Suured ja arusaamatud ümberkorraldused

Iga laps ootab jõulupidu. Olgu see siis lasteaias või koolis, see on lapse jaoks aasta kõige tähtsam sündmus. Koos kaaslastega lauldakse või tantsitakse jõuluvanale, ning siis kutsub ta lapsed ükshaaval enda juurde ja annab kommipaki..

Sel aastal, ning ka järgnevatel, on meie lasteaias teisiti. Miks? Sest alates sellest õppeaastast on Türi lasteaed kommivaba. Enam ei tohi isegi lapse sünnipäeva tähistamiseks lasteaeda maiustusi viia. Tuleb leida alternatiiv. Ja jõulupeo kommipakid... Neid ei tule. Tulevad hoopis mingid muud pakid, mis sisaldavad mingisuguseid  vidinaid ja see kõik tuleb taaskord vanemate taskust kinni maksta. Iga idee, mis välja käiakse, luhvtitab jälle vanemate rahakotti ja see on omaette õudus.. 

Minule see asi väga ei meeldi. Mitte see, et ma pean maksma, vaid see, et traditsioonilised kommipakid kaovad ära. Kui laps ei saa jõuludel ka kommi süüa, siis millal veel? Ei, ega mu lapsed ei ela kommihunnikute otsas, aga jõulud on laste jaoks olulised mitte kingitud mänguasjade vaid just jõuluvana käest saadud kommipakkide pärast.. Kuigi tegelikult on see kooli ja lasteaeda makstav raha ka ülemäära suur, aga selle kohta kirjutan mõni teine kord. 

Teine asi, mis mind häirib, rohkem kui need kommipakid, on see, et ma ei saa minna lasteaialaste jõulupeole! 😳 Kassandra rühma õpetaja rääkis, et tehakse kõikidele rühmadele ühispidu ja vanemad ei osale.. Miks?! Ma olen iga jumala aasta olnud jõulupeol kohal alates sellest ajast, kui Kristofer hakkas lasteaias käima, ja ma ei saa aru, miks seda (paljude perede jaoks) traditsiooni murda tahetakse?

Kristina on mul sel aastal esimest aastat lasteaias ja mind nii häirib, et ma ei saa tema esimesest suurest jõulupeost osa võtta.. Ma tahaks ise näha ja kuulda, mida ta on selle pisikese ajaga selgeks õppinud ja kuidas tema silmad särama löövad, kui jõuluvana saali astub..

Aga võta näpust! Türi lasteaia kõik kolm õppekohta on teinud suured ja minu jaoks arusaamatud muudatused. Mind ainult huvitab üks asi... Kui paljud vanemad minuga nõustuvad? 

"Mis mõttes 4- aastane käib KAHES trennis!?"

Uus õppeaasta on nüüd täie rauaga käima läinud. Tüdrukud käivad lasteaias ja poisid koolis. 
Poisid kuskil trennis ei käi, aga tüdrukud küll. Kassandral läheb teine aasta Kati spordiklubi võimlemistrennis ja sel aastal võtsime juurde veel ühe trenni. Kord nädalas käib ta Seppsi eraspordikooli sporditrennis, mis viiakse läbi lasteaias. Selles trennis hakkab käima ka Kristina. Muidu poleks nagu midagi hullu, aga täna ühe tuttavaga messengeris vesteldes jagasin oma vaimustust ja sain vastuseks: "Mis mõttes 4- aastane käib KAHES trennis!?" Jah, käib küll.. Hakkasin siis argumenteerima, MIKS ta kahes trennis käib, aga sain ikkagi vastuolu ja pahameelt. Ilmselgelt on vale nelja aastast trenni panna.. 
Aga ei! Minu meelest ei ole selles mitte midagi erakordset. Võib-olla tõesti see pole kõigi jaoks vastuvõetav, aga minu meelest on see täitsa loomulik asjade kulg. 

Kassandra on viimasel ajal hakanud eriti suurt huvi arvuti vastu üles näitama. Kui poisid lubavad, saab venna kasutajas Robloxi mängida või youtube'is multikaid vaadata ja kui tema 30min läbi saab, siis ei taha ta kuidagi arvutist välja tulla. Pistab kisendama ja hakkab arvuti hiirt peitma. Mina ei taha, et ta seal istub ja sellepärast on meil päris palju jonni, sest minu meelest ei ole see normaalne, et nelja aastane elab arvutis. Niisiis avastasin ma, esimesel nädalal Kassandrat lasteaeda viies, et rühma seinal oli sporditrenni kutse. panin ilma kõhklemata ta kirja ja rääkisin ka kodus, et läheme ja vaatame, mis seal tehakse ja kui talle ei sobi, siis mina minema ei sunni. Käisime siis eile vaatamas. Kristina ka kaasas. Meil kipub tavaliselt nii olema, et kui ema kaasas on, siis lapsed ei tegutse ja ripuvad küljes. Kristina puhul nii oligi. Kassandra tegi väga tublisti kaasa ja talle meeldis oodatust rohkem. Kristina tegi ka kohati kaasa, aga mina ajan seda selle kaela, et emme oli kaasas. 

Teel lasteaiast koju küsisin tüdrukutelt, kuidas meeldis ja mõlemad jäid väga rahule. Küsisin siis Kassandralt, kas ta tahab mõlemas trennis käia või valib ühe. Tema tahtis mõlemat ja nii ka jääb.
Mõlemad trennid on tasulised, aga see ei ole probleem. Mina näen asja niimoodi: Lapsele tuleb anda nii palju võimalusi enese teostamiseks, kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab. Jah, üldiselt on trennid kallid, aga meil siin Türil on need väga odavad ja seda enam kasutan ma võimalust, et lapsed kodus ära ei manduks. Minu jaoks ei ole vastuvõetav, et nelja aastane elab arvutis või multikates. Tänapäeva lapsed on niigi nutiteadlikud ja see on neile vist sünniga juba kaasa antud, aga kui laps ei soovi peale lasteaia või -koolipäeva õues mängida, siis väsitab ta ennast trennis. Nädalavahetused on nii või teisiti enamuse ajast multikate päralt.
Kassandra lasteaiapäev algab ajavahemikus 7.30-7.45 ja lõppeb 16.30-17.00. Võimlemistrennid on tal E, K 18.15-19 ja sporditrenn E 16-16.30. Kui ta tavaliselt on peale lasteaeda veel ülienergiline ja võib mitu tundi jutti mul sabas käia jutuga: "Emme paluuuuun arvutisse", siis trennipäevadel koju tulles ta peseb,sööb, võtab oma kaisuka ja läheb magama. Ei mingit kisa, ega kiusu. Täpselt nii kaua, kui ta jõuab ja tahab trennis käia, ta seda ka teeb, sest sundimine on minu meelest liig ja hoopis teine teema. Mina ei ole selline ema, kes oma unistusi lapsele peale suruks. Küll aga annan ma talle võimalusi valida, mida ta oma elu ja oskustega peale tahab hakata ja kui on mõni asi, milles ta on teistest omavanustest osavam, siis seda annet hoida, mitte ära unustada/maha suruda. Nii, et mina annan suuna kätte ja laps ise otsustab, kas see talle meeldib.

Seega, minu meelest EI OLE selles midagi erakordse, kui nelja aastane käib kahes trennis ja kui on keegi, kes arvab vastupidist, siis jõudu tööle. Mina võtsin vastu otsuse oma lapse eest, et temast ei saa (vähemalt enne teismelise ikka jõudmist) internetisõltlast.

Lasteaeda!

Eelmisel nädalavahetusel olin ma natuke mures, et Kristina esimene lasteaiapäev lükkub edasi ja me ei saagi teisipäeval lasteaeda minna. Õnneks oli tal mingisugune ühepäeva palavik ja juba esmaspäeval olid väsimus ja virinad pühitud, ning preili oli igati virk ja õnnelik laps.  

Teisipäeva hommikul oli meil esimene lasteaia päev. Just- meil, sest mina olin temaga koos rühmas. Minule oli rühm juba tuttav, sest selles samas rühmas käis ka Kristofer. (Meil ongi sellessuhtes vedanud, et Kassandra käib rühmas, kus käis enne teda  Kristjan ja Kristina hakkas käima rühmas, kus käis enne teda Kristofer.)

Hommikul oli Kristina üleval juba enne äratuskella ja äratas ka mind üles, sest temal on vaja hakata lasteaeda minema. Ärkasin ja tegin omale kohvi, et seda RAHULIKULT juua, aga Kristina mu kõrval muudkui tuututas, et temal on kiire ja mina pean ka kiirustama. Ma  t õ e s t i  pole elus kohanud ühtegi teist last, kes oleks nii hirmsasti tahtnud lasteaeda minna, kui minu Kristina! 

Suure surmaga sain ka Kassandra üles. tema esimesest lasteaiapäevast nii vaimustuses ei olnud ja teatas Kristinale: "See ei ole mingi rõõmu päev. Ole nüüd rahulik!"
Kristina muidugi ei lasknud end absoluutselt häirida ja tuututas temale omase kindlameelsusega aina edasi. Kui tüdrukud riides olid ja me peaaegu uksest väljas olime, jooksis Kassandra laste tuppa ja hakkas täiest kõrist poisse üles ajama. Palusin tal vaikselt olla ja minuga nüüd õue tulla, ning ütlesin, et poisid ei pea veel vara ärkama, aga tema oli veendunud, et kui nemad Tiinaga lähevad lasteaeda, siis peavad poisid kooli minema. Ja pool plaanist läks tal õnneks, sest Kristjan ärkas üles ja hakkas vinguma, et miks, jumala eest, peab ta kell 7 ärkama, kui koolipäev ei ole..? (Armas laps, ma tõesti ei tea!) 

Kassandra läks rühma siiski väga hea meelega ja loomulikult teatas ta õpetajale küpsiseid üle andes tähtsalt, et kaks päeva tagasi oli tema sünnipäev. 

Kristina jaoks oli uues rühmas kõik põnev. Isegi jalamatt oli nii huvitav! Laskus sellele kõhuli, nuusutas ja teatas: "Mmmm, lasteaia lõhn!" 😁😁  

Rühma minnes ütles ilusasti tere, aga oli näha, et laps oli pisut šokeeritud (kui see nüüd on õige sõna) laste rohkusest. Päris alguses, peale hommikusööki, ta mängiski enamasti üksi. Vaatas üle kõik riiulid ja katsus läbi kõik mänguasjad. Kõige esimene koht, kuhu ta muidugi mängima läks, oli nukunurk. Seal toimetas ta üsna pikka aega üksi, enne kui oli nõus kaks neiukest enda seltsi lubama. (Need samad tüdrukud tervitavad teda iga päev hommikuti kõige esimesena ja õue minnes tahavad mõlemad Kristina käest kinni hoida.) 

Samal ajal, kui Kristina toimetas, leppisin õpetajaga kokku, et uuest nädalast on Kristina juba pikka päeva ja mina olen kohal ainult kaks esimest päeva. Ülejäänud päevadel viin ta hommikul kohale ja lõunaks lähen järgi. Ja viimane osa õnnestus väga hästi. Tuleb välja, et Kristina on väga seltsiv ja sõnakuulelik laps. Ainus jama on sellega, et ta sööb väga vähe. Noh, mitte nüüd otseselt jama, pigem keeruline... Aga ta ongi väga vähese isuga.  

Tuleval nädalal ta siiski lasteaeda ei saa.. Juba reedel ei saanud. Neljapäeva öösel vastu reedet ärkas ta üles ja nõudis kaussi. Võite ise arvata, mida ta sinna kaussi tegi.. 😳 Loomulikult oli tal ka nina väga kinni ja kraadimisel selgus, et ka palavik. (Sain kinnitust, et eelmise nädalavahetuse palavikuga siin seost ei ole, kuigi mina algul mõtlesin nii). Reede hommikul ei viinud ma tüdrukuid lasteaeda, sest Kristina halvast enesetundest tingitud jorin hoidis ka Kassandrat pool ööd üleval..
Ja nii ma seda tegelikult ka ette kujutasin. On olnud kõikide lastega eranditult ühte moodi. 1 nädal lasteaias, 2 nädalat kodus. Kuna mul on kõik lapsed läinud lasteaeda eri vanustes, siis ma nüüd võin öelda küll, et sellel ei ole absoluutselt vahet, kui vanalt läheb laps lasteaeda. Kui ta on seal esimest aastat, siis hakkab ta palju haige olema... 

Igatahes ma loodan, et Kristina saab ruttu terveks ja õige pea saame tagasi lasteaeda, sest kolme päeva jooksul sain ma tegelikult aru sellest, kui väga see laps on valmis sotsialiseeruma omavanustega. 😊

Üle pika aja natuke juttu.

Meil on siin lehel nüüd päris pikka aega vaikus majas olnud, aga mitte sellepärast, et millestki kirjutada poleks, vaid pigem ikka sellepärast, et tegemist on ülemäära palju olnud..
Juuli lõpus käisime Kristoferiga taas kardioloogi juures kontrollis ja poiss sai natuke noomida, sest kaalub pisut rohkem kui vaja oleks. Olgugi, et ta mul "rämpsu" näost sisse ei aja, siis ma ikka pisut muretsen ja tegelikult on põhiprobleem tema kaaltõusul see, et ta sööb harva suuri portse, kuid kasulikem oleks tihedamini väikseid portse süüa. Arst soovitas tal ka mitte koguaeg toidu järgi haarata kui tunneb, et kõht on tühi, vaid vahepeal proovida lihtsalt klaas vett ära juua, sest tegelikult ei olevat näljatunne alati tühja kõhuga seotud..
Tõenäoliselt vajab ta täiskasvanu eas ka teist operatsiooni, aga selle teema täpsem arutamine tuleb päevakorda siis, kui aeg nii kaugel on, et planeerima hakata. Teise operatsiooni ajaks on ta nagunii juba täiskasvanu ja siis arutatakse asju temaga, mitte enam minuga.

9ndal augustil tähistasime Kristina 3ndat sünnipäeva.
Preili soovis sünnipäevaks uut titat ning number 3 õhupalli ja need ta ka sai. Lihtsad, kuid tema jaoks olulised soovid. Mulle hullult meeldib Kristina mõtlemine. Tema on lihtne tüdruk ja ei soovi asju, mis huvitavad tunduvad, vaid asju, mida ta päriselt tahab. Enamasti on tema nimekirjas nukkudega seonduv. Näiteks, täna hommikul tuli oma beebiga minu juurde ja kurtis, et tital hakkab voodi katki minema ja kui jõuluvana aeg käes on, siis tema tahab kindlasti titale uut voodit. 

Tema puhul võin ma alati kindel olla, et asjad, mida ta saab, lähevad kohe kasutusse. Ja mitte päevaks-kaheks, vaid ikka nii kaua, kui kulunud või katki on. Nii õmblesime nuku tuduriided ära, sest Kristina polnud nõus ära viskama ja uut ei tahtud. "Tita almastab seda tudusaamat" ütles ta mulle ja pani punkti. Kes olen mina, et vastu vaielda? 😏 Roosa tudukombe saigi kinni traageldatud rohelise niidiga, sest titale meeldib nii. 😃 Praktiline laps! 👍
19ndal tuleb Kassandra sünnipäev ja ma juba hirmuga ootan tema kingisoove! Tema on see, kes lähtub põhimõttest "mida kallim ja suurem seda parem"! 😅😅 Aga sellega tegelen homme. Igatahes üks kindel soov oli Elsaga tort. 😊 
Praegu on mul kodus kaks kolmest lõvi. 😅 Ma reaalselt tunnen, et mu pea läheb lõhki iga kord, kui tüdrukud omavahel kokkuleppele ei jõua. Ma olen seda meelt, et ise lahendavad oma asjad ära. Siiski pean ma silma peal hoidma, sest pahatihti läheb asjade lahendamine füüsiliseks. Ja siis on kaks varianti: a) Kassandra kisub Kristina juukseid b)Kristina kisub Kassandra juukseid ... Ma pole elusees kohanud ühtegi sellist lõvi tähtkujus sündinud tüdrukut/naist, kes suruks enda mina iga hinna eest peale, nagu minu tüdrukud! Võib-olla on see ealine iseärasus, aga kahtlen.. Nad ongi omavahel need kaks kõva kivi, kes head jahu ei jahvata! 😄😄😄 

😊 Selle nädala alguses said valmis ka uus ahi ja puupliit. Mõne jaoks võib see olla küll väike asi, aga mina olen nii õnnelik, sest maja on talvel jube külm ja seda eelkõige sellepärast, et vanad kivid ei hoia sooja nii palju kui vaja oleks ja sellepärast pidi mitu korda päevas kütma. 

Kuna ilmad on praegu suurepärased ja mitte enam palavad, siis võtame suvest veel, mis võtta annab!

Ja peaaegu ununes- 21st lähevad meie tüdrukud lasteaeda. Kristina esimest aastat. Kuidas meie esimesed päevad kulgevad, sellest annan ka siin ülevaate! 😉 

Andke õhku palun!

Eestis on olnud üle pika aja üks korralik suvi ja seda juba mai kuust saati. Ma ei mäletagi, millal viimati korralikult päevitada sai või suvel suveriideid kanda.. 

Ja ma üldiselt ei ole olnud kunagi ilma üle vinguja, aga praegu pean küll iseendas pettuma. Nii palav on! 

Alguses oli nii mõnus, ning ma nautisin iga päev päikest, sest Eestis ei tea ju kunagi- üks päev evitad, teine päev võtad suusad välja.. 

Aga nüüd ma tunnen, et mulle aitab. 

Enam ei jõua seda palavust kannatada.. 

Ma tunnen hommikul ärgates ennast nii väsinuna, nagu poleks terve öö magada saanud. Noh, tegelikult polegi, sest öösel on ka kohutavalt palav. Kuigi aken on lahti, siis sellest eriti kasu ei paista olevat. Terve päeva olen ma uimane ja  alles õhtul kella 19-20 paiku, kui päike hakkab loojuma ja väljas on hingamiseks õhku, ma tunnen ennast hästi ja teen neid asju, mida päeval tegema oleks pidanud. 

Vett läheb liitrite viisi ja ma olen varsti reaalselt õhupall, kui nii edasi! 

Lastele mõjub see palavus ka liigsena ja kuigi nad mul siin suure õhinaga iga päev randa tahavad minna, siis mõtlevad nad üsna ruttu ringi ja eelistavad koduaia basseinis end jahutada.

Kristinal näiteks olid ükspäev suurest palavusest silmad nii paistes, et täitsa ära ehmatas. Mängis basseinis ja palusin tal vett endale näkku panna ja see võttis natuke alla. Hommikuks oli kõik muidugi korras. 

Jah, ma tean küll, et mõne nädala pärast lähevad ilmad juba sügise poole ja siis tahetakse sooja.. Aga no palun, andke õhku, sest muidu ma suve lõpuni välja ei vea. 

Nägemiseni Eesti, velkommen til Dansk II

Esimesel ööl oli mul raske uinuda. Ma olin küll väsinud, aga magada ei saanud. Õues oli kella 1 paiku nii palav, et mitte kuidagi olla ei osanud. Kuna meie öömaja oli lennujaamale päris lähedal, siis istusin rõdul ja vaatasin, kuidas lennukid maanduvad ja õhku tõusevad.  

Umbes kella kolme paiku olin ma lõpuks nii väsinud, et enam üleval olla ei jõudnud ja siis vedasin end tuppa. 

Teise päeva hommikul ärkasin kella 11 paiku ja esimese asjana mõtlesin: "Miks siin nii vaikne on..?" Ei mingit autode müra, ei mingit laste kisa, ükski koer ei haugu.. Täiesti vaikne! Nii harjumatu.. 

Praktiliselt kohe liikusime ka majast välja, linna avastama (kui nii võib öelda, sest tegelikult ei tee/näe seal 2,5 päevaga suurt midagi). Tanklast võtsime kohvi ja Samosa* ning jalutasime bussipeatusesse.
Minu jaoks oli segadust tekitav see, et 15 min. jooksul nägin nelja bussi, mis kandsid numbrit 33. Hiljem, kui meile vajalik buss nr. 33 ette sõitis, sain bussijuhilt teada, et nii ongi. Ise pead vaatama, kas buss liigub sinule vajalikus suunas või mitte.   
Bussijuht oli väga tore. Küsis, kust me pärit oleme ja imestas, et just sellises linnajaos peatume, kuna turistid soovivad tavaliselt ööbida nii linna keskel kui võimalik. Oli väga õnnelik, et elus esimest korda kohtus eestlastega ja lubas meile märku anda, kui meie peatus tuleb. Rääkisime juttu ja sai ka küsitud, miks enamikel müntidel auk keskel on. Naljatledes ütles bussijuht, et ilmselt ei jätkunud materjali. Nagu ma varem juba kirjutasin, siis bussipilet maksis 24dkk ja pilet kehtis 2h.
Buss oli väga puhas! Õhku oli piisavalt ja minul, kes ma absoluutselt bussisõitu ei kannata, ei läinud kordagi süda pahaks. 

Kesklinnas oli tõesti vaatamist palju! Imeilus arhidektuur ja meeletutes kogustes rattaid. 
Rattapargid on seal tõesti imetlusväärsed ja nii palju, kui neid mulle silma jäi, siis kõik olid lukustamata. Olid tavalised rattad, olid montoridega rattad, olid linnakaartidega rattad.. Võta millist vaja. 
Ratta kaotamisel tuleb aga trahvi maksta ja summa algab 600. Taani kroonist.
Aga meie liikusime jala või bussiga.
Ma enne Taani minekut lugesin infot ja seal oli ka kirjas, et Taani on rattariik.
Kõige ägedam on see, et mulle ei hakanud silma mitte ühtegi abiratastega lasteratast. Pisikesi rattureid nägin aga palju. Päris pisikesed olid rattakärus,  suuremad sõitsid juba ise kaherattalisega ja nägin palju ka selliseid rattaid → .
Mina mõtlesin, algul, et see on ise selliseks ehitatud, aga rattapoodidest mööda käies (ja neid on seal palju!) selgus, et selliseid lasterattaid täiskasvanute rataste külge saab reaalselt osta. Päris äge! Rataste hinnad on seal ka mitu korda odavamad, kui Eestis. 

Jalutasime Tivolist mööda ja mees küsis, kas tahan sinna minna. Algul isegi mõtlesin selle peale, aga kuuldes seda kisa, mis sealt tuli, siis mõtlesin ringi. Pealegi tahtsin ma minna ühte teise kohta ja selleks oli Kopenhaageni akvaarium "Blue Planet". 
Selle koha kohta on mul palju kirjutada ja eelkõige seda, et ma olen pisut pettunud. Ma ootasin sellise piletihinna eest midagi rohkemat.
Esmalt ostsime piletid. 1 pilet maksis 170dkk (1 euro oli meie valuutavahetusel 6.6 dkk). Siis läksime sööma sisekohvikusse, kus pakuti kalatoitusid. Õudneeee, kui pikalt pidi ootama, et keegi lõpuks laua juurde tuleks ja tellimuse võtaks. Umbes sama kaua pidi toitu ootama ja tekkis ka segadus, kui ma tellisin mullideta vett ja mulle toodi piimapakk. Õnneks tuli välja, et neil ongi vesi sellistesse pakkidesse pandud. Hiljem toidu eest maksmist pidi ka liiga kaua ootama.. 

Piraajad

Akvaarium ise oli päris põnev, aga minu jaoks oli pettumus just selles osas, mis puudutas seda tunnelit, kus kalad ujuvad üle pea. Ma tõepoolest arvasin, et see tunnel on pikem kui 4-5 meetrit. Samuti kuulsin, et kalade söötmisest on tehtud omaette vaatemäng, aga minu jaoks see huvitav ei olnud. Haide ja raide basseini juures oli näha, kuidas keegi üleval paadiga sõuab, siis visati paar kalapead ja natuke puru vette ja see oligi nagu kõik.
Hoopis huvitavam oli minu jaoks vihmamets, mis seal samas, teises hoone otsas oli. Vihmametsa taimed, kosk, ülisuured kalad, krokodillid, ülimürgised helekollased konnad... Vot see oli minu jaoks elamus. 

Meil läks seal kõige vaatamine ligemale 3h ja kui ma lõpuks õue sain, siis oli mul selline tunne, et mul kukuvad silmad peast välja! Päike oli nii ere ja päikeseprillid ei aidanud absoluutselt.  

Üks huvitav asi, veel mida kindlasti näidata tahan, on laste mänguala märk.
Seda märki ei panda tänava algusesse. Küsisin, mida need märgid tähendavad ja üks kohalik seletas nii: Pered, kus on lapsed, panevad need märgid maja ette heki sisse või sissesõidu äärde, et autojuhid teaks rohkem tähelepanelikumad olla. Neid silte on kahesuguseid. Poisid tõukeratastel ja tüdrukud nukkudega. 

Ma tahakski siia kirjutama jääda, aga aeg ja kohustused suruvad peale. Natukene juttu veel Taani teemal veel siiski tuleb, sest jagada on lihtsalt nii palju, aga sellest juba järgnevate päevade jooksul.. 😃

Nägemiseni Eesti, velkommen til Dansk!

Terve eilse hommiku ma närvitsesin. Higi voolas ja mul läks ma ei tea kui palju salfakaid! Teel Türilt Tallinna tekkis ärevus. Mõtlesin kõikvõimalikud mustad stsenaariumid läbi, mis just minu lennukiga juhtub ja ühesõnaga tegin asja hullemaks.
Jõudsin lennujaama umbes 3h enne lendu. Kuna kogu asjade kulg oli minu jaoks uus, siis otsustasin olla kohal pigem varem, et kindlalt lennule jõuaks.
Esmalt oli check-in ja sellega läks ruttu. Andsin oma kohvri ära (mis oli nibin-nabin lubatud kaalu piirides ja läksin R-kioskisse vett ostma. Ma olen kahe päeva jooksul ära joonud umbes 7l vett! 🙃
Esimesest väravast läksin läbi ja turvakontrollis võeti mu kinnine veepudel ära.. Kuna mul olid kaasas ka lennutabletid, peavalurohud ja pillid, siis tehti minu asjadele narkotest. 😄 Kõndisime teisest turvaväravast läbi, kui mees küsis, et kus mu pardakaart on. Ma olin nagu WTF!? 😳 Ja siis tekkis paanika. Kuhu kurat ma oma pardakaardi kaotasin..? Õnneks oli see kastis ja sain selle kohe ka kätte, kui asjad minuni jõudsid. Peale turvakontrolli läksin ostsin omale uuesti vett ja siis hakkas ärev ootamine. Jalutasin ringi ja üritasin ennast rahustada, aga see tundus üsna võimatu. Mida aeg edasi, seda hullemaks mu ärevus muutus. Mees muudkui rahustas, et pole hullu, aga ma ei teadnud ju kas ikka pole. 😄 Teadmatus oli kõige hullem, ma arvan.
Loomulikult muutus vahepealsel ajal meie pardale mineku värav ja ma pidin mitmest erinevast lauast infot küsima, sest keegi ei teadnud millise värava juurde ootama pean minema. Kui aeg oli pardale minekuks, siis oli uus ehmatus: Nii noored piloodid!? Me raudselt kukume alla! 😅😅

Okei. Istusin siis lennukis, käed kramplikult käepidemete küljes kinni ja mõtlesin, et need aknad on ju ka liiga õhukesed.. 😅 Samal ajal tutvustas stjuardess turvavarustust ja mina muudkui kuulasin kõrvad kikkis, sest raudselt läheb ju vaja!
Ma praegu mõtlen, et tobeduse tipp, aga ma olin reaalselt freaked out !

Ja siis tuli õhkutõus!

Tallinn

Täpselt nii hull, kui ma ette kujutasin. Ma pole elusees midagi nii hirmsat läbi elanud. Päriselt! Ja seda ma mõtlesin kuni maandumiseni, sest SEE oli veel hullem. See moment, kui ma nägin aknast, kuidas lennuk keeras nii, et minu poolne tiib oli täitsa all..?! 😳  Džiisas!
Ja teate, need Bon Vojage tabletid minu peal ei tööta! Vana hea Mynthon extra strong hoidis mind ropsimast..

Üle tunni aja lendu ja kohal! Siin on nii palav! Õhtul kella kaheksa paiku oli õhutemperatuur 28°c. (Taanis on muide kell tund aega järel võrreldes Eesti ajaga)
Ega me eile suurt ei teinudki. Ligi tund aega ootasime oma kohvrit ja sel ajal ma ka mõtlesin, et nüüd on kohver kadunud! Vahetasime eurosid Taani kroonideks (1euro on 6,6 dkk) ja siis võtsime takso, et oma ööbimiskohta minna. (Ööbimiskoha leidsin AirBNB kaudu. Soovitan!) Taani lennujaamas on nii, et sina ei vali taksot. Taksopargis seisab inimene, kes näitab sulle, millisesse taksosse sa istuda võid. Ja see sama taksojuht, kes meile sattus, tõmbas meid 10ne krooniga! 😄

Mida ma siinsete inimeste kohta öelda oskan? Väga avatud ja sõbralikud. Ja äärmiselt abivalmid. 😉 Sa võid kindlustundega abi küsida, sest alati saad sa vastuse. Ja seda väga heas inglise keeles! Meil oli täna hommikul väga äge bussijuht, kes aitas peatust mitte maha magada ja rääkis niisama ägedat juttu. Muide, bussipilet maksab 24dkk ja üks pilet kestab 2h.

Täna oli tegemist ja nägemist palju, aga sellest kirjutan, kui koju jõuan. Siis lisan ka pilte rohkem, aga üldiselt ma soovitan siia kindlasti tulla! 😏

Kuna see on lasteta puhkus, siis on mul tegelikult päris keeruline lihtsalt olla. Ma olen siin rahul ja mulle meeldib väga, aga ilma lasteta on ikka kuidagi... Nüri tunne!

Eile, lastega läbi facebooki rääkides, oli selline tunne, et ma pole neid sada aastat näinud!

Samas on ju ka enda patareisid vaja laadida, et laste jaoks jälle igas olukorras olemas olla, aga.. Nii kui tekib vaba moment, ma mõtlen nende peale, aga see on vist normaalne. 💓

#EBA2018

Selleks korraks on Eesti blogiauhindade gaala läbi saanud ja parimad välja selgitatud ning tunnustatud. Palju õnne kõikidele võitjatele!
Ise ma küll kohal ei käinud, aga piltide ja videoklippide järgi paistis ikka päris äge üritus ja mine tea- ehk järgmisel aastal võtan ka ise osa.
Hääletuse tulemused on ilmunud ja ma olen megaüllatunud! Minu tänane postitus ongi tegelikult kõigile teile- mu jälgijatele. Tahan teid kõiki, kes te minu poolt hääletasite, tänada! Ma olen nii rahul oma tulemusega- AITÄHH! 💓😘
Päriselt ka!

Aasta uustulnuka kategoorias läks sel aastal arvesse 31 nime (üks disklahv) , ning minu blogi positsioon oli 11! Päriselt!? Ma poleks elusees arvanud, et nii kõrgele selles tabelis platseerun, sest ma pole ju tegelikult üldse kaua tegutsenud. Veelkord- aitähh!

Olen täis tänutunnet ja just praegu ongi paras käima lükata üks loosimäng! 👏😏
Mine piilu instagrammi @aiviplussneli_blog lehele! 😋

Lasteaed kohustuslikuks?!

Täna juhtusin ma lugema Postimehe artiklit, et Mailis Reps tahab lasteaias käimise kohustuslikuks muuta. See aga tekitas küsimuse: Miks?!  

Idee poolest oleks see vajalik selleks, et lapsed, kes pole lasteaias käinud, on koolis sotsiaalses mõttes toored ja vajavad õpiabi. Ma võin nüüd ka eksida, aga minu teada vajavad õpiabi need lapsed, kel on teatud õppeainetes raskused ja õpiabi ei ole kohe kuidagi, vähemalt meie koolis, seotud sotsiaalsete oskustega. 

Ja 4h päevas tasuta lasteaias käia on sotsiaalses mõttes kasulik? Osadele lastele on see kas liiga pikk aeg või siis liiga lühike. Vähemalt mina ei tea, et kuskil oleks selline töökoht, kus täistööajaga töötad 4h päevas..
Juhul, kui laps ei hakkagi lasteaias käima, tuleb see vormistada  koduõppena. 
  
Eestis on väga palju peresid, kes ei saa lapsi lasteaeda panna. Olgu põhjus siis tervislik või finantsi puudumine. Lasteaia kohatasud on ikka ulmelised! Jah, meil siin Türil väga kurta ei saa, aga meie augustilaste grupis oli see teema mingi aeg üleval ja paneb ikka silmi pööritama küll. 
Ma nüüd ei kujuta ette, mismoodi see süsteem neil välja nägema hakkab, sest ilmselgelt on väga paljud sellele teatavatel põhjustel vastu. Sel juhuks peaks lasteaiad olema kõigile tasuta. Ja mitte 4h vaid ikka terve päeva, 8-17ni.

Alles paar päeva tagasi rääkisin kooli sotsiaalpedagoogi Helmutiga ja tema kogemus näitab, et lasteaed ei anna lapsele kooliks vajalikku algpõhja. Koolis on kohustus 45 min paigal püsida ja õppida, aga lasteaias mitte. Õpetaja ei tohi last õppima sundida, kui ta seda ei taha. Sellepärast läheb ka kooli palju lapsi, kes ei oska ei lugeda ega ka kirjutada. Helmuti arvates ei tohiks saata kooli neid lapsi, kes käesoleval aastal saavad 7. Nad lihtsalt ei ole ei vaimselt, ega ka teadmiste puudumise tõttu kooliks valmis. Sotsiaalsed probleemid koolis ei teki enamasti selle pärast, et laps ei ole lasteaias käinud, vaid siin mängivad rolli hoopis teised märksõnad. Ja üks, kõige olulisem, ongi kooliküpsus. Enamus 7a lapsi lihtsalt ei ole kooliküpsed ja kahjuks vanemad ei oska/taha oma alsteaiast koolipikndust pakkuda, ning mis seal salata- enamasti lasteaed ei paku ka seda. 

Seega, ma arvan, et proua Reps peab siin asju enda jaoks väheke rohkem lahti seletama, enne, kui tegutsema hakkab, sest lasteaeda kohustuslikuks ei ole väga mõtet teha. 

Lapsed koristama. Kuidas?

Igas peres, kus on vähemalt üks laps, on päevas mitu korda koristamine juba tavaline ja selle peale ei vaata keegi imelikult. Vahest on nii, et üks laps suudab hakkama saada suurema segadusega, kui näiteks neli-viis last, aga tavaliselt kehtib ikka reegel, et mida rohkem lapsi, seda suurem segadus.

Meie kodu on vist küll koguaeg segamini. Lõputu hommikust õhtuni koristamine, aga kasu mitte mingisugust, kui just õhtul hilja ei korista. Siis püsivad toad hommikuni korras. Ma tean juba enda lapsepõlvest seda, et kõik olid kärmed mängima, aga kui koristamiseks läks, siis valgusid lapsed laiali. Ja siis tuli ema. Pasundas nii, kuis torust tuli: "LAPSED KORISTAMAAAAA!" Ja terve punt oli ühe hetkega koos ja lasid kätel kibekiirelt käia.

Mina ei ole selline ema. Mina ei taha laste peale täiest kõrist röökida. Eks aegajalt ikka tõstan häält, aga see on hoopis midagi muud, kui nende peale röökimine. Ja enamasti on hääle tõstmine seotud muu kui koristamisega. 
Olgem ausad- mida see päriselt annab? Laps ei hakka ju sellepärast koristama, et sa käsid. Ta koristab, sest ta kardab. Ja mina seda ei taha. Meil on lastega väga usalduslik suhe ja pingevaba läbisaamine. Nad räägivad mulle kõigest ja see on minu jaoks väga oluline. Seda usaldust ära kaotada ei taha ma mingil juhul ja nii või teisiti olen ma arvamusel, et hea sõnaga saab rohkem, kui kisa või vitsaga.

Aga toad on ikka segamini.. 

Ma ei saa aru, millal sai poistel koristamisest villand? Neil oli mingi aeg see periood, kus nad hullult tahtsid koristada ja toad olid mänguasjadest täiesti puhtad ja seda iga päev hommikust õhtuni. Peale mängu koristati tuba kohe ära ja "igaks juhuks" käidi veel tolmuimejaga tuba üle. Oeh, good old days! 

Praegu on mingi selline periood, et segamini tuba on cool ja see tähendab, et ka riideid võib visata igale poole. Põhimõtteliselt sinna, kuhu riided maanduvad, nad käivadki. Olgu see siis mänguasjakirst, voodialune, kirjutuslaud või aknalaud.. 
Tüdrukud teavad ja saavad aru mu jutust, et oma lelud korjatakse ise kokku, aga siis kui mängud läbi, on plikad kadunud. Siis on tekkinud tohutu isu ões batuudi peal hüpata, kiikuda või näiteks lilli kasta (seda viimast on hädasti vaja teha, aga peale koristamist näiteks). Nii ma siis käin ja kordan, nagu katkine grammofon, iga jumala päev, et oma asjad peab ISE ära koristama. Vahest tehakse seda ilma mitu korda ütlemata, vahest pean toa uksel seisma ja valvama, et kõik ilusti korda saaks. Naljakas on vaadata, et muidu nii energilised ja elavad lapsed on järsku nii väsinud ja unised. 
Eks ma kipun päris palju laste eest või lastega koos koristama, aga ma tean, et see viimane variant annab lastele eeskuju ja paneb neid tundma, et oma asjade koristamine pole mingi tüütu kohustus, vaid tema panus ühisesse eesmärki- puhtasse kodusse.

Koristamine on lapsele tegelikult ka kasulik tegevus. See aredab kohusetunnet ja aja planeerimise oskust. Iseenesest võiks juba kolmene teada, et oma mänguasjad korjab ta ise kokku. Seda tehakse ka lasteaias, sest õpetajal ei jäägi muuks aega, kui tea peaks hakkama kõigi laste tagant alailma koristama.  Aga küsimus, mis vanemaid vaevab, jääb ikka: Kuidas ikkagi saada oma laps koristama?
Ilmselgelt tuleb alustada kõige lihtsamatest asjadest, nagu näiteks tolmu võtmine ja asjade korda sättimine. Kindlasti tuleks last ka kiita, kui ta on talle antud punktid täitnud.
Ja loomulikult algab kõik eeskujust. Kui suurem(ad) ees ei korista, siis ei ole väiksema(tel) kellegi pealt ka õppida. 

Ütleme nii, et see ei ole vanemate laiskus, kui nad lastel oma tuba ise korda teha käsivad. Pigem on see harjutus iseseisvaks eluks. 

Suvel lasteaias. Miks?

Mingi päev, kui Kassandrale lasteaeda järgi läksin, kuulsin pealt kahe poisi vestlusest üht killukest: "Ma lähen emme ja issiga suvel reisile. Kuhu sina lähed? "Ma pean lasteaias käima..."Reedel, 1. juunil, algab Kassandral suvepuhkus ja ma mõtlen kurbusega nende laste peale, kes peavad käima lasteaias läbi suve. 

Igas lasteaias on kord erinev, aga meie lasteaias oli igas rühmas kevade alguses  üleval suvekuude tabel, kuhu sai linnukesi, plusse või mis iganes märke teha, millal laps lasteaias on.
Vaatasin Kassandra rühmas seda tabelit ja seal oli kirjas päris mitu last, kes ei  saa suvel puhata. 

Puhata millest, te küsite. Lasteaiast,  teistest lastest, õpetajatest.. 

Väikese lapse jaoks on lasteaias käimine nagu töö. Mängimine ja sotsialiseerumine väsitab ja Kassandra on näiteks praeguste ilmadega lasteaiast tulles nii väsinud, et tal lihtsalt pole jaksu õhtul trenni minna. 

Siiski, mõni laps on kohal 7-18, mõni 7.30-17 .. Variante on muidugi veel mitmeid, aga jutu mõte sellest ei muutu. Laps läheb lasteaeda varem, kui vanem tööle ja tuleb sealt hiljem, kui vanem töölt, mis teeb tema päeva veel pikemaks kui tema vanemal. 

Mõnel vanemal pole tõesti varuvarianti ja ta lihtsalt on sunnitud oma lapsi lasteaeda viima, aga sellest ma aru ei saa, miks kodused emad viivad lapsi suvel lasteaeda. Jalust ära? Miks ometi? 

Ma olen kuulnud, et mõned emad leiavad, et beebiga on lihtsam toimetada, kui vanem laps lasteaias, aga see ei ole loogiline minu meelest. Milleks on Sul üldse kaks- kolm- neli last, kui Sa nendega hakkama ei saa? 

Või siis see teine variant- vanemad said küll suveks puhkust ja oma puhkuse ajad klappima, aga laps käib ikka lasteaias, sest ema ja isa soovivad "omaette aega". Ja seda lapse tervise ning heaolu arvelt?! Aru ma ei saa.. 

Kui kõik see nüüd tahaplaanile jätta, on kõige hullem see, et vanemad on nõus saatma oma lapsed ülerahvastatud valverühmadesse. Võõrasse keskkonda, kus võibolla pole tuttavaid lapsi ega õpetajaid. 

See aga võib tekitada lapses lisastressi või agressiivsust, sest suvel lasteaias käimine on nagunii tuska ja stressi tekitav.

Minu lapsed on käinud juba päris algusest peale lasteaias nii, nagu koolilapsed. Kui koolis on vaheaeg, puhkab ka lasteaia laps. Vaheaeg on vaheaeg ja peaks kehtima kõigile. Iseenesest võiks ju lasteaiad ka kinni olla, kui koolides on vaheaeg, aga samas pole kõigil vanematel võimalik oma lapsi koju jätta ja sellepärast olekski õigem, et lasteaiad oleks suvel kinni. Suvel on palju lihtsam leida näiteks hoidjat. Ja ma olen üsna kindel, et neid vanavanemaid on ka ülivähe, kes ei taha lapselapsi suveks maale.

Ega siin tegelikult väga üldistada ei saa, sest iga tööandja on erinev ja igas peres omamoodi, aga ma tõesti palun: Kui vähegi võimalik, ära vii oma last suvel lasteaeda ja lase tal puhata! ☀

Käitumisoskuse puudumine.

Tänasega lõppes kolm päeva kestnud Türi 41. lillelaat ja mina olen väga pahane! Teate miks? Mind ajab närvi inimeste kasvatamatus ja matslik käitumine!

Igal aastal on tegelikult üks ja sama jama- see süüdimatu tunne visata prügi maha sinna kuhu juhtub. Siiski olen ma kindel, et see ei puuduta ainult Türi lillelaata, vaid ka paljusid teisi suurüritusi ja sellest on tegelikult väga kahju, et osadele inimestele ei ole viisakust ja kultuurselt käitumise oskust verega kaasa antud. 
Üks huvitav fakt on see, et mõnes riigis (linnas) on prahi maha viskamine seadusevastane ja võib kaasa tuua kopsakaid rahatrahve. Näiteks Californias võib trahvi saada kuni 1000$, Hong Kongis on see summa 1500$! 

Siit hea idee Eesti valitsusele. Et mitte välja mõelda uusi seaduseid ja süsteeme, kuidas lihtinimeselt viimnegi sent koorida, tehke prügi maha loopimine ebaseaduslikuks ja vaadake, kui palju raha hakkab riigikassasse tulema! 

Neljapäeval oli terve Türi sigimist-sagimist täis. Niideti muru, koristati teeääri ja aedu. Inimesed olid juba varahommikust saati õues ja andsid 101%, et külaliste tulekuks ja lillelaada algusajaks  oleks linn ideaalses korras. Mitte, et seda koguaeg ei tehta- meie linn on üldiselt ikka väga puhas ja prahti maas peaaegu et ei leidugi. 

Reede hommikul kell 9 algas lillelaat. Kella 16.30ks, kui mina jalutasin lasteaeda Kassandrale vastu, olid inimesed jõudnud juba  tee äärde kohutavas koguses prügi visata. Jäätisepaberid, salvrätikud, joogitopsid, kommipaberid, joogipudelid.. Neid võiks lõputult üles lugeda! Ja siis ma vihastasin ja karjatasin mõttes: "Minge kuradile si*apead!" Ausalt. Ma sain nii vihaseks! Miks ometi mõni inimene ei saa aru, et prahi maha viskamine ei ole okei? 

Kui me Kassandraga lasteaiast tagasi koju jalutasime, ei jäänud ka temal see märkamata. 3a (!!) näitas näpuga igas suunas, kus sodi maas vedeles, ning targutas: " Nii inetu, emme."; "Vaata emme kui rõve."; "Nii küll teha ei tohi emme.", Vaata siin ka sodi maas." 

Tõepoolest, isegi kolme aastane laps saab aru, et prahi maha viskamine on lubamatu! 

Tegelikult tahaks ma kõikidele teile, kes te sellise "hobiga" tegelete, ühe hea laksu üle kupli anda, aga õnneks või kahjuks ma seda tegema ei hakka ja elan ennast siin välja.
Räägin pisut konkreetsemalt ka: Tulid autost välja ema, isa ja kaks last. Lapsed jooksid ümber auto, kummikommide pakid käes ja kilkasid. Ema pani kolmanda lapse, beebi, vankrisse ise samal ajal vanemaid lapsi keelates. Isa seisis auto taga, rääkis telefoniga ja  rüüpas õlut. Ema sai oma asjad tehtud ja hakkas lastega laadaplatsile minema. Isa märkas, et pere liigub ja toppis telefoni taskusse, et perele järgneda aga siis märkas, et õllepurk on tühi. Jalutas tagasi auto juurde, aga tühja purgi viskas kõrge kaarega meie hoovi. Oi kuidas ma oleks tahtnud tema juurde joosta ja selle kuradima purgi talle kurku toppida, aga kahjuks olin ma sel hetkel tüdrukutega üksi õues ja väravad olid lahti..
Uskumatu eeskuju oma lastele ikka! Tõesti, täitsa okei on visata oma prügi ükskõik kuhu ja vahet üldse ei ole, kas see maandub kellegi aias või mitte eksole! Ja taolisi pisikesi seikasid või "salaja" paberi maha poetamisi nägin ma kolme päeva jooksul küll ja veel!
Mõtlesin enne läbi, kuidas nende tähelepanu sellisele teole juhtida, aga ükskõik kui viisakalt seda teha, saadetakse ikka sinna kus päike ei paista. Ups! Minu viga, et nägin, milline mölakas sa oled!

Niisiis, otsustasin teha avaliku pöördumise kõigile kroonilistele sit*ajatele! 


    

Mul on väga hea meel, et võtsid ette käigu Türi lillelaadale ja eriti hea meel on selle üle, et nägid meie kaunist linna. Türi on tõesti kevade kodu ja parimat kohta lilleilu nautimiseks ja jagamiseks lihtsalt ei ole. 

Siiski on mul Sinu käest küsida üks väga oluline küsimus: Miks Sa risustad minu kodulinna?! Sa "sülitad" sellele vaevale mida inimesed on näinud, et Sinu tulekuks oleks kõik ilusasti korras.

Kas Sulle meeldiks, kui Sinu kodukohas, SINU KODU LÄHEDAL mõne ürituse käigus inimesed lihtsalt si**aks seal kõik ära?! Ma kahtlen. Miks Sa seda siis võõras kohas teed? 

Kas tõesti ei suuda Sa oma kätt prügikasti juures nii palju välja sirutada, et sodi sinna sisse visata ja kohe pead oma faking paberi prügikasti ette kukutama!? 

Kas see määrib või lõhub su koti ära, kui pead oma salvrätiku korraks kotti panema, et see esimese prügikasti juures sinna sisse visata?! Või kukub käsi otsast ära, kui pead iseenda prahti natuke aega käes hoidma? Ma küsin: 

MIS SUL  VIGA ON?! 

See polegi hetkel oluline, oled Sa teismeline, nooruk, keskealine või vanur... Selline käitumine on vale! Kõik püüavad anda oma panuse, aga Sina? Ei suuda siit lahkuda ilma "märki maha jätmata". Ma kahtlen, et sind huvitab, aga  see prügi saab koristatud, sest meie inimesed on töökad ja soovivad elada kaunis linnas, aga mis mulje see Sinust jätab? 

Võid elada Tallinnas, Tartus või kus iganes linnas, alevis või külas- ka see pole oluline. Meie linna inimeste jaoks oled Sa maakas, kel puudub elementaarne viisakus.  

Lausa kahju on näha, et Sinusugusel on ka laps(ed). Et jagad oma "tarkusi" edasi ka neile, juskui prügi maha viskamine on okei ja selle eest karistada ei saa. 

Ma luban Sulle, et karistus tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb. Mitte selline nagu Sa võibolla arvata võid. Vaid üks sõna Sulle armas sõber- Karma. 

Ja seda "külalist" ei pea üldse kaua ootama..

Armsad sõbrad! Käituge erinevatel üritustel viisakalt ja ärge visake sodi maha. Palun õpetage ka oma lastele, et prahi maha viskamine on inetu ja viisakas inimene seda ei tee. 

Mina võin küll oma laste üle uhke olla, sest nemad ei viska prahti maha ja pigem kipuvad tee äärest võõrast prügi kokku korjama, et see prügikasti toimetada. 

Tuleb meelde raamat "12 kuud". Üks väga õpetlik raamat, mis meeldis nii Kristoferile, kes luges seda kohustusliku kirjandina, kui ka teistele lastele. Raamatu moraal oli lihtne. Kuidas sina loodusele, nõnda loodus sinule. 

Ja see kehtib elus kõige kohta. Sind koheldakse täpselt nii nagu sa ära oled teeninud. 

Lapsed, kohvi ja energiajoogid. Tänapäeva trend?

Eelmisel nädalal juhtusin pealt nägema olukorda, kus väike poiss, kel vanust hinnanguliselt 10-11, ostis maximast 5 purki energia jooki. Kuna ma ise olen umbes sama vana lapse ema, siis lõi pea kohal ohutuli põlema ja kommenteerisin olukorda valjult. Kassapidaja muidugi eiras minu juttu, aga kas nii see käibki, et hoolitakse vaid kassa täitmisest? 

Jah, võib olla paljud teist nüüd küsivad, et mis see minu asi on, aga teate- on ikka küll! Ma olen üsna kindel, et see laps ei tea, mida ta omale sisse joob. Ja see ajab mind kurjaks, kui ma näen, et teadlik täiskasvanu, kes teisel pool letti teenindab, mitte kuidagi sellesse ei suhtu ja tuimalt "teeb oma tööd". Isegi korraks ilmselt ei kõhkleks, kui tema oma laps sealsamas seisaks ja seda mürki ostaks..

Kõigepealt kirjutasin maxima peakontorisse, et järele pärida ja sain sellise vastuse:

Tere

Täname Teid pöördumast!

Täna on meil tõesti energiajoogid kättesaadavad igale ostjale sõltumata tema vanusest.

Kõik kofeiini ja tauriini sisaldavad joogid omavad alates 2014. aasta 13. detsembrist märget „Ei ole soovitatav lastele, rasedatele ega rinnaga toitvatele naistele”.

Tarbijakaitseamet annab müügikohale õiguse keelduda energia joogi ja sarnase toidu müümisest alaealistele (kuni 18-

aastased), kuid see ei ole seaduse poolt ette antud kohustus. Jälgime tähelepanelikult olukorda ja teame, et parlamendis algatati vastav seadusmuudatus, millega oleks keelustatud energiajookide müümine alla 16-aastastele noortele, kuid see ei leidnud parlamendisaadikute toetust.

Kui piirangud sätestatakse seaduse tasandil, siis oleme valmis kohe peale seadusemuudatuse jõustumist vastavad muudatused ka enda kauplustes tegema.

Parimate soovidega

Ester

Selle kirjaga seoses tekkis mul kohe küsimus: Kui tarbijakaitseamet on lubanud keelata poel energiajookide müük alaealisele, siis miks seda ei ole tehtud? Kas laps, kes endale mürki ostab, on ka lihtsalt üks osa müügistatistikast ja suvaline kassatäitja? Mind lapsevanemana see kiri ja nö. põhjendus ei rahulda! 

Hakkasin guugeldama, kas energiajookide müügi kohta on tõesti pole mingisugust seadust välja antud ja ei olegi!! On küll eelnõu või seadusemuudatus vmi, mis kohustab alla 16- aastastele energiajooke mitte müüa, küll arutlusest läbi käinud, aga seda ei võetud vastu. Miks ometi?! 

Ma ei saa aru, mis seal riigikogus toimub?! Tõstetakse aktsiise, tehakse täisealise jaoks alkohol kallimaks, et ta sellega oma tervist ei rikuks, aga selle peale ei mõelda, et energiajook lapsele on palju kahjulikum, kui alkohol täiskasvanule (Kui neid kahte nüüd omavahel võrrelda, sest tegelikult on mõlemad inim organismile kahjulikud)! 

Ühel hetkel ma lihtsalt teadsin, et see on üks ühiskonna valupunkt ja ma lihtsalt pean postituse tegema.. 
Nii ma otsustasin kirja saata terviseametisse ja uurida täpselt järgi, mida energiajoogid lapse tervisega teevad ja vastus oli selline:  

Tere

Tänan, et pöördusite terviseameti poole energiajookidest tulenevate riskide küsimuses.

Mõistan Teie muret. Terviseameti seisukohalt energiajoogid ei ole mõeldud lastele. 

Koolilaste toitlustamise korraldamise kontrolli käigus rõhutame, et energiajooke ei müüda  koolipuhvetis.

Energiajookidega seotud terviseprobleeme seostatakse ennekõike liigse kofeiinikogusega, 

eriti inimestel, kes saavad kofeiini üle 200 mg päevas.

Põhilisteks terviseriskideks loetletakse:

• suurenenud südamelöögisagedus ja südamepekslemine,
• kõrgenenud vererõhk, 
• unehäireid ja unetus,
• suurenenud uriinieritus, hüperglükeemia (tulenevalt energiajookide suurest suhkrusisaldusest), mis võib olla ohtlik ennekõike diabeeti põdevatele ning teistele ainevahetusprobleemidega inimestele.

Olga Gurjanova

Keskkonnatervise osakond

Terviseamet

Toitumine.ee lehelt saab veel infot, mismoodi mõjuvad energiajoogid näiteks kesknärvisüsteemile,

hammastele ja kehakaalule. 

Teine teema on kohvi joomine. Mina ise hakkasin kohvi jooma 13- aastaselt, 

kui isal öövalves abis käisin ja üleval tahtsin püsida. Sealt edasi oli üsna normaalne, 

kui ma jõin 8 tassi musta pätikohvi päevas. 

Alla selle ei mänginud kuidagi välja, sest pea hakkas valutama. See oli selline valu, 

nagu keegi taoks haamriga vastu pead. Silme eest oli udune ja mõte ei töödanud üldse.

Hommikul, enne kooli, pidin vähemalt kaks tassi kohvi jääma, muidu ma jäin tunnis lihtsalt

tukkuma. Praegu sellele mõtlen, siis on ikka päris jube tunne. 

Just sellepärast, et mu ema ei pannud kätt ette ega keelanud, vaid tema ise oli see, 

kes mulle hommikul esimese kohvi tegi.  

Praegu on see esimese kohvi vanus liikunud ka varasemaks ja juba 10-12 aastased joovad

hommikul enne kooli kohvi. Ka Kristofer on minult küsinud, miks tema ei või hommikul piimaga

kohvi juua, sest tema pinginaaber joob iga hommik Nescfe 3in1 kohvi ja kuigi see on suht lahja,

on see ikkagi kohv. Kristoferi puhul on ka see tõsine ohumärk, et tal on süda haige. Temaga olen

ma eriti ettevaatlik ja teen lastele reaalselt teavitustööd iga päev. Mina olen ostnud Inka viljajooki,

mis näeb välja nagu kohv, aga kofeiini ei sisalda. Jõin seda omal ajal lasteaias hommikusöögi 

kõrvale, sünnitushaiglas ja joon seda koos lastega ka kodus, sest see on hea maitsega,

Kuigi ma üritasin kõigi oma raseduste ajal kohvi vältida, sest see lõhn ajas südame pahaks, 

siis oli kohvi minu jaoks ikka nii oluline, et ilma selleta elada ei saanud. 

Kannatasin jubeda peavalu käes, aga kaua sa jaksad?

Ühe käega hoidsin nina kinni, teisega kallutasin tassi. Ausalt, nagu narkomaan- ei taha, aga on vaja! 

Praegu joon ma 3 Nescafe 3in1 kohvi päevas ja seda ainult ühel põhjusel:

Eelmise aasta suve algul sattusin ma EMOsse, sest olin nö. suremas ja muud varianti ei olnud.

Tehti analüüsid, pandi tilguti ja kui mõned tunnid hiljem oli aeg koju saada, siis ütles sealne arst, 

et peaksin musta kohvi joomise lõpetama, või koguseid ühe tassini vähendama. Vererõhk oli laes! 

Kuna ma selleks hetkeks polnud kaks päeva kohvi joonud, siis üllataval kombel polnud isugi ja nii ta ära jäi. 

Ma ei kannata musta kohvi maitset ja see lõhn hakkab mulle siia maani vastu. 

Ma joon hommikul ühe nescafe, paar tundi hiljem teise ja kella nelja paiku kolmanda- kõik.

Vahest, kui olen neli-viis kohvi joonud, on jälle paha olla ja silme eest virvendab. Ei tahagi rohkem, kui aus olla. 

Must kohv on end minu jaoks ammendanud ja mul on selle üle väga hea meel. 

Tallinna (kindlasti ka mujal) linnapildis näeb kahjuks liiga tihti olukordi, kus tuleb vastu koolilaps,

käes XL kohvitops. Mind ausalt ei huvita, on seal sees Latte või Cappuccino või mõni muu

kohvijook. See on ikka kohvi ja laps EI PEAKS seda jooma! Kui lapsevanemal pole kontrolli oma

lapse tarbimisharjumuste üle, siis kellel peaks? 

Seega, ma palun teid, armsad vanemad: teavitage oma lapsi energijajookide ja kohvi kahjulikkusest!

Täpselt nagu sa ei taha anda oma lapsele sigaretti hambu või veiniklaasi näppude vahele, 

ära anna talle ka kofeiini sisaldavaid meelmürke! 

Kui teie ise ei kontrolli oma last, ei tee seda keegi teine ka!

Euroopa päev.. Või hoopis võidupüha?

Täna hommikul haarasin ma vennal varrukast kinni ja käisin Tallinnas oma Nordica lennupileteid ära toomas. Ikka veel uskumatu, et ma sain tasuta lennupiletid!
Reisile lähen koos elukaaslasega ja seda küll alles juulis, aga ma nii väga ootan seda aega! Veedame kolm päeva ilma lasteta- kahekesi. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis meil sellist kahekesi olemise aega on väga vähe olnud. Alguses, enne Kristoferi sündi. Ja see on ikka väga õige jutt, et lapse sünniga kaob igasugune privaatsus ja vanemate elusid hakkab reguleerima laps. Aga nüüd teemasse tagasi. 
Sain muidugi vihastada ka! Ei, mitte lennupiletitega seoses. TV3-es oli meeldiv käik.  See osa päevast oli tore.  
Peale telemajast väljumist ma mõtlesin, et sõidame bussiga kesklinna tagasi. Seisime Kuuli peatusesse ja jäime ootama 13.00 saabuvat Maardu-Kesklinn bussi (101). Buss tuli küll, täpselt kell 13.00, aga bussijuht lehvitas ja sõitis edasi, kuigi buss ei olnud täis! Mida kuradit!? Ma sain nii vihaseks, sest ta oleks pidanud kinni pidama ja inimesed peale võtma. Peale meie seisis peatuses veel üks vanem naisterahvas, kes meile küsivalt otsa vaatas ja küsis:"Sto eta?" Meie ka ei saanud aru, miks bussijuht just kolm reisijat maha jättis ja nii ma vastasingi: "Ne snaju." Tädi istus pingile, vaatas kella ja ohkas. Meie aga hakkasime kesklinna poole kõndima, et lähimas peatuses bussi peale minekut  uuesti proovida. Istusime Sõjamäe raba peatuses nr 54 bussile ja saime ilma igasuguste probleemideta Estonia ette. 
Nüüd tekkiski küsimus: Miks jätab bussijuht omavoliliselt peatuseid vahele, kui peatuses ootavad inimesed? 
Ja nüüd see teine asi, mis mind kurjaks ajas. Nagu te teate, siis täna tähistatakse Euroopa päeva, mis venelaste jaoks on võidupüha. Andke nüüd mulle andeks, aga mind ajavad need kuramuse Georgi lindid lihtsalt marru!! Need inimesed, kes elavad siin Eestis- üldiselt on nagu eluga rahul, aga 9ndal mail tulevad tänavatele oma nelkide ja musta-oranzi värvi lintidega. Venemaal ei ole ju otseselt põhjust 9ndat maid tähistada.. ? Ja mina ei saa sellest aru, mille kuramuse pärast on vaja teistele rahvustele seda nö "püha" peale suruda! Miks  see vajalik on ja kelle jaoks see kasulik peaks olema? Minu meelest on see lihtsalt üks propaganda üritus. 
Ausalt, täna oli terves Tallinna linnas üle pooltel mulle vastu tulnud inimestel Georgi lint rinnas ja nelgikimp käes. Ma ei kannata lihtsalt seda, kuidas need nö. Eesti kodanikud sülitavad sellele, mida eestlane Georgi lindist arvab! Oehh.. 
Igatahes, Kui me kesklinnas juba olime, siis tekkis jube söögiisu. Käisin ja võtsin lastele Hesburgerist lubatud lasteeined ja hakkasime siis Balti jaama poole tagasi minema, kui mul üks hetk süda jubedalt pekslema hakkas ja pea läks uimaseks. Võtsin kotist oma vee, aga ma teadsin küll, et pean sööma. Jooksime tagasi Solarisse, sest ma tahtsin normaalset- mitte kiirtoitu ja sellepärast astusime Lidosse sisse. Söögiga poole peal läks mul jälle paremaks ja siis kappasime läbi vanalinna Balti jaama. 
Ma olen tegelikult jube väsinud, aga ma kujutan ette, et kui ma ükskord end voodiss viskan, siis magan nagu kott! 

Lapsed õue!.

Viimasel ajal pole ma just eriti aktiivne olnud, aga sellel on väga lihtne põhjus. Kuna ilmad on olnud superilusad ja ma elan eramajas, siis on vaja võimalikult palju väljas toimetada. Ja ausalt- ma ei tahagi toas istuda! Kui väljas paistab päike, siis tunnen ma ennast toas nagu vangis.. 

Kassandra, Kristoferi ja Kristjani jaoks kestavad veel nii kool kui ka lasteaed, aga Kristina on kodune ja saab reaalselt hommikust õhtuni õues olla. Talle väga meeldib õues mängida ja seda absoluutselt iga ilmaga. Nagu klassikud on öelnud: pole halba ilma, on halb riietus. 

Tänapäevases ühiskonnas, kus internet "neelab" juba päris pisikesi lapsi, on minu jaoks kullaväärtusega see aeg, kui laps mängib õues. Mängib tegelikus maailmas. Kogeb seda maailma just sellisena nagu õige on. Tutvub erinevate taimedega ja putukatega ja aitab juba maast madalast kaasa aiatööde juures. Õues toimetamine, just erinevatel töödel abistamine, on minu lastel olnud alati üks suurimaid rõõme. Mitte kunagi pole ma pidanud lapsi veenmisega stiilis vaata kui äge riisumine on, kaasama. Sellest hetkest kui jalad kannavad ja suudetakse ise edasi liikuda, on lapsed ennast tööde juures abiks pakkunud. Muidugi on aiast mööda kõninud memmekesed avaldanud ka arvamust, justkui mina, jube ema, sunnin lapsi tööle, aga teate- absoluutselt ei huvita! Ma olen alati lapsi appi võtnud siis, kui nad ise tahavad ja lubanud neil mängima minna siis, kui nad ise tahavad. Korralik töökasvatus on neil juba olemas.

  Eelmise nädala alguses käisin meie toredas Espaki poes ja tõin oma lastele rehad, et nad saaksid aidata lehtede riisumisel ja muidugi tahtsin ma eelkõige seda, et minu reha jääks terveks. 😂 Eile näiteks ladusime puid. Kassandra ja Kristina andsid puid kätte ja mina panin riita. Ma olen puude ladumises, ilma liialdusteta, tõeline proff! 💪💪 Olen seda tööd teinud juba päris väiksest peale ja mulle tohutult meeldib puid laduda. See on selline.. Kuidas ma nüüd ütlen.. Vaimne töö. Sa ei saa puid mõtlematult riita toppida, sest sellisel juhul on esimese tuulehooga riit kummuli. Samas ei saa neid ka väga tihedalt laduda, sest tuul peab ilusti läbi käima. Oi, mulle nii meeldib puid laduda ja ma mitte kunagi pole lubanud seda kellelgi teisel teha. 🙏 Mind ajab lausa kurjaks, kui ma olen öelnud, et see on minu töö ja siis ma mingi hetk avastan, et keegi on juba "minu töö" ära teinud. 😃

Täna hommikul, kui Kristina ärkas, siis esimese asjana soovis ta õue minna.

Algul ma vaatasin, et kisub vihmale ja panin talle jope selga, aga õige pea hakkas päike paistma ja siis vahetasin tal jope kapuutsiga onesie vastu. Ma Türi tuletõrje sekkarist sain ükskord hästi ägeda dressikombeka Mammule*, aga talle see ei meeldinud, sest see on sinine, ja siis ma panin selle Tiina* jaoks ootele. Tiina on sellest üli vaimustuses, sest teda õudsalt häirib see, kui kükitades dressipluus selja paljaks kisub. 

Õues on Kristina palju parem laps, kui toas. Toas ta kohe otsib pahandusi (ja leiab ka!). Küll kallab Fairy't kraanikausist alla, siis kisub prügikoti prügikastist välja, või paneb ükskõik mis anumaga vett sügavkülmikusse.. Või joonistab venna töövihikusse kakajunne. 😓😂 

Igatahes, täna on Kristina olnud ikka suurepärane laps. Algul aitas minul ja Reimol (minu vend) lõket teha, siis püüdis oma punase oksaga kala lõkkest.. Käis oma ämbrikesega liivakastis toimetamas ja siis tõi ämbritäie lilli mulle. Mingi hetk hakkas lõkke kustutamise jaoks toodud veeämbris suppi keetma. Sealjuures seletas, et tema teeb kalasuppi ja supi nimi olevat "maitsev õng". Reimo küsis tema käest, et mis siis juhtub, kui onu Reimo supi ära sööb. Selle peale vastas Kristina, et siis Reimo soovib veel. 😀

Aga teised lapsed. Kus nemad siis olid?

Mammu oli Tiinaga veidi aega koos, aga peale lõunasööki otsustas tuppa jääda. Kristjan, kes tavaliselt hästi vähe õues on ja ise pigem välja ei kipu, oli ka päris pikalt meiega, aga tuli peale seda tuppa, kui omal oksaga jala katki tõmbas. Kristofer on haige ja sellepärast võib ta korraga vaid paar minutit õues pingil istuda ja mis rõõmu sellest küll olla võiks? Eks ta oli küll kurb, et joosta ja hullata ei saa, aga midagi pole teha..

Igatahes praegu on Kristina jälle õues ja toimetab üksi liivakastis. Kassandra juba magab ja poisid vaatavad multikaid. Mina kirjutan siin oma postituse lõpuni ja siis hakkab Muksik* end pessu sättima ja magama minema, sest homme vaja jälle vara ärgata.

  


Ma pean veel ära selgitama selle, miks mõnedel "imelikel" nimedel on tärnid juures. 😃 asi nimelt selles, et need on minu laste hüüdnimed. Kristoferi hüüdnimi Tinnu tuli sellest, et minu ema sõbranna tütrel oli kunagi dinosaurus Tinnu, kellel oli üks juuksetutt pealael. Kuna Kristoferil oli samamoodi, siis jäi see nimi talle ka külge. Vahel siiski lühendame tema nime ja ütleme talle Kristo, aga enamasti on ta ikka Tinnu. Nimi Veti tuleb Kristinal, kelle jaoks on Kristofer raske sõna ja hakkas ütlema algul Kistuvet ja siis Veti. Seda, kuidas Kristjani hüüdnimeks sai Muksik, seda ma isegi tea. Kristofer hakkas talle lihtsalt ühel hetkel nii ütlema ja jäigi külge. Kassandral on tegelikult palju hüüdnimesid ja kodused kasutavad üsna tihti nii Mammut, Mannut kui ka Sannut. Mina kasutan nime Mammumari ja üks õpetaja lasteaias ütleb talle ka Mammumari. Kristina hüüdnimi Tiina sai Mammu poolt pandud, sest tema jaoks oli raske öelda Kristina. Hakkaski ütlema Tiina ja nii see jäigi. Kristjan ütleb Tiinale veel beebu või Mallu ja see Mallu tuleb ka sellest, et Kristina ise tegi kalli asemel malli. 😀

*Lühidalt siis minu laste hüüdnimed:

• Mammu, Mannu, Sannu, Mammumari- Kassandra
• Tiina, Mallu, Beebu- Kristina 
• Muksik- Kristjan
• Tinnu, Veti- Kristofer

Ärge mulle siis pahaks pange, kui ma vahest laste pikkasid nimesid välja kirjutada ei taha hüüdnimesid kasutan! 😉