"Kevad!"

Ma ei ole kindel, kas ma olen selle kohta varem postituse teinud, aga kui olen, siis ma leian, et "kordamine on tarkuse ema". 

Kevad on oma täies hiilguses kätte jõudnud ja see tähendab, et taas hakkavad levima köha-nohu viirused. Selleks, et lapse immuunsust tugevdada on olemas küll igasugused vitamiinid ja oluline on ka mitmekülgne toidulaud, aga see alati ei päästa. Ikka võib juhtuda, et laps lasteaias midagi külge nopib. Põhjus, miks ma sellest täna kirjutan on lihtne. Facebook tuletas mulle meelde aastatagust Pere&Kodu artiklit, milles on ka minu arvamus kirja pandud. Artiklit saab lugeda siit. 

Sellega seoses mõtlesin, et on paslik meenutada lapsevanematele, et ka nohu ja köha on haigused ja lapsed ei käi siis lasteaias. Väikelapse immuunsüsteem pole nii tugev, et ta võiks haigena rahumeeli lasteaias rabeleda. Peale selle on levinud eksiarvamus justkui nohu polegi haigus. On. Kujutage ennast ette, kui teil on nina kinni. Pea valutab, eksole? On uimane ja väsinud tunne? Nii. Ja need tunded võib lapse puhul vabalt mitmekümnega korrutada. Sa ju ei taha ise ka, et su laps tulevikus koguaeg haige oleks? Paljude haigustega on nii, et püstijalu põetuna tekitavad need probleeme ka tulevikus, tahad või ei. 

Üldse on kurb vaadata, kui laps ukse vahelt sisse libistatakse kott taskurätte täis. Õpetajal on rühmas keskmiselt 20 last ja tal lihtsalt ei ole võimalik joosta vaid ühe lapse järel ja tal pidevalt nina pühkida. Peale selle on laps õnnetu ja väsinud, ning puhkaks parema meelega kodus, oma voodis. Nii, et kui võimalik, siis laske lapsel kodus terveks saada.

Ma sain ükspäev kirja ühelt oma blogi lugejalt. Kuna ta ei soovinud nime avalikustada, siis võtan jutu kiirelt kokku. See puudutas just laste viirushaiguste teemat ja ta nö. rahustas mind. Kirjutasin siin, et Kassandra on nii tihti haige ja mulle tundus, et vitamiinid ja mitmekülgne toitumine ei aita nii palju kui vaja ja tema "ütles" mulle nii, et väikelapse immuunsüsteem on olematu ja areneb välja alles kooliealiseks saamisel ja sellepärast ongi lasteaialaps väga tihti haige. Minu jaoks tuli üllatusena see, et lasteaialaps võib haige olla 12- kuust koguni 4, sest nad on piisknakkustele eriti vastuvõtlikud. 

Omalt poolt ma lisan siia juurde ka selle, et lasteaiastress võib ka haigeks teha. Laps on õnnetu ja nutab, tal tekivad kohanemisraskused ja see omakorda soodustab unetust ja isutust mis ka aitavad haiguseid kergemini vastu võtta. Laske lastel puhata. Meie peres on välja kujunenud, et koolivaheaegadel puhkab ka lasteaialaps, et anda talle puhkust, sest mängimine ja sotsialiseerumine on ka raske töö. 

Meil oli alles eelmise aasta lõpu poole olukord lasteaias. Kassandra riietus kapi juures kui üks issi oma pojaga astus rühma uksest sisse ja poiss köhis jubedalt. Isa manitses poissi, et see köhimise lõpetaks, mille peale mina ütlesin sellele isale, et lapsel on kinnine köha ja ei peakski üldse lasteaias olema. Isa muidugi kärkis vastu, et kodus ei köhinud, kuigi ma kuulsin juba trepikojas lapse köha ja sellepärast oli seda raske uskuda. Ütlesin talle, et laps peaks praegu kodus rohtu saama, mille peale isa käratas, et igaüks kasvatab oma last ise ja pole minu asi sellesse nina toppida. Kassandra läks rühma ja ütlesin õpetajale ka, et poiss köhib ja see pole "õhu vahetus" vaid reaalne köha ja isaga peaks rääkima. Õhtul kui Mammule järgi läksin, siis kuulsin, et poiss oli koju tagasi saadetud, kuna õpetaja arvas ka, et selline köha vajab ravi. Praegu see poiss enam Kassandra rühmas ei käi, aga minu meelest pole siin üldse mingi lapsekasvatuse võistlus, vaid heatahtlikkus lapse suhtes. 

Sellepärast ma ütlengi, et olge julged ja öelge, kui näete, et vanem on haige lapse rühma toonud. Öelge nii õpetajale kui ka vanemale- see pole kaebamine vaid enda lapse ja haige lapse huvide kaitsmine. 

Vaimne blokk..?

Ma ei tea, mis viimasel ajal toimub? Mitu päeva juba kibeleb kirjutama, aga ...

Ma ei oska enam teemat valida.. Ma tean, et mul on üks loll komme- ma "hüppan" terve teksti jooksul ühelt teemalt teisele. 😀 Aga noh, niisama tühja-tähja kirjutada ka ei viitsi, tahaks ikka konkreetsem olla.. 
Ja nii ma siis kirjutangi edasi seda postitust, mis tegelikult on vist tühi-tähi. Inimene ja tema pseudoprobleem! 😁

Okei, tegelt on mul küll üks postitus peaaegu valmis kirjutatud, aga ma veel ei avalda seda, kuna ma pole ise veel valmis. (Ei, ma pole rase!) 💥😉 Millalgi suve poole teen seda kindlasti, sest ma tahan sinna veel lisada ühe spetsialisti arvamuse sellest ja siis on see avaldamiseks valmis.

Meil siin viimasel ajal on üldse palju toimunud ja selle kirjapanek võtab ka pisut aega, sest ma lihtsalt pean kõik enda jaoks läbi mõtlema. Järjest on tulnud ka laste arenguvestlused nii koolis kui ka lasteaias. Eile käisin Kassandra rühmas vestlemas ja ma tõesti ei saa aru, kuidas see võimalik on, et üks laps on lasteaias ja kodus nii erinev? 💬😁 Kodus oli mul vaja ära täita paar lehte, mis nö. annab lapse arengule minu silmade läbi hinnangu. Õpetaja ütles, et ma olen liiga kriitiline olnud, kuigi mina lähtusin sellest, milline ta kodus on. Tuleb välja, et ainult kodus ongi ta põrguline. Lasteaias on suurepärane laps! 👌
Siis tekkiski see moment, kus mul oli kummaline kuulda õpetaja juttu ja tema jälle imestas minu jutu üle. 
Tegelikult on see ju hea, et ta elab ennast kodus välja ja lasteaias käitub, sest vastupidine variant oleks košmaar! Ainuke asi, millega peame veel natuke tööd tegema, on kääride õige asend käes. See kipub tal vahest ununema ja ma olen seda kodus ka tähele pannud. 

Üks uudis on veel see, et avastasin mingi päev oma meilboksist õhtulehe ajakirjaniku küsimused, millele ta vastuseid soovis. See on nüüd seotud selle blogiauhindade jagamisega. Ma ei ole nii kindel, et ma seal teistega konkureerida suudan, aga nagu ma juba varasemas teemas kirjutasin, siis õhkõrn võimalus on ka siiski võimalus. Nii, et jääme positiivseks. Ja ma loodan ikka Teie häästele ka, kui hääletamiseks läheb, aga küll ma sellest siis juba oma facebooki lehel märku annan. 😅😉

Igatahes, ma mõtlesin just, et Teie võiks mulle kommentaaridesse kirjutada, millest Te edaspidi lugeda tahate ja ma üritan siis järgemööda kõik soovitud teemad Teieni tuua. So go for it! 👍 

Kevadine loosimäng!

Täna, kell 18.15, algab ametlikult kevad. Hoolimata sellest, et õues tuiskab lund, on minul kevad südames ja seetõttu otsustasin korraldada taas ühe loosimängu. Loosis osalemine on lihtne: 

🌸 Kirjuta postituse alla miks sina ootad kevadet.
🌸 Täägi ära 2 sõpra, kes kindlalt sooviks sellest auhinnamängust osa võtta.
🌸 Kindlasti vaata üle, kas oled minu fb lehe meeldivaks märkinud ja kindlasti pane 👍 sellele postitusele. 
🌸 Jaga vaid 1 kord seda postitust.

Võitja teen teatavaks 6.ndal aprillil ja auhinnaks on Apollo kinkekaardid väärtuses 15€.

ILUSAT KEVADE ALGUST KÕIGILE! ☀

Mis toimub!?

Ma olen olnud päris pikka aega minimaalselt aktiivne ja tohutult kurnavas perioodis jäi ka naistepäevaloos tegemata. Selle pärast palungi nüüd kergemat karistust. Mis meil siis juhtus?
Tegelikult mitte midagi kohutavat. Peale seda, kui mina sain terveks, hakkasid kõik teised pereliikmed järgemööda haigeks jääma.
Kõige rohkem tundsin ma muret oma isa pärast, kes on juba pensionär. Temaga on see teema, et rohtusid võtta ei taha ja arsti juurde ka ei lähe. Samuti peab talle vitamiine reaalselt suhu toppima, sest tema arust pole nendest kasu..
Käisin siis mööda apteeke ja otsisin talle antud olukorras vajalike ravimeid, kusjuures, mõlemas apteegis öeldi, et ta peaks arsti juurde minema. Ilmselgelt ma ju kamandasin, aga käe kõrval enam kohale ei vea ju. Või?
Igatahes, igal ärkveloleku hetkel pakkusin talle ingveri ja meega teed või Coldrexi kuuma jooki. Ta reaalselt magas 3 päeva niimoodi maha, et ei saanud ise ka aru, mis päev on, kui lõpuks nii hästi ennast tundis, et jalgadele sai. Ainuke "häda" tema arust on nüüd see, et must kohv ei lähe enam alla. 😂
Ja siis Kassandra. Pidi 2 nädalat tagasi, esmaspäeval, lasteaeda minema, aga ärkas pühapäeva hommikul haukuva köhaga üles. Päeva peale jõudis palavik ka platsi ja see tähendas muidugi, et lasteaed jääb ära. Istusime hommikust õhtuni inhalaatori otsas ja tegin kõikvõimalikke protseduure, mida ühele kolmesele teha saab. Kõige rohkem aitas ingverimähis muide.

Esmaspäeval muidugi helistasin arstile ja küsisin inhalaatorisse retseptirohtu ka. Preili on nüüd terve, aga jäi veel selleks nädalaks koju, et taastuda. Aga see ei ole veel kõik! Sellega asi ei lõppe. Nüüd on poisid. Juba eelmise nädala kolmapäeval kurtis Kristjan halba enesetunnet ja jäi koju. Nina oli kinni, pea valutas.. Temaga on läinud küll kergemini, sest palavikku pole, aga ma tean omast kogemusest, et nohu on hullem haigus kui palavik.

Eile hommikul ütles Kristofer, et tunneb end natuke halvasti, aga läheb kooli ikka ja kindlasti läheb üle.. Ei läinud. Kella 9 paiku helistas mulle kooli arst ja ütles, et Kristofer kurdab peavalu ja väsimust. Leppisime kokku, et Kristofer tuleb koju ja mina jälgin, et ta piisavalt puhkaks, telefonis ei istuks ja loomulikult tarbiks piisavalt vett.

Ausalt, mis toimub!? Haigus haiguse otsa.. Ja algul olin üsna vihane, sest me võtame regulaarselt vitamiine. Aga teate, mida ütles proviisor? Et kui on üldine viiruste levik, siis vitamiinid aitavad organismil haigustega kergemini toime tulla, ning siis ei kurna haigused immuunsüsteemi ka nii palju, kui vitamiine mittesööval inimesel.
Noh ja põhimõtteliselt on see siis umbes sama teema, mis vaktsineerimisega ju.

Igatahes ma loodan, tõesti loodan, et ilmad lähevad õige pea soojaks ja et haigustejada ükskord lõppeb. 🙏

Sünnipäevast, ilmast ja niisama juttu.

Veebruar on läbi ja samuti ka minu 20ndad eluaastad. Eile sain ma 30. aastaseks.  Ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga täna hommikul oli tunne hoopis teine.

Ilmselt on see mõtlemises, sest vanus on lihtsalt number, aga mine sa tea..

Mida head ma siis eile tegin? Ausalt- mitte midagi! Plaanid olid küll suured, aga jah.. Juba vabariigi aastapäevast saati on meie kodus olnud kõhuviirus. Järgemööda kõik lapsed said oma osa ja siis jõudis kord minuni. Lastel kõik ammu unustatud, aga mina ikka veel vaevlen. Süda paha ja iiveldab, kõht valutab, söögiisu pole.. Saaks sellest lahti, oleks täitsa okei olla. Täna on juba parem kui eile, aga mitte veel nii hea nagu tahaks.
Nii me siis lihtsalt istusime kodus ja mitte muffigi ei teinud. Oli ka tore. Sõime torti ja sellest täitsa piisas. Mulle üldse ei meeldi enda sünnipäevi pidada, sest korraldamine ja organiseerimine pole absoluutselt minu teema. Ja mulle ei meeldi üllatused, sest ma tunnen end nii ebamugavalt, kui ma seisan keset inimesi ja ma tean, et nad ootavad minult midagi. Kasvõi mingit tänukõne või midagi. Kui mulle keegi midagi kingibki, siis enamasti näitan näpuga kapi poole, et pane see sinna vms. Ma tean, et tänada on viisakas, aga ma pole eriline tänukõnede pidaja ja inimesed minu ümber juba teavad ka mind piisavalt hästi, ning ei ootagi vastutasuks kallistust või ülipikka tänukõnet. Selline ma juba kord olen.

Ilmad on ka praegu sellised, et ei tahagi kuskile minna üldse. Kassandra just sellepärast see nädal lasteaias ei käi. Poisid olid ka eile kodused, sest hommikul näitas termomeeter -28 kraadi ja kuna meil pole kool just paari sammu kaugusel, siis otsustasin nad koju jätta.

Kristoferil ja Kassandral on väga õrn nahatüüp ja juba päris pisikesest peale pean nende nägusid kreemitama, kui õues on külm, sest muidu on näod tuliunased ja külmast "lõhki". Kunagi ma kasutasin Bübcheni Wind&Wetter kreemi, aga eelmisel talvel avastasin midagi palju paremat. Bebanthen 50mg salv toimib kordades kiiremini ja ei ole nii rasvane kui Bübcheni kreem oli. 
Täna hommikul ka kreemitasin Kristoferi näo ära, enne, kui kooli läks ja koolimajas ütles ise mulle, et nägu ei kisu.
Meil on maja ka sellise asetusega, et praegu peame kütma 4x, et õhtuks maja korralikult sooja saada. Lihtsalt, ümber pole eriti puid ega midagi ja kui väljas on tugev tuul, siis on ainuke korralikult soe ruum on köök. Õnneks ei ole meil nüüd mõned aastad selliseid üllatusi olnud, et ärkad hommikul ja majas on ainult 10 kraadi sooja. Eks see ongi see eramajas elamise "lõbu". Ega ma ses mõttes tegelikult ei kurda, sest suvel jällegi on meil maja nii palav, et öö läbi peavad aknad lahti olema.. Ma lihtsalt ei ole külmade ilmade inimene. Mulle ei meeldi end õue minnes riidesse pakkida ja ma saan oma lastest väga hästi aru, miks nad talvel eriti õues käia ei taha. Ma loodan küll, et õige pea lähevad ilmad paremaks ja õige varsti võib talvejope kappi visata- ma teeks seda suurima rõõmuga!

Üks asi mulle täiega talve juures meeldib. Nimelt see, kui puud praksuvad pliidi all ja õues tuiskab!