelikult kõige rohkem meeldivadki need fotod, kus midagi toimub. Hiljem ka äge meenutada. 😏 Ma sellessuhtes üldse ei põe, mida keegi minu perest arvab. Kuigi veel paar aastat tagasi läks see mulle väga korda, siis nüüd on mul sügavalt savi. Ainult imelikud hindavad lapse välimuse järgi tervet perekonda! Kõigile ei saagi meeldida, aga elu on näidanud, et tavaliselt kipuvad torkima need, kes oma eluga hakkama ei saa.  

2009a. Kristofer

Meil on suvel alati õues põrsakari. Reaalselt! Lapsed lihtsalt määrivad ennast nii palju ja mina ei näe mõtet neid iga pisikese aja tagant puhtaks kraapida. Mulle on väga palju just vanemad inimesed öelnud kiidusõnu, et lasen lapsel laps olla ja iga väikest plekikest näos kohe puhastama ei torma. Samas on ka neid, kes kõnnivad aiast mööda ja väga valjult kommenteerivad lapsi. Neil olen suu kinni pannud, aga no kujutage nüüd ette: kahene möllab õues. Jookseb basseini äärest liivakasti ja vahepeal toimetab muti mullahunnikus. Miks ma peaks endale rohkem tööd tegema ja 10x päevas tema riideid vahetama ja nägu pesema, kui ma tean, et ta on sekundiga samasugune nagu enne? Las toimetab ära oma asjad ja siis läheb pesema. Lihtsam ju. Samas ei riku lapse mängurõõmu ära. Hunt söönud, lambad terved! 😉 Ma Kassandraga reaalselt proovisin seda riiete vahetamist. No ei jaksa mitte last 7x päevas pesta ja samuti ei jaksa ta riideid 7x päevas vahetada! 

5a. Kristjan

Eks me muidugi peseme ja vahetamine riided, kui laps nt. poodi kaasa tahab vms, aga olen ka mullase näoga lapse poodi kaasa võtnud ja ausalt: Need pilgud, mis minu pihta saadeti!!! 😂😂😂 Oli päris naljakas vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Vaadati mind ennast ka pealaest jalatallani üle ja ilmselt mõeldi kõige hullemaid mõtteid..
Samas on üks asi mind kohe väga häirib- "nukud mänguväljakul". No reaalselt tuuakse ka laps mänguväljakule ainult vaatama!? Mänguväljak ei ole kindlasti selline koht, kuhu sa tood oma lapse uhketes riietes. Ei pea ju "kaltsudes" ka olema, aga kindlasti riietes, mida ta tohib määrida. Ja mul tuleb sellega meelde üks aastatetagune seik. 😀 Olime kolmese Kristoferiga  mänguväljakul. Just paar päeva enne seda ostsin talle suveks jube ägeda, kollase, Adidase lühkade ja t-särgi komplekti. Kristofer möllas ringi, mina istusin pingil ja lugesin raamatut. Tuli joostes minu juurde üks nooruke emme ja teatas "Teie laps tegi oma püksid mustaks ja nutab liumäe juures." Läksin vaatama, mis tal juhtus. Poiss endast väljas:"Püksid on mustad! Ma kogemata tegin." Mina muidugi rahustasin ja ütlesin, et kodus peseme ära ja pole hullu, mille peale see teine emme vaatab mulle otsa ja ütleb siis: "See on adidas ju!?" Mina vastu, et jah, ma tean ja läksin tagasi oma raamatut lugema. Ise veel mõtlesin, et ega ma näitamiseks neid riideid ei ostnud. 

Kassandra 2016a.

 

Ja nii tegelikult ongi, mis on päris kurb. Lapsed seisavad uhkete riietega muruplatsi ääres ja vaatavad kurvalt neid lapsi, kes mängivad. Küsisin ise ükskord ühe tüdruku käest, kes pingil istus ja teisi lapsi vaatas, et miks ta ei mängi ja vastuseks sain, et emme ei luba. Küsisin siis, et kus su emme on, mille peale ta vastas, et emme läks poodi ja tuleb kohe tagasi. Nagu päriselt ka? Sa tood oma lapse mänguväljakule, et teised emad tal silma peal hoiaks? Laps tuuakse mänguväljakule mängima! 

Üks omamoodi naljakas situatsioon on see, kui ma jalutan oma mustade lastega mänguväljakult koju. Varem ma ikka seletasin, kui keegi pikemalt vaatama jäi, et tuleme mänguväljakult, aga enam ma seda ei tee. Tegelikult pole see kunagi vajalik olnud, sest ausalt- kelle asi see on?!  Tahan, siis võtan oma mustad lapsed ja kõnnin nendega linna teise otsa! Ja see ei peaks absoluutselt võõra inimese asi olema! 

28.12.17 Vildikatega täis
soditud Kristina.

Niiet jah! Kevadeti ja suveti on mul kodus põrsad, kes pesevad end enne söögikordasid ja enne magama minekut, aga ülejäänud päeva on muri näoga. Ja las nad olla pealegi! Lase lapsel olla laps! 😊 

Päkapikud ja jõuluvana.

Täna on jõululaupäev. Terve facebook on häid soove täis. Sõbrad ja tuttavad saadavad sms'e ja nende hulka mahub ka paar telefonikõne.

Hakkasin siin mõtlema ja seda ühe kristlase blogipostituse pärast.. Igaühe jaoks on jõulud oma tähendusega. Kaubanduskeskused korjavad kuhjaga kasumit, netipoed teevad ülisuurte protsentidega sooduskampaaniaid, ning Jehoova tunnistajad kiruvad kogu seda kommertslikuks muutunud püha. 

Laste jaoks on jõulud imede aeg. Ehitakse kuuske ja enne jõule hakkavad päkapikud käima, ning sussi sisse üllatusi tooma. Päkapikud käivad 24nda detsembrini, kui tuleb jõuluvana või siis on hommikul kingid kuuse all- kuidas kellelgi. Mind aga pahandab see, et juba päris väikestele lastele üritatakse selgeks teha, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Miks seda vaja on? Juba minul, oma lapsepõlves, oli jõuluaeg just see kõige oodatum aeg. Ka siis, kui ma sattusin isale peale, kui ta sussi sisse üllatusmuna pani, ma siiski uskusin päkapikke ja seletasin nähtut sellega, et päkapikul polnud aega ja andis üllatuse isale, et ta selle päkapiku eest sussi sisse paneks. Jõuluvana käest ei saanud me mitte alati kingitusi, aga kommipakk oli alati raudkindel ja selle üle juba iseenesest hea meel. Kuigi meie pidime oma kommipakid avamata kujul ema kätte andma, siis minu lastega on teisiti. Mina neilt pakke käest ära ei korja ja lasen süüa nii palju kui mahub. Just sellepärast, et mina olin oma ema peale alati nii pahane, et pidime oma niigi väikest kommipakki veel õdede-vendadega jagama.
Poisid ja Kassandra said sel aastal kolm kommipakki, Kristina kaks ( tema ei käi lasteaias). Üks pakk tuli mehe töökoha poolt, üks pakk koolist/lasteaiast ja üks pakk onu Reimolt. Mina neile kommipakke sel aastal ei ostnud, sest meil oli lastega kokkulepe. Liiga palju komme süüa pole küll hea, aga olgem nüüd ausad- millal veel on võimalus oksendamiseni komme süüa kui mitte jõuludel?!
Kingid said lapsed sel aastal varem kätte puht praktilistel põhjustel. Asi selles, et ma ostan iga aasta jõulupakki midagi praktilist ja mõne soovitud lelu. Kuna poistel läks elektrilisi hambaharju vaja, siis said kõik lapsed pakid kätte juba 21. detsembril. 😊
Igatahes, laske oma lastel/lastelastel uskuda jõuluvanasse ja päkapikkudesse nii kaua kui nad ise seda tahavad. Küll nad ükskord ise taipavad. Praeguses niigi julmas ühiskonnas olgu igal lapsel see sama salaunistus, et jõuluvana tõesti teab, kes olnud halb või hea ja tuleb külla, kui sa oled eriti hea laps. Et päkapikud käivad akna taga piilumas ja sussi sisse üllatusi toomas. Unistustega laps on rõõmus laps!

Häid jõule kõigile! 🎄🎅❄🌟

Kristina ja jõuluvana

Riia ja Laima šokolaadimuuseum 2. osa

Riiga sisse sõites oli pea laiali otsas ja ainus lause, mis pidevalt tekkis oli, et ma ei näe midagi! Bussi aknad olid küll suured, aga mitte piisavalt, et sõidu pealt kogu seda ilu tabada. Arhidektuur on lihtsalt nii lummav! Iga poe kohal oli plafoon, ning vaateaknad olid lihtsalt nii kaunilks tehtud.. Kui buss lõpuks seisma jäi ma esimest korda seda Riia õhku ninna tõmbasin, siis ... Seal oli nii soe!Sel hetkel oli vast ainult 2-3 kraadi sooja, aga õues oli tõesti soe.
Meid majutas Radisson Park Inn ja sinna poole me ka oma sammud seadsime, et asjad maha panna ja siis edasi šokolaadimuuseumisse jalutada. Hotell oli ka väga kaunis! Personal oli sõbralik ja kuigi inglise keelega said nad läbi raskuste hakkama, saime me suheldud täpselt nii palju kui vaja. Saime toa kaardid kätte ja liikusime lifti poole. Isa muidugi tahtis trepist minna, aga kuna ma teadsin, et me käime palju, siis sain ta ikka nõusse, et liftiga saab kiiremini ja kergemini 7ndale korrusele. Numbritoas 705 me peatusime ja toa kirjelduseks sobivad pildid paremini, nii et pikalt ma sellel ei peatu.

Teel muuseumi
Kohe, hotelli juures üle tee minna soovides, pidin ma peaaegu auto alla jääma! Ei, viga polnud üldse minus. Fooris süttis roheline tuli ja samal ajal kui mina teed ületada soovisin, tuli ümber nurga sõiduauto, mis täpselt minu jalgade ees peatus. See oli alles ehmatus, aga.. Pikemalt liiklust jälginud, pidin tõdema, et Riias ei ole mingit liikluskultuuri. Kõik sõidavad sealt kust tahavad ja foore ei jälgi seal ilmselt keegi. Paras segapundar. Politsei oli küll praktiliselt iga 100m taga valvamas, aga no mina ei tea. Vist oli see nende jaoks ka normaalne. Ma imestan üldse, et autod kokku ei põrganud! Reaalselt oligi pood poe küljes kinni. Ma nägin vähese ajaga väga palju just neid nelja ettevõtet: Maxima, Fenikss kasiino, Hesburger ja Lombard (Pandimaja). Ülekäigurajad on tegelikult päris nutikalt tehtud. Ilmselt sellepärast,et värv kulub ära,aga kivi mitte. Üllatav oli ka see, et kesklinnas on wifi putkad. Istud sisse, keerad ukse lukku ja naudid tasuta internetti.

Laima šokolaadimuuseum

Muuseum on ehitatud šokolaadivabriku külge. Väljast väga kaunis, seest veel kaunim. Uksest sisse minnes astud trepist üles mööda punast vaipa. Laes on imitatsioon, justkui tilguks šokolaad pähe. Teenindaja algul arvas, et soovime piletit osta. Pilet iseenesest ei ole kallis: täiskasvanu 7€, laps (3-6a) 3€ ja õpilased/pensionärid 5€. Täpsem info siit. Ma siis seletasin, et on võit ja jälle- inglise keeles oli neil väga raske suhelda. Pakuti mitu korda venekeelset suhtlust, aga mina ei oska nii palju ja isa on ka juba ära unustanud. 

Isa šokolaadimuuseumi ees

Kõigepealt saime proovida 80% vedelat šokolaadi. Oi,see oli hea! Siis vaatasime lühifilme sellest,kuidas tehakse šokolaadi, kuidas ise kodus komme teha ja loomulikult ka Laima ajalugu. Viimases masinas sai teha enda soovitud kirjaga šokolaadi. Läksime üle klaassilla ja seal veel põnevam. Kakaoubadest tehtud sein, jõulunurk pildistamiseks, natuke pikem film Laima ajaloost, Maailma kaart millelt sainäha kõikineidkohti kus Laima tooteid osta saab, kommikabe ja muuseumi kõige vanem eksponaat. Väga põnev oli. 

Kakaoubadest sein

Kui kõik see oli omal käel üle vaadatud, tuli šokolaadimeister ja palus käed puhtaks pesta. Läksime töötuppa. Muidugi käsi pestes oliomaette vaatepilt see tualeti sein, mis naiste tualetis oli punane, meeste tualetis sinine.

Šokolaadi töötuba oli nii lahe. Tegime ise šokolaadikomme ja hiljem said need kenasti karbikesse pakitud. Töö vahele rääkis meister šokolaadi ajaloost ja pärast küsis veel üle. Näitas meile suurest vitriinaknast tehasepoolt ka. Kahjuks selleks ajaks (16:30) oli tööpäev juba läbi ja näha oli ainult masinaid, mis segavad šokolaadi ja mida seisma ei panda. Pärast töötuba oli luba süüa nii palju šokolaadi, kui sisse mahub,aga noh.. Palju sa ikka süüa jõuad? Mõttes oli küll, et ohnüüd ma söön, aga reaalsus oli hoopis see,et peale 100g topsiku tühjendamist oli süda paha! 😁 
Valvelauast saime hiljem kätte oma printkirjaga šokolaadid ja kodustele ostsime kaasa ka meeneid. 
 Isal läks vist hammas verele, sest hotellis hakkas ta plaani pidama,et tuleb tagasi tulla. Et peaks hakkama raha koguma ja suvel selle käigu taas ette võtma. Täitsa mõeldav ja isegi tehtav, sest meie küll bussi eest ei maksnud, aga hinnad jubedad ei ole. Võid isegi kohe omale pileti riiga broneerida. Hinnakiri ja vajalik info on leitav Lux Expressi kodulehelt luxexpress.eu. 😉

Riia linn
Peale muuseumi külastust käisime niisama ringi. Astusime väga paljudesse poodidesse sisse,uudistasime hindasid ja ostsime kaasa eriti just neid asju, mida Eestist ei saa. Peaaegu kõikides toidupoodides (v.a suuremad kaupluseketid) on sees kohviautomaadid, nii et eraldi kuskile tanklasse minna pole vaja, kui kohvi või teed kaasa osta tahad. Kella 18 paiku käisime ka turul. Kui ma kuskilt lugesin, et soodsat kaupa saad turult, siis mulle jäi küll teine mulje. Hinnad olid nii kallid! Laste villane tuukrimüts 10€! Puidust lusikad, lõikelauad jne 20€ tükk! Läti teemalised meened (ruumilised magnetid, kruusid, rätikud jne) 10€ tükk  !? Kust otsast see odav on? Mina ostsin sealt kaasa ainult kaks 250g. kummelimee purki, kuigi üks purk maksis 6€. Kauplusest sain ma palju odavamalt- külmikumagnet 1€, Üllatusmunad 40 eurosenti tükk, vilkuva tallaga tossud Kristjanile 18€, Adidas Outletis olid T-särgid 4.90€ tk, Spinnerid 3€ tk, Barona keskusest sain üliilusa võtmehoidja (Lipuvärvides Eesti,Läti Leedu riikide kuju ja pealinnadega) hinnaga vaid 90 eurosenti. Lisaks veel šokolaadipiima kõrred 50 eurosenti pk. Hinnad on poodides küllkõvasti odavamad,kui Eestis. Isa ostis sigarette, 2.90€ pakk, Eestis 3.35.- Alkoholime muidugi osta ei plaaninud, aga hindu vaatasime ikka. Noon odavam. Leib ja sai on poole euro ringi üks päts.. Ja mänguasjad! Niivõrd odavad! Interaktiivne Super Mario maksis vaid 29€, Darth Vader, 100 cm pikkune robot, maksis näiteks 89€.. Käisin ühest poest teise jamuudkui imestasin,et ostetud palju,aga raha läks vähe. 😃 

Inimesed tundusid küll sõbralikud ja abivalmid. Kui küsisin juhiseid, siis kohe aidati. Üks neiu ei saanud inglisekeelest aru ja nii ma siis kirjutasin tema telefonis google translate'i oma probleemi ja tema siis omakorda lahenduse. Vot see oli äge. Kui me liiga pikalt ühe poe nurgal kaarti vaatama jäime,astus ligi vanem meesterahvas ja küsis inglisekeeles, kas me vajame abi. Tänasime,aga saime ise hakkama.
Õhtul tahtsin hotelli allolevast Tokyo restoranist sushit kaasa osta, aga järjekord oli niiiiiiii pikk! Ütlesin siis oma ette: "Minge metsa,maküllei viitsi oodata!" mille peale tuli üks teenindaja minu juurde ja ütles sulaselges eestikeeles: "Kahjuks nii on igal õhtul." 😁😁 Kui sa kuulad terve päev läti keelt ja räägid inglisekeeles, siis oi kui hea on vahelduseks võõrast eesti keeles kõnelemas kuulda. 👌

Kella 22 paiku sättisime end juba magama, aga öösel oli nii palav, et enamuse ajast jälgisin rõdult tühja linna. Reede õhtu,aga reaalselt tühi linn. Aegajalt astus keegi kuskile baari sisse või tuli sealt välja, aga ei mingit lällamist. 

Inimesed liikusid omasoodu, politseiauto valvas baari juures ja kõik oli jumala rahulik. Kell 24.00 pandi kinni ka hesburger ja siis tuli suurem seltskond korraga tänavale, aga see hajus laiali kibekiirelt. Taevas polnud pilves ja kuu paistis. Väga soe öö oli. Läksin sisse tagasi, et telekat vaadata. Isa norskas niikõvasti. Ime,et naabrid koputama ei tulnud!
Hommikul,kui äratuskell helises, olin juba üleval ja tegin kohvi. Tunnike hiljem oli vaja hakata tagasisõidu bussile minema. Muljetasime kohvitasside ääres ja ma nägin,et isa on rahul. Ta oli kohe väga rahul ja arvestades seda, et ta koguaeg on öelnud, et tal Eestiski hea, siis kuulsin tema jutust paar korda lauset "siin võiks isegi elada" 😊
Hotellist checkouti tehes, öeldi meile eesti keeles "ilusat päeva!" 
Oiiii, kui külm oli välja minnes! Tuul oli lihtsalt kohutav ja külm tuli läbi jope! Hakkasime bussipeatuse poole minema. 
Ma teadsin,et RadissonBlu nurga taga pidi olema bussipeatus, aga seda me sealt ei leidnud. Läksin hotelli sisse, et vastuvõtust küsida, aga neiu ei osanud mulle seletada, sest ta ei saanud minust aru. Huvitav, kuidas nad ei oska suhtlustasemel inglisekeelt? Peaks ju.. Igatahes, kõrval lauas oli meesterahvas, kes kenasti ära seletas ja kui me sinna uuesti jõudsime, siis ootasid seal juba ühed mehed bussi. Küsisin üle ja sain kinnituse, et nad tõesti ootavad bussi.  
Buss tuli ja mul oli hea meel koju tagasi minna. Isa oleks vast nädalakese veel olnud. Ta üldse ei tahtnud sinna bussi astuda. 😂 Seekord sõitsime Lounge bussis ja see oli megamugav! Bussi minnes saime pudeli vett ja müslibatoonid. Ja siis:  Veel pehmemed ja mugavamad istmed, jalatugi, ülisuured vahed kahe istme vahel.. Ja loomulikult kõrvaklapid, et filme vaadata saaks. Lounge klassis läks sõit veel kiiremini ja ma ei saanud arugi, millal Eestis tagasi olime, sest ma ei pannud piiripunkti üldse tähele. 😆 

Lõppkokkuvõttes olime me mõlemad väga rahul. Kui ma hotellist lahkudes isa käest küsisin, et kuidas ta rahule jäi,siis tema vastus oli selline: 👍

Riia ja Laima šokolaadimuuseum 1.osa

Tänast postitust teen ma suure ärevusega. Kirjutada on niiii palju ja mõttes on pikk tekst juba valmis, aga näpud ei jõua nii kiirelt kirjutada! 😁 Sellepärast tuleb sama teemaga mitu  postitust ja ma alustan kohe päris algusest: 

Juhtus selline õnnelik lugu, et minu isa võitis Lux Expressi facebooki lehe loosis reisi Riiga- Laima šokolaadimuuseumisse. Oh seda rõõmu! Ma oleks nagu ise võitnud! Kuna isa märkis mind oma kommentaaris, siis sain ma temaga kaasa minna. Hakkasime siis planeerima ja isa võttis Lux Expressiga ühendust. Koos leiti sobiv kuupäev ja täpsustati üle kõik vajalik. Miina- inimene, kes isaga suhtles, oli väga viisakas ja abivalmis. Mitte ühtegi negatiivset sõna ei tulnud- ka siis mitte,kui isa tahtis teada, kas ta saab kell 7 hotellist välja registreerida. 😊

 8nda detsembri hommikul, kell 4 oli äratus. Üks tass kohvi, viimased õpetussõnad lapsehoidjale ja minek. Kuna Türil oli lumi maas ja meeletult libe, siis läksime isaga  varem välja, et rongist mitte maha jääda. Vaja oli jõuda 6:08 Türi-Tallinn rongile, et jõuda Tallinnast kell 9 väljuvale Riia bussile.
 Tallinnasse jõudes oli juba ootusärevus päris suur. Kuna mina absoluutselt ei kannata bussisõitu, siis ma kartsin päris palju seda, et ma öögin selle 4,5 tunni jooksul, kui buss sõidab, oma sisikonna välja. 

 Igatahes, helistasin Euro taksosse ja soovisin ühte taksot. Algul öeldi, et läheb 15 min. aega. Kuna meil oli vaja hommikul kell 8:15 sõita Balti jaamast bussijaama, siis 15 min. ootamist tundus liiga pikk aeg. Leppisime dispetšeriga  kokku, et helistab mulle tagasi, kui takso vabaneb ja siis küsib uuesti üle, kas on taksot vaja. Võtsin telefonis interneti lahti, et uus takso kiirelt otsida, kui mulle juba tagasi helistati ja lubati Schnelli hotelli ette 3min. pärast taksot. Ootama pidi küll rohkem, aga vähemalt sain ma takso!

Saime muretult bussijaama, kuigi palju pidi punaste fooride taga istuma ja isa muudkui küsis: "Ega me hiljaks jää?"

Tallinn-Riia

Astusime bussi, esitasime piletid ja dokumendid ja istusime oma kohtadele. Kui mugavad istmed!! Lausa lust oli istuda. Minul oli Tallinnast kaasa ostetud 2 pakki Mynthonit, sest ilma nendeta ei ela ma ühtegi bussisõitu üle.
KINNITASIME TURVAVÖÖD ja isa jäi magama. Mina hakkasin uurima seda tahvelarvutit, mis minu ees olevale istmele kinnitatud oli. Seal on võimalik käia netis, vaadata filme, mängida mänge, kuulata muusikat. Couch bussis peavad sul loomulikult endal kõrvaklapid kaasas olema, et mingitki häält tahvlist välja saada

4,5h sõitu,mille jooksul sai bussis juua tasuta kohvi (jube hea!), vaadata filme ja  magada, läks mööda ülikiirelt ja teate mis: mul ei läinud mitte ühtegi korda süda pahaks! Ma armastan Lux expressi!! 😄😄 

Reaalselt kõige mugavam buss üldse! 

Kohe, peale piiripunkti ületust, märkasin ma, Eestiga võrreldes, mitmeid erinevusi. Vihma oli vast rohkem sadanud, kui Eestis, sest põllud ujutasid üle ja noh.. Metsaalused olid väga koledad. Neil vist seda "Teeme ära!" aktsiooni pole..? No oleks vaja. Hädasti! Siiski polnud see ainuke negatiivne kogemus..

Jõulukingid..

Iga aasta enne jõule on ilmselt kõigil pea pulki täis- mida kinkida lapsele, mehele, emale, sõbrannale jne. Ei erine ka mina nendest inimestest ja juba oktoobris/novembris hakkan mõtlema ja vaikselt uurima, mida keegi sooviks.

Alustasin oma lastega. Küsisin Kassandralt, mida tema jõuludeks soovib. Preili vastas: "Lapsi ei taha, ainult mänguasju!" 😀 Pikema pinnimise peale lõpuks ütles, et tahaks laulvat Elsa nukku. Kristina, nagu te juba teate, on "titemamma". Tema tahab uut nukukäru. Sellist, kus tita saaks sees pikutada. 

Poiste soovid enam nii lihtsad ei ole.. Nemad kirjutasid lausa nimekirja mida kõike nad oma jõulupaki seest leida soovivad.  Lugesin seda nimekirja ja juhe jooksis kokku, kui internetist järgi vaatasin, mis need asjad maksavad! 🙈Üldse on hullumeelne, et mänguasjad maksavad nii palju. Lauamängud, Nerfi püssid, igasugused multikate tegelased ja mida kõike veel..
Ega teema polegi niivõrd rahas, kui selles, kui palju nad nende asjadega reaalselt mängivad. Heal juhul 2 nädalat ja mänguasjad ununevad kasti põhja.
Eelmisel aastal soovisid poisid puldiga autosid- said. Erinevat värvi ja sellised uhked masinad kohe. Nädal aega oli põnev, siis enam mitte ja nüüd on autod mänguasja kastis, kust tüdrukud need aeg-ajalt välja korjavad. Samas mängib Kristina oma häälitseva beebiga iga päev ja võtab isegi kaissu.
Niisiis, mul on valikus Lego Duplo, erinevad pusled, mõned lauamängud, nukuvanker, Frozeni teemalised mänguasjad, mõned Maša ja Karu mänguasjad, tahvelarvuti, nutitelefon ja arvutimängud. Mida keegi oma jõulupakist leiab see selgub jõululaupäeval. 😊

Isale olen ma igal aastal teinud vajalikke kingitusi. Näiteks eelmisel aastal kinkisin talle lambavillaga saapad, aasta enne seda soojad kindad ja mütsi, aasta enne seda sooja pesu jne. Temale meeldibki saada selliseid asju, mida ta reaalselt kasutada saab. Eelistatult siis soojad riided ja jalatsid. Ega ta muidugi ütle, kui küsida, mida ta soovib. Pigem ütleb ta koguaeg, et talle pole midagi vaja. Aga see on vast tüüpilise pensionäri jutt. 😁 Mina olen endale jõulukinke saanud läbi facebooki. Olen need ise omale võitnud. 😊 Mehega on olnud vaikne kokkulepe, et üksteisele kinke ei tee- ainult lastele, aga aegajalt olen ikka midagi vajalikku talle kinkinud. Lihtsalt näen midagi, mida tal raudselt vaja läheb ja siis ununeb korraks kokulepe ja lihtsalt ostan ära. Eelmine aasta sai ta uued telefonikaaned ja akupanga.
Minu kõige ägedam ja ühtlasi ka kõige kallim kingitus, Annr Klein'i kuldkell, seisab kenasti karbis, sest igapäevaselt ma seda kanda ei raatsi. Võidetud on see eelmisel aastal Glanz&Glamour lehe jõululoosis ja olin megaüllatunud, kui auhinnavõitjate nimekirjas oma nime nägin. Aga see facebookis võitmise teema on eraldi lugu. 😉
Samas on ju kingitustega selline lugu, et teatud asju niisama osta ei raatsi ja siis saavadki need asjad pakki sünnipäevaks või jõuludeks. Kuigi ma olen ka seda tähele pannud, et ihaldatud asi polegi enam nii äge, kui ta reaalselt sul käes on. Poeletil tundub ta ägedam ja huvitavam. Ja see on just lastel nii.
Igatahes, mida teie sel aastal põnevat leidnud olete, mida lastele kingipakki sokutada? Jagage ideid, mida ägedat võiks 7a ja 9a poistele kinkida? 

Detsember!

Täna hommikul lastega õue minnes tabas mind tõeline jõulutunne! 😍 Lumi on maas, jõulutuled põlevad linnas ja kätte on lõpuks jõudnud detsember. ❄🎄

 Aasta viimane kuu on meie jaoks põnev ja elamusterohke. Suurepärane viis lõpetada aastat ja minna vastu uuele. 😊
Juba 8ndal detsembril saan ma poolteist päeva lasteta puhkust- lähen Riiga, Laima šokolaadimuseumisse. 🍫🍬 Esimest korda elus külastan lõunanaabreid ja vaatan, kuidas Läti pealinnas jõuludeks valmistutakse. Sellest üritan teha laivi ja kindlasti tuleb ka postitus. 😉 Kassandral on sel aastal lausa kaks jõulupidu. Esimene lasteaias, teine Kati Spordiklubis- ta käib meil 2x nädalas võimlemas. ☺ Tulemas on ka poiste jõulupeod ja päris detsembri lõppu jääb ka veel üht-teist põnevat. Loomulikult loosime välja ka MTÜ Perekondade Kaitseks ja Aivi pluss neli ühisebjõululoosi auhinnad- võitjaid on seekord lausa kaks! 👏😊 Nii, et tuleb põnev ja tegus kuu. 

Soovin kõigile meie sõpradele ilusat jõuluaega, palju palju südamesoojust ja kingitusi. Piparkoogilõhna igasse kööki ja kuuselõhna igasse elutuppa! ❤🎄 Et kõik need soovid, mida soovinud olete, läheksid täide ja südames oleks aasta viimasel päeval rahu ja harmoonia! TEGUSAT DETSEMBRIT! 🌟